Mis on ühist Jelena Orehhoval, Kalev Talustel, Tom Bransonil ning Annie Porteril? Loomulikult on tegemist kuulsate autojuhtidega.
Sellest on möödas juba üle kahekümne aasta, kui Los Angelese linnaliinibussi igapäevane reisija Annie Porter pidi ületama isiklikud hirmud ja võtma vastutuse terve bussitäie eest. Ta istus haavata saanud bussijuhi asemel rooli eesmärgiga mitte lasta spidomeetri näidul langeda alla 80 km/h. Kui see juhtunuks, lõhkenuks pahalase bussi sokutatud pomm. Õnneks lõppes Hollywoodi kassahitis „Kiirus“ (1994), mis kinnistas Annie Porterit kehastanud Sandra Bullocki staariseisuse, kõik siiski hästi (reisijad päästetud, armastus leitud), sest nii on tähtede linnas lihtsalt kombeks.
Ka Tom Bransoni tee tähtede poole oli tembitud kahtlustega. Poliitikukarjäärist unistavale sotsialistile, kes põlgab aristokraatiat, polegi vist midagi hirmsamat kui autojuhina aadlipreilisid seltskonnaüritustele vedada. Seriaalis „Downton Abbey“ (2010–2015) Allen Leechi mängitud iiri rahvuslane Tom Branson pidi aga oma põhimõtteid korralikult revideerima, sest armus tööandja peretütresse. Kahtlused oma valiku õigsuses vaid süvenesid, kui Bransoni abikaasa sünnitusel suri ning ta lapsega üksi jäi. Lõpuks leppis ka Branson oma uue rolliga ning jäigi mõisa elama. Ei peljata õnnelikku lõppu ka Suurbritannia teletööstuses.
Jelena Orehhova ja Kalev Taluste elust väga palju teada pole: esimene elavat juba 1998. aastast Ameerikas, aga tema poeg Eestis, ning teise koduks on Jüri. Aga nad on ka mõlemad pärisinimesed, mitte kavalalt konstrueeritud tegelased ekraanil, seega polegi teiste asi neist väga palju teada. Anonüümseks pole nad siiski jäänud, sest mõlemast sai jaanuaris autoomanik. Iseenesest leiavad Eestis omale uue peremehe ilmselt kümned autod iga päev, aga mõni omandus kohe on märgilisem.
Orehhova sai autoomanikuks ühinemist ette valmistavate Vaivara valla ja Narva-Jõesuu linna korraldatud uute elanike registreerimise kampaania tulemusel, Taluste Paide linna samasisulise hoogtegevuse tuules. Tõsi, Vaivara ja Narva-Jõesuu ning Paide eesmärgid olid erinevad: esimesed lootsid jõuda 5000, teine 11 000 registreeritud elanikuni. Teisisõnu püüdsid esimesed vältida sundliitmist – on ju valitsusel see õigus iga haldusüksusega, mis eelmise aasta lõpuks kas siis ühinemise või kampaania teel viit tuhandet elanikku täis ei saa – ja 300 000eurost ühinemistoetust; Paide aga, kus elanikke enne ühinemistki alampiirist enam, veel lisaks poole miljoni euro suurust toetust, mida saavad vaid need vallad ja linnad, kus elanikke üle 11 000. Olgu siis ka ajaloolise tõe huvides öeldud, et Vaivara ja Narva-Jõesuu said kampaaniaga oma 4553-le elanikule lisaks 240 ehk maagiline viie tuhande piir jäi saavutamata ning sundliitmine on endiselt võimalus (loomulikult paluvad nad valitsuselt erandi tegemist, nagu teevad kümned teisedki vallad). Paide linn (õigemini varasemad Paide linn, Paide vald ja Roosna-Alliku vald) sai aga eesmärgi täidetud: 1. jaanuari seisuga on uues üksuses 11 139 registreeritud elanikku ja nüüd polegi teha muud kui oodata riigilt toetussumma ülekannet.
Tegelikult polnud nimetatud ainsad haldusüksused, kus elanike registreerimise kampaaniaid korraldati, aga mujal oli auhinnalaud kesisem: loositi välja spordikeskuse aastasi kasutusõigusi, lestakala, ehituspoe kinkekaarte, Rootsi kruise jne. Sellised kampaaniad pole muidugi mingi uus nähtus, sest nii mõnigi vald on neid teinud juba aastaid ja paljudes kohtades on väike tervituspakett (nt kott kartuleid) igale uuele elanikule registreerimise kuupäevast sõltumata ammugi hea tava. Ei tundu ka, et auhinna suurus kuidagi tulemust mõjutaks: nii piisas näiteks Kadrinal 5000 elaniku saavutamiseks ka ainult spordikeskuse kasutusõiguse loosimisest. Kahju kohe Vaivara vallast ja Narva-Jõesuu linnast …
Sellegipoolest sobib auto käimasolevat haldusterritoriaalset reformi kuidagi eriti hästi esindama. Ja sugugi mitte oma liikumiskiirusega, sest kuigi valitsust on süüdistatud tormakuses (peamiselt on seda teinud liitumispelglikud vallajuhid), on seda reformi juba nii kaua planeeritud, et selle läbiviimise kiirus on pigem ühe hobuse jõuga veetud vankri oma. Küll aga leevendab just isiklik auto pealinnast väljaspool elamise korral meie siiski veel hädist ühistranspordisüsteemi. Kui juhti pole, peab reisija rooli haarama, teadis juba Annie Porter, kes leidis nagu Tom Bransongi nii ka oma eluõnne.
