Mõista-mõista, kes see on: „Kummaline kuju, keda alatasa kihutab takka nälg, vastupandamatu rännukihk ja suguiha, kuid kes ühtlasi on kõige vanem olend ja mäletab asjade algust“?
Mm … Lause esimesele poolele võiks anda paugupealt kümme vastust, aga teine pool diskvalifitseerib kõik need pakkumised. Vihjeid, palun.
Sellest isikust saab „kultuurikangelane, ta katsetab inimliku olemise erinevaid võimalusi, proovides järele ka ummikteed [—]. Ta võib teha inimeste elu hõlpsamaks ja täiuslikumaks, aga võib välja mõelda ka takistusi, et inimesed ei läheks laisaks“.
Näiteid, palun!
See võib olla indiaanlaste Koiott või Vembuvana, eestlaste Vanapagan …
Aa. See on ju trikster. Mütoloogiline tegelane, kes tekitab loovat segadust. Ta lihtsalt kargab ühel hetkel välja vanaisa mudasest nabast. Kui töö on tehtud ja saunas käidud, kortsutab ta kokku äsja valmis saanud maa, niisama. Trikstereid tutvustas eesti lugejale Hasso Krull, tema esseest „Loomise mõnu ja kiri“ tsitaadid pärinevadki, nagu ka nabast sündinu, kes tegutseb tema eeposes „Kui kivid olid veel pehmed“. Aga trikster on ka Krull.
Krull tuli kirjandusse luuletajana. Max Harnooni nime all ilmunud debüüt „Mustvalge“ mõjub värskelt ka 30 aastat hiljem, hilisematest luulekogudest rääkimata. Aga trikster ongi ühtlasi silmapaistev laululooja, luuletaja. „Just seepärast võib ta olla ka valelik petis. Luuletamine ja valetamine on loogiliselt sarnased, mõlemad eeldavad võimet luua enneolematuid keelelisi seoseid.“ Krulli keeleanne ilmneb muu hulgas ka luuletõlkijana, koguni tõlkeluuleajakirja Ninniku lükkas ta ühes Kalju Kruusaga käima. 1990ndate algusest peale on Krull vahendanud eesti keelde terve rea tänapäeva tuntud filosoofide tekste, vaigistanud maarahva kollektiivset teoorianälga. Ka see on väga triksterlik, sest pandagu tähele, nälga on mitmesugust, nagu ka rännukihku ja suguiha.
Mis valetamisse puutub, siis Krullile ei ole mingi probleem väike kirjanduslik peitemäng ja maskeraad: koos Carolina Pihelgaga on ta koostanud nn üdiluuletuste antoloogia „Ma olen Jüri Üdi“ ja radikaaltõlgete kogu „Marie Underi „Sonetid““, kus Underiga kõneleb 50 tänapäeva luuletajat.
Krull ei häbene torgata oma sõrme vanaisa nabasse. Sealt tarib ta päevavalgele hämmastavaid tõsiasju. Kui paljud teadsid enne, et eestlaste õllekannude kirjad on kosmilised ja kosmilise kirja kõige sagedasem sümbol on täpp? Krull uurib ja urgitseb peaaegu alati üksi. Ta pole olnud grandisõltlane, on olnud suveräänne esitamaks küsimusi, mida keegi teine ei püstita, mille peale ei tuldagi, ja paneb siis kõik teised ennast tsiteerima. Meie mõttemaastik on tema pärast kortsus mis kortsus, sirgeks seda enam ei saa.
Polegi vaja. Sirgeks tehakse ajurakud insuliini- ja elektrišokiraviga hullumajas.
Eesti ainus kosmopoliitiline filosoof, on Krulli iseloomustanud Marek Tamm. Mees, kes ei mahu ära, tõdeb Joosep Susi. Eesti vaimumaastiku poeetiline kroonik, kõlab määratlus Märt-Matis Lillelt. Neil kõigil on õigus.
Mulle on Krull suur kriitik. Eelmisel aastal oli Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kandidaat tema artikkel „Tunnusteta luule“ Kaur Riismaa teoste kohta. Tänavu oli žüriil raskusi otsustamisega, kumb on parem, kas „Tardumusse venitatud avaus“, mis räägib Tõnis Vilu luulekogudest, või Tõnu Õnnepalu, Kivisildniku ja Marko Kompuse poeetilisi hoiakuid lahkav „Aristokraat, proletaarlane, eremiit“. Auhind tuli. Neil päevil ilmus ka Krulli kirjutiste kogu „Mõistatuse sild“, kus need tekstid sees.
Orase eeskuju T. S. Eliot on eristanud nelja tüüpi kriitikuid. Kõigepealt kutseline kriitik, kellele tema kriitikutegevus on tema kuulsuse peamine, võib-olla ainuke tagatis. Teine on gurmaanlik kriitik, kes on pigem tutvustatavate (põlualuste või unustatud) autorite advokaat kui kohtunik. Kolmas ehk akadeemiline ja teoreetiline kriitik on tavaliselt uurinud spetsiaalselt mõnd ajastut või autorit. Neljandat tüüpi on need, kelle kriitikutööd võib nimetada nende loometegevuse kõrvalproduktiks, iseäranis on sellised need kriitikud, kes on ka luuletajad.
Kutselisi kriitikuid Eestis vist ei ole. Aga kuidas on võimalik, et kõiki ülejäänuid esindab haarde ja kirjutamislaadi poolest Hasso Krull korraga? Ja arvestades, et talle neil päevil riigi kirjanikupalk määrati, hakkab ta esindama ka kriitikute esimest tüüpi.
Kuigi, mine tea, mis Krullil plaanis on. Triksteri püsimatu huvi võib pöörduda kuhu tahes. Mida Krull järgmisena kortsutab?