„Kuidas me soodustasime gripiviiruse levikut“, „Kuidas ma kimbutasin kooli kassi“, „Kuidas minust sai oktoobrilaste raua röövija“.

Jaan Rannapi jutukogumikust „Agu Sihvka annab aru“ (1973) tuntud krutskivennad Agu Sihvka ja Juhan Kiilike on küll väga teotahtelised (kommunistlikud) noored, aga nende ettevõtmised ei kipu sugugi plaani järgi minema. Tüütutes seletuskirjades tuleb siis vastust anda, kuidas läks nii, nagu läks. Ilmselt lisasid lustakust Edgar Valteri illustratsioonid, nii et kaasa elati ja kaasa tunti ikkagi ootamatuste tekitajatele, sest noh, lapsed ikka viskavad vahel vempe ja kuidas muidu elu õied kasvada saaksid.

Aga mis siis, kui need õied peaksid juba vilja kandma? Inimeseloomad asjalikumad, vastutustundlikumad ja ettenägelikumad olema? Kui vanarahvatarkus, et annab jumal ameti, annab ka mõistuse, ei kehti?

„Kuidas me avasime Tallinna merele (aga sadam jõudis ette)“, „Kuidas me ehitasime kahetasandilisi ristmikke (aga ummikud ei kadunudki ära)“, „Kuidas me kimbutame jalgrattureid (aga nad aina sõidavad)“, „Kuidas me suuname jalakäijaid (aga nad ikka ei suundu õigesti)“.

Ainulaadse muutsuunarajaga Gonsiori tänava remondijärgsel avamisel selgitas transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütelmaa, et kogu jalgrattatee ära ei mahtunud ja nii tehtigi poolik, küsides kohe vastu: „Mis te arvate, et jalgratturitele on mingit eelisõigust vaja, et nad saaksid täiskiirusel sõita või?“ Ametnik käis mööda linna, nägi kaht jalgratturit ja peab seda piisavaks tõestuseks, et jalgrattastrateegiaga „ei ole mõtet tulla vehkima“ (Autogeenius 13. XI).

Teisipäevastes uudistes saime majandusministeeriumi veondus- ja liiklustalituse juhatajalt Sander Salmult teada, et üldjuhul on ristmikukohad liikluskorralduslikult tõketega paika pandud ja inimesi suunatakse minema ülekäigurajale: „Aga igale poole kahjuks ei jõua neid tõkkeid ette panna.“ (ERR 20. XI) Ehk on siis aeg ebaloogilistesse kohtadesse suunamise asemel luua ruum, kus jalakäija saab liikuda nii, kuidas tal vaja on, ning seda ohutult ja mugavalt? Ehk ei peaks linlased oma igapäevateekonnal jänesehaake tegema, neid ei peaks kogu aeg karjatama ja tüütavalt vanamoodsa suunamislaulu asemel kuuleks ametnikelt lembelaule inimsõbralikule linnaruumile?

„Tallinn, mu Tallinn, sa torupiirdelinn …“ Need linnas nii populaarsed karjaaiad on liiklusõnnetuse puhul eluohtlikud, reostavad ruumi visuaalselt ja tekitavad tarbetuid barjääre isegi kohtadesse, kus nende vajalikkust ka kõige parema kujutlusvõimega selgitada ei osata. Ühe sellise ehitussooja näite leiame telemaja vastas Gonsiori bussipeatuse juures.

Ikka peame lugema sellest, kuidas jalakäijad ei käitu õigesti, liiguvad vales kohas, ei ole piisavalt hoolikad ning seetõttu tekitavad liiklusõnnetusi. Ikka saame lugeda uudiseid, et „auto sõitis jalakäijale otsa“, kusjuures rõhutatakse, et jalakäijal puudus helkur. Kas helkuri puudumine vabastab autojuhi kohustusest jälgida, et ta ei teeks nõrgematele ja aeglasematele liiga? Kas ei peaks ohvri süüdistamise asemel kaitsma nõrgemat poolt, mitte teda ebaloogilistele radadele suunama? Kas ei peaks jalakäijate piiranguid hoopis leevendama ja kasutama loogilisemaid vahendeid, millel on suurem mõju?

Alandatud ja kontrollitud piirkiirus oleks muudatus, mis tõesti midagi parandab, mis teeb linnaruumi ohutumaks ja inimsõbralikumaks. Nii saab autojuht olla tähelepanelikum ja jõuab reageerida ootamatustele. Ootamatuseks ei tohiks aga lugeda inimest, kes kasutab ülekäigurada, olgu tal helkur, vilkur või midagi kolmandat. Nii liikluskultuuri kui ka ruumikasutajate ohutust ja mugavust saab eelkõige toetada nüüdisaegse linnaplaneerimisega, mitte keelu-, ohu- ja suunamismärkidega. Selleks on aga vaja selget arusaama, kuidas linn ja linlased toimivad ning mis tagajärjed tegevustega kaasnevad. Häid eeskujusid ja näiteid leidub hulgi ning alustada võib kas või uue rattastrateegia järgimisest. Siis ei pea enam kirjutama seletuskirju, mis nässu läinud lahendusi välja vabandavad. Piinliku peatüki „Kuidas me ehitasime suvalises kohas lõppeva rattatee“ asemel tahaksin lugeda järjejuttu „Kuidas me muutsime Tallinna inimeste linnaks“.