Jarõna Ilo näitus „Ühe inimese lugu“ Kraamis kuni 12. V.

Jarõna Ilo on pealkirjastanud oma näituse neutraalselt ühe inimese loona, jättes määratlemata oma kangelase vanuse, soo, sotsiaalse positsiooni ja mis kõige tähtsam, oma suhte temasse. Kangelane ja ka jutustatav lugu ise on väga isiklikud. Üks inimene ei ole lihtsalt üks mees või naine, kes mingil põhjusel on kunstnikku huvitanud või kelle on kunstnik välja mõelnud ning tundnud siis vajadust temast visuaalne lugu kujundada. Üks inimene on kunstniku ema.

Vaataja ei saa esitatud tööde põhjal kunstniku emast küll väga palju teada ning ega ka napp selgitav tekst just palju juurde räägi, sealt saab vaid kinnituse, et tegemist on lähedase inimesega ja tema siit elust lahkumisega. Kuid need killukesed – noore naise tilluke portreefoto, joonistused väikestest tüdrukutest ja vanast, haigest naisest ning kolm erksavärvilist, intensiivset lillemaali – on süvenemisel tähendusrikkamad ja sisaldavad märksa rohkem tasandeid kui esmapilgul võiks arvata. Ka selgitava teksti lõpus on näiliselt tühine, kuid Jarõna Ilo näituse seisukohast vägagi oluline täpsustus: kunstnik ei võta kokku mitte ainult lähedase inimese elu, vaid mõtiskleb ka selle üle, kuidas tema ema (aga üldisemalt ema, naine) suutis säilitada väärikuse ka siis, kui tema keha ei allunud enam tema tahtele.

Kui nüüd päris täpne olla, siis ei ole Jarõna Ilo „Ühe inimese lugu“ mitte niivõrd tema ema, vaid tema enda lugu, tütre ja ema suhte lugu. Psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud ei pidanud eriti naisest ja seostas ema ja tütre suhet Oidipuse-eelse faasiga, sest fallosest ilma jäetud tütar ei ole võimeline nägema isas ülimat autoriteeti ja seetõttu on tütre superego märksa nõrgemalt arenenud ja ta ise vastuvõtlik väljastpoolt pakutavale armastusele ning manitsusele. Kuid et sama skeem kehtib ka ema puhul, siis saabki olla nende, välistele mõjudele vastuvõtlike olendite suhe ambivalentne ja märksa keerulisem kui ema ja poja või isa ja poja puhul. Ema ja tütre suhte keerulisusele, lausa dramaatilisusele juhtis tähelepanu ka Simone de Beauvoir ning seda on niiviisi kirjeldanud ka feministid Adrienne Rich ja Nancy Chodorow. Kui Beauvoir tõdes nii-öelda meessoo ülemuslikkust (vähemalt 1940ndate Euroopas) ning nägi ema ja tütre suhtes kas siis teisiku, alter ego otsimist ning kui tütar ei vasta ema ootustele, siis tunneb ema end petetuna. Ehk ema näeb tütre õitsengus kas iseenda hävingut või taassünni lubadust. Rich ja Chodorow on veendunud, et suhe naissoost vanemaga (ja eelkõige kui tegemist on kahe naissoost isiku, ema ja tütre suhtega) on soolise identiteedi kujunemisel määrav ning just ema on see, kes (kas teadlikult või oma eeskujuga ebateadlikult) suunab tütart ennast avastama.

Väikese tüdruku kujutis Jarõna Ilo joonistustel võib olla kunstnik koos oma (vanema või noorema) õega, sest need joonistused on eksponeeritud ema noorpõlvefoto kõrval. Aga need võivad olla ka ema vanadusepõlve tagasivaated oma lapsepõlve. Ükskõik, kas tegemist on 1930ndate või 1950ndate lõpu – 1960ndate alguse Ukrainaga, kujutatud väikesed tüdrukud kuuluvad ruraalsesse, isegi muinasjutulisse keskkonda. Nad ei ole ei 1930ndate või veel vähem 1960ndate alguse uue elu ülesehitajad-pioneerid, nad on armsad Aljonuškad või vaeslapsed, kes leiavad oma õnne, sest nad on selle loomupärase headuse ning oma juurte juurde jäämisega ära teeninud.

Ühes intervjuus on Jarõna Ilo meenutanud, et maal elanud vanaemaga rääkis ta ukraina, linnas elava emaga aga vene keelt. Asi ei olnud mitte niivõrd Nõukogude ideoloogias kui modernistliku uue elutunnetuse pealetungis, kus eitati kõike, mis oli seotud vana ja talupoeglikuga. Seda oli siis ka ukraina keel. Jarõna Ilo tehnilise kõrgharidusega ema töötas suurettevõttes juhtival kohal.

Ema surmaeelseid joonistusi võib vaadata kui dokumentaalseid kaadreid, kuid tütar ei ole ema elu viimaste päevade (või ka tundide) jäädvustamiseks kasutanud tehnilist vahendit, ei fotoaparaati ega videokaamerat. Ta on need üles joonistanud. Need on väga head joonistused, täpse kompositsiooni ja tundliku joonega, kuid nende kunstilis-tehniline kvaliteet pole kõige tähtsam. Kuigi kunstnik ei ilusta ega stiliseeri, ei võimenda (nagu tegi näiteks Käthe Koll­witz), on neis joonistustes tugevalt sees kunstniku suhe kujutatavasse, tütre ja ema keeruline ning ambivalentne suhe, nagu see on iga ema ja tütre puhul, iseäranis kui tegemist on tugevate isiksustega. Aga need on ka eneseabijoonistused, iga emaga veedetud potentsiaalselt viimase hetke lausa füüsiliselt läbielamine. Need on väga valusad ja otsekohesuses isegi julmad kujutised, mis ei räägi ainult ema ja tütre suhtest. Need räägivad praegusest ajast ja ühiskonnast, kus hääbuvat keha pole kellelegi vaja.

Intensiivsed lillemaalid meenutavad rahvakunsti, kui värvikombinatsiooni peale mõelda, siis eelkõige ukraina rahvakunsti ornamente. Ainult rõivastel või tarbeesemetel on kõik kuidagi mahedam ja maandatum. Aga need meenutavad ka Georgia O’Keeffe’i seksuaalsusest õhkavaid lilli. Lillemaalid on näituse ainukesed teosed, millel on tinglikud pealkirjad: noorus, keskiga ja vanadus ehk siis algus, keskpaik ja lõpp. Noorus ehk algus on intensiivsem, kuid ka vanaduse roosade ja hallide toonide vastandus ei osuta hääbumisele. Üks elu etapp pole teisest vähem väärt.

Jarõna Ilo eelmine Kraami näitus „Roosa kapitalismi unelm“ tõukus samuti Ukrainast. Nii nagu „Ühe inimese lugu“ nii oli ka „Roosa kapitalismi unelm“ väga isiklik lugu, sest Ukraina ei ole kunstnikule mitte ainult lapsepõlve ja nooruse maa, vanematekodu, nostalgiline paik, millele kaasa elada. Ukraina on ka Jarõna Ilo praeguse elu vahetu osa. Samasuguse iseenesestmõistetavusega nagu ta käib kunstiteraapiat tegemas Eestis naiste varjupaikades, nii käib ta Luganskis noortega kunsti tegemas, sest sõjatsoonis vajavad lapsed tuge.