Inimeste hüpertekstid võivad aga olla ka teised inimesed. Kui vaadata kaht kuulsat tartlast Jaan Kaplinskit ja Jaan Toomingat, näeme, kuidas nende loomingu tagant kumab Uku Masing. Loomulikult väga erinevalt ja vastandlikultki. Kaplinski selgitab oma suhteid Õpetajaga raamatutes „Kust tuli öö” ja „Isale” ning veel korra realistlikus autobiograafilises romaanis „Seesama jõgi”. Ja kuna Uku oli enne, jääb ta eelkäijaks. See lihtsalt on nii, tahad seda või mitte.

Ka Jaan Toominga „Teekond mäe südamesse” on autobiograafia, kuigi erineb vormilt traditsioonilisest romaanižanrist nagu tema „Põrgupõhja uus Vanapagan” või „Veli Joonatan” erinesid senistest lavastustest. Ta käib materjaliga ümber meistri suveräänsusega.

Tooming nimetab Õpetajat „Targaks” ja luulet tsiteerides „U. M.”. Targa mõtteid ja ütlusi osundatakse kümneid kordi. Vihjeid tema sõnadele ja väljenditele on läbivalt, nagu liblikate lailamine või õitsvad kirsipuud. „Vahel ajas ta jälgi, Targa jälgi. Vahel tundus talle, et Tark on ikka veel temaga ja õpetab teda veel nüüdki. Ta püüdis lugeda neid raamatuid, millele Tark oma kirjutistes viitas, raamatuid, mis jäid lugemata ja Targaga läbi arutamata siis, kui Tark neid talle lugeda andis” (lk 12).

Paraku, suhe Targaga on ambivalentne. „Teda valdasid Targa suhtes vastakad tunded. Vahel tajus ta tema vastu tõrget. Targa luuletused olid talumatult kurvad. Ainult esimene kogu oli läbinisti ekstaatiline, kuigi ka seal mängis Surm oma osa. Kas Meelis oli rõõmsameelsem või tuli see teadmatusest ja suurte ulmade puudumisest? Targa elu oli persse läinud, nagu ütles ta abikaasa. Sõda ja vene võim olid ära lõiganud võimaluse teostada oma unistusi. Õigel ajal välismaale ei pääsenud ning seega jäi üle vaid virelemine provintsis” (lk 137).

Romaan baseerub kontrastidel. Sünkmust masendus vaheldub õnneviirgudega ilma vahepealsete üleminekuteta. „See oli hirmus aeg. Ta ei suutnud tõusta. Päevade kaupa lamas ta voodis, võttis vahel mõne raamatu, luges põgusalt siit-sealt, kuid meelde ei jäänud midagi” (lk 17). „Kuid siis tuleb aeg, kus kõik jälle muutub, tunned korraga rõõmu igast hetkest ja see vallanemisrõõm on nii suur, et kasvab kosmosest läbi, tekib mingi kooskõla ja ometi tundmatu tunne haarata kõike ja enamgi veel. Miski ei suuda su meelt kurvastada, sa armastad jäägitult kõike ja seisad ometi väljaspool kõike” (lk 29). Ja siis uuesti: „Ma ei taha ju midagi teha, ma ei oskagi midagi teha, vahel harva mu puudulikud võimed liigatavad, et veidi lõbu pärast tööd teha. Mul pole mingit ülesannet ja kas olekski võimalik seda otsida. [—] Ma ei ole valgust näinud, minu ümber ja sees on pimedus ning ükski karje ei ulatu kuhugi. Pole mõtetki karjuda, sest keegi ei kuule mind” (lk 80, 81).

Kirjutamise ajal on Meelis vana mees (lk 51, 138). Läbiv on kurtmine, et ta ei armasta kedagi ega midagi (lk 8), et tal on igav (lk 10, 49), tapvalt igav (lk 139), teda on vallutanud ükskõiksus, õigemini tülpimus (lk 11), teda ei huvita ümbritsev elu tõepoolest (lk 49), vahel kaotab ta täielikult elamishimu (lk 138). „Miks olen tüdinud? Vaevalt veel mõistan, milleks tegutsen, elan, tunnen ja mõtlen. Kõik põrkub tagasi, kui puudutan. Pole ainsatki asja, mida taipan. Kes võttis ära „taipamise võtmed”? Aga mida tahaksin nende võtmetega avada? Kuhu minna? Mis on selle ukse taga, mida ma ei näe? Pime, pime olen!” (lk 23). Veel enne finaali: „Jälle lesis ta voodis. Polnud mingit tahtmist tõusta. Ta tõmbas põlved krõnksu ning jõllitas seina. Ta võis põrnitseda kaua tapeedi mustrit, kuid hiljem ei mäletanud midagi. „Tühjus,” sosistas keegi ajus. Pidev tühjus ja hallus. Ei mingeid värve. [—] Aga surmamõtegi ei toonud lohutust, pigem heidutas, sest pärast suremistki võis ju jätkuda painav tüdimus. „Mis mind selleni viis, et ma enam midagi ei taha? Aga kas ma olengi kunagi midagi tahtnud, tõeliselt tahtnud?”“ (lk 154, 155).

Nagu vahelduvad Meelise meeleolud nii ka ta lootus ja lootusetus. „Raipeks saamine on vastik, aga ka elu võib olla piin, kui me ei tea, milleks me siin oleme, kui meil puudub eluülesanne, kui tunneme ennast maailmas, kus on ometi 6 miljardit inimest, täiesti üksi, kui Universum on meie vastu ükskõikne, kui ainus kindel teadmine on surm ning Päikese saatus, mis hävitab elu Maal” (lk 142).

Romaan algab proloogiga ja on jagatud nelja ossa: tühikäik, suvemärkmed (selgusest), talvemärkmed (selge mõistus) ja taipamine. Esimeses osas saame teada: „Juba ammugi oli ta kaotanud huvi ümbritseva vastu, ainult kevadised õitsvad toomingad, kirsid ja lilled sundisid teda korraks peatuma. Tähed olid kaugel, kuigi vahel tundus talle, et tal on otseside kosmoseelanikega, kes kindlasti tulevad kord ning viivad ta ära, viivad jäädavalt, ning tal pole kahju millestki lahkuda” (lk 41).

„Jah, kuratlik on see ühiskond, mis jahvatab inimhinged saepuruks mutta” (lk 51). Meelist lohutab vaid teadmine: „Me oleme rändajad, matkamehed. Tatsame praegu ringi oma ajutises kodus, Maa peal, ning lahkume taas. On see hingeränd, vaid korraks kehastumine või saame kunagi taas keha või jääme surematute hingedena igavesteks rännumeesteks teel ühest universumist teise? Mida me peame korda saatma selle rännaku jooksul, mida siit kaasa võtma, mida mäletama, mida mõistma? Ehk oleme kõigest vaatlejad, kes on saadetud siia, et pärast aru anda kogetust, kirjeldada maailma, mille olemuseks on kaduvus? Vahest oleme pärit sealt, kus pole kaduvust ning valitseb jäädav rahu, vaimolendite seast, kes uudistavad Universumi erinevaid soppe, koguvad andmeid nagu meiegi. Sest tõesti – me tunneme ennast siin võõrana, me ei tunne ennast hästi maailmas, kus valitseb kannatus” (lk 53-54).

Sündmustik peaaegu puudub. Tegemist on Meelise meenutustega, kes lõpuks saab treppi mööda Kuutaadi mäe südamesse laskudes Taevase Nõia käest kinnituse, et ta on Valvur, ülesandega valvata ja jälgida inimkonna käekäiku. „Me oleme eraldanud sinu, oleme andnud sulle vabaduse teha seda, mis sulle meeldib, ja ometi oled sa kohustatud meile aru andma” (lk 164).

„Kõik on kinni iseendas. Kuidas vabaneda, selleks et näha ja kuulda seda, mis on väljaspool? Aga miks teha vahet sisemise ja välise vahel? Kes teeb vahet? Kes on see, kes nõuab midagi, tahab näha, kuulda, tunda ja mõelda? Kes on see armutu tagantsundija? Me ei saa midagi tõestada. Me saame tegeleda tõenäosusega. Tõe kildudega. Me kerjame kilde ja tihti, imetledes säravaid kilde, unustame näivuse tõeluseks. Selge mõistus annab meile aru, et oleme vangid keeles ja meeles, kuid vabadusiha ajab meid armutult sinna, kus lootus näib kaduvat. Me peksleme lindudena vastu läbipaistvat. Sest siis näeme, kuhu tahaksime jõuda. Aga kui jõud raugeb, katab meeleheite härm ka akna. Jääme losutama või murrame tiivad või kaotame teadvuse. Teadvus kaob, kaob teadmine ning mälu ütleb üles. Oleme jälle siinpool müüri ning igapäevasus matab meid oma elavate surnute kalmistule. Ja siis kahtleme juba võimaluses. Võimaluses pääseda. Kas surnu tahabki pääseda?” (lk 21).Mõtlemapanev pihtimus.