Uskumatu. Mitte see, et ma nõustuvalt noogutan kaasa Olav Osolini ühismeediapostitusele „Kõlvart, molodets!“ (eks Osolini irooniat ole ennegi nauditud), vaid pöörasena tundub tõdemus, et Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart ongi hakkama saanud Eestile kasuliku teoga. Kõlvarti ettepanek Tallinna Televisiooni (TTV) nõukogule lõpetada telekanali tegevus ja selle tulemusena 1. oktoobri esimestel minutitel helesinisele ekraanile ilmunud kiri, et TTV ei osuta enam televisiooniteenust, on ühiskonnaelu normaliseerimisel vajalik samm. Paistku linnapea tegutsemismotiiv kui kahtlane tahes. Üks ei välista teist.
Muidugi on TTV sulgemisele täiesti arvestatavaid vastuväiteid. Ma ei pea silmas endise keskerakondlase ja nüüdse EKRE liikme, TTVs varem saadet „Otse kümnesse“ juhtinud Peeter Ernitsa hüüatust, et tegemist on täieliku idiootsusega, või TTV saate „Tervisevõti“ keskerakondlasest juhi Viktor Vassiljevi verd tarretavat avaldust, et see pole hädatapp, vaid mõrv. Küll aga vastab tõele, et meediamaastik on nüüd ühe kanali võrra vaesem, mitmekesisust on vähem ning mingi osa elanikkonnast (olgu nende poliitilised vaated kui tahes tobedad) jäänud ilma infotorust, mille vastu hellalt kõrva surudes kuulsid nad sealt neile meelepärast juttu.
Pärast linnapea Edgar Savisaare areenilt lahkumist propagandistlikku mõjujõudu ja suunitlust üha rohkem kaotanud poliitikasaadete kõrval oli TTV programmis ka ports korralikul tasemel muude valdkondade saateid. Sealsete kultuurisaadete (Maris Johannese ja Eneken Laugeni toimetatud „Kultuurimeeter“, kadunud Jüri Aarma „Praegu ja siin“, Jaak Urmeti „Inimese mõõde“ jm) kadumisest on tuline kahju, samuti väärisid vaatamist mitmed reisisaated, harvad spordiülekanded, vahel ka mõned filmid. Kuid hoolimata nende saadete üllatest eesmärkidest ja tegijate siiratest püüdlustest mõjusid need kogu TTV taustal ikkagi kui katse legitimeerida see poliitprojektina sündinud telekanal, anda sellele ajakirjanduslik ilme. Üks ei välista teist, nagu juba öeldud.
Seetõttu olen veendunud, et TTV sulgemine oli vajalik. Kas või selleks, et ükski erakond sarnaselt Keskerakonnaga (viimastel aastatel üheskoos EKREga) ei üritaks enam kasutada munitsipaalraha eest tehtavat televisiooni oma poliitilistes huvides. Aga neid põhjusi on veelgi.
Riigikontrolli kommunikatsioonijuht Toomas Mattson, kes eraisiku ja endise ajakirjanikuna on Facebookis sõpradele-tuttavatele juba jupp aega refereerinud TTV saate „Meedia keskpunkt“ mahlakamaid kohti (vähesed suutsid seda telesaadet otsast lõpuni vaadata, ehkki oma totruses oli see kohati väga naljakas), on ühismeedias tõdenud, et TTVs oli vähemalt kaks saadet, mille formaadi võiks mõni erakanal ära osta ja paluda jätkata senistel tegijatel: dr Viktor Vassiljevi „Tervisevõti“ ning Heimar Lengi, Urmi Reinde ja Mart Ummelase „Meedia keskpunkt“. „Mõlemad toimivad ainult originaalkoosseisu puhul,“ kõlab Mattsoni pisut irooniline veendumus. Tema sõnul oli selles saates nii puhast hullust kui ka mõistlikku arutelu, mis aga peamine, see aidanud mitte unustada, kuidas mõtlevad paljud Eesti inimesed, ja hoida sidet reaalsusega. Julgen heale kolleegile vastu vaielda: selles saates kõlanud fanaatiline soga pigem deformeeris reaalsust ja andis hoogu sõgedatele arusaamadele, mis ühiskonnale kuidagi kasuks ei tulnud.
Mis saab edasi? TTV kaubamärk ei kao, produktsioonifirmana jätkatakse linnauudiste ja -saadete tootmist, levitamiseks hangitakse eetriaega teistest telekanalitest ning samuti pööratakse senisest rohkem tähelepanu internetiavarustele. Igati mõistlik plaan, avalikkusel tuleb aga olla valvas ja hoida silm peal, milliseid kanaleid hakatakse eelistama. Kas on selleks ERR oma kahe eestikeelse ja ühe venekeelse programmiga, Eesti eratelekanalid või suunatakse infovoog senisest rohkem hoopis sinna, mida vaatab Keskerakonna põhivalijaskond (näiteks PBK). Selleks aga, et saaksime veenduda linnapea Kõlvarti eesmärkide siiruses, ei tohiks ta jääda poolele teele pidama, vaid Savisaare pärand tuleks välja rookida ka linna avalike suhete teenistusest, Raepressist ning ajalehtede Pealinn ja Stolitsa toimetusest. Eesti mõistes on Tallinn ehk tõesti suur linn, ent nimetatud allüksuste tublisti üle 30 info- ja meediatöötaja on ilmselgelt liiga palju.