Noorte kunstnike biennaali avamispäevade performance-loengus käsitlesite Ukraina praegust kunstiareeni, peatusite viimase aastanäituse valikuprotseduuril ning Ukraina Kunstnike Liidu ja kultuuriministeeriumi juhtkonna hoiakutel. Tagasihoidlikult väljendades meenutas see sügavat nõukogude aega, 1970ndaid ja 80ndaid, mitte mingil juhul hilisemat aega. Kuidas iseloomustate Ukraina praegust kunstielu, kui jätta kõige ametlikum tasand kõrvale? Mis võimalused on noorel, avalikku kunstiellu astuval kunstnikul? Kiievi Sorosi kaasaegse kunsti keskus tegutses ju kümmekond aastat tagasi igati aktiivselt.
Ukraina kunstielus toimib praegu kaks peamist kunsti mudelit. Esimene on see, mida me kirjeldasime oma performance’is: ametlik tasand, mida toetavad ja juhivad kunstnike liit, kultuuriministeerium ja rahvuslik kunstiakadeemia. See mudel on säilitanud kunstniku ja võimu nõukogulikud suhted: kunst on allutatud valitsevale ideoloogiale, kuid nõukogulik ideoloogia on asendatud rahvuslik-patriootilise ideoloogiaga. Organisatsioonid, mille eesotsas on endiselt vanad nõukogude teenelised kunstitegelased, on ainukesed, kes vahendavad riiki ja kunstnikke. Teine kunstimudel sõltub erasponsorite huvist, on seetõttu huvitatud laia publiku heakskiidust ning kasutab massiinformatsiooni vahendeid. Seal on kaasaegne kunst võtnud kergema, atraktiivsema vormi, mida iseloomustavad populism, meelelahutuslikkus, vähene intellektuaalsus. Need kaks mudelit loovad vale binaarse opositsiooni: tõsiasjadest eemaldudes suunatakse vaataja ei tea kuhu, eikellegi maale.
Kunstiõpetamise konservatiivsuse tõttu on ukraina noortel kunstnikel sageli väga vähe teadmisi praegusest kunstist. Just seetõttu tuleb neil ise õppida, moodustada rühmitusi, luua sõltumatuid näitusepindu ja oma kuraatoriprogramme.
Ukraina on pikka aega olnud poliitilise huvi keskpunktis, iseäranis, kui mõelda Euroopa peale. Kui palju on noored kunstnikud seotud poliitiliselt teravate teemadega? Milline on teie meelest „poliitilise” ja „poeetilise” suhe?
Üks Ukraina noore kunsti kesksemaid teemasid on avaliku kommunikatsiooni, keele uurimine, keele, mille abil tunnetatakse oma ühtekuuluvust. Kontrollimatu kollektivism, solidaarsustunne on nii 2004. aasta ühiskondliku liikumise kui ka ukraina uue kunsti alus. Avalikus elus osalemine, sotsiaal-poliitiline angažeeritus, kommunikatiivne pingestatus iseloomustavad meie tegevust.
Mis veel huvitab noori kunstnikke?
Sootsiumide formeerumine, Ukraina kaasaja transiitne iseloom: sotsialismilt kapitalismile üleminek, olukorra normaliseerumine, lääne ja ida suhted.
Kõnelge natuke lähemalt grupeeringust R. E. P.? Mis on teie peamine eesmärk? Miks selline lühend?
R. E. P. tähendab ‘revolutsiooniliselt eksperimentaalne ruum’ (Революционное Экспериментальное Пространство). Rühmitus moodustati Oranži revolutsiooni päevil ja selle nimetus peegeldab Ukraina reaalsust, mille uurimisega me ka tegeleme. Meie grupi tegevus on ehitatud üles aruteludele, vestlustele: just selles seisnebki meie kunsti kommunikatiivne iseloom. Grupisisesed lähedased suhted ongi see sotsiaalne vorm, milles R. E. P. areneb.
Mida arvate Tallinna noorte kunstnike biennaalist?
Meile meeldis. Osaliste noorus ja projekti tugev prognostiline liin lubavad rääkida biennaali potentsiaalist. See on näitus-algus, näitus-võimalus. Meie meelest on oluline, et biennaal on riigi kultuuripoliitika osa. Meid rõõmustas publiku huvi sellise kunsti vastu. See räägib huvist reaalsete ühiskondlike probleemide kirjastamise vastu.
Kes on noor kunstnik? Kas kunstnik, kel on eluaastaid vähem kui 35 või kes on hingelt noor?
Iga põlvkond on ühiskondlik fenomen. Noor kunstnik kuulub põlvkonda, kelle ideed on aktuaalsed ühiskonna antud arengu etapil. Füüsiline vanus ei ole nii tähtis kui keskkond, milles kunstnik on välja kujunenud, kuigi üks mõjutab teist.