Ukraina relvajõudude aeglane pealetung ja Venemaa intensiivne ründetegevus omalt poolt on kahandanud optimismi Ukraina edu suhtes ja ärgitanud välja tulema üha uute teooriate või ka vandenõuteooriatega, miks asjad on just nii nagu need on.

Peamised Ukraina enda välja toodud põhjused, miks nende relvajõud aeglaselt edasi liiguvad, on vastase põhjalikult ette valmistatud kaitseliinid, raskesti ületatavad miiniväljad ja Venemaa jätkuv ülekaal nii sõdurite arvus, maapealses tulejõus kui ka õhus. Nii liiguvad Ukraina väed edasi vaid nappe kilomeetreid nädalas ja mõõdavad oma edu ruutkilomeetrites, mille hulk vallutatud aladega võrreldes pole kuigi suur. Kuu aja jooksul (vahemikus 4.06–9.07) vabastasid Ukraina relvajõud ISW hinnanguil vaid 253 ruutkilomeetrit.¹ Olukorrale lisavad värvi ja pinget Kertši silla osaline purustamine ja Venemaa taganemine Musta mere viljakoridori leppest. Lahendus sõjaga kaasnevaile probleemidele oleks Ukraina kiire võit ja Venemaa kapituleerumine, kuid need on koos Ukraina vastupealetungi aeglusega nihkunud kuhugi kauge silmapiiri poole. Samal ajal on initsiatiiv Ukraina käes ja intensiivne ründetegevus toodab pikkamisi ka edu. Maapealses tulejõus ja tankide arvus on Ukraina juba saavutamas ülekaalu.

Optimismi võimalikkusest

Ründetegevuse aeglus on pannud Ukraina oma eesmärke ümber sõnastama ja põhjendama, miks edu pole kiirelt tulnud. Ennekõike kõneldakse nüüd vajadusest hävitada Vene sõjaline võimekus ehk see lahingutegevuse käigus n-ö läbi jahvatada. See peaks millalgi viima selleni, et kuskilt murtakse Vene kaitseliinid läbi ja avaneb nn strateegiline ruum, mis võimaldab liikuda takistamatult vaenlase tagalasse. Ekspertide hinnangul võidakse läbimurdeni jõuda ehk lähinädalatel, mis aga ei tähenda, et ühe hooga vabastatakse kogu okupeeritud territoorium. On pakutud, et kõigi alade vabastamine eeldab vähemasti kahte-kolme või ka enamat rünnakuperioodi, sõltuvalt sellest, millise tulemuseni jõutakse käimasoleva suvise kampaania käigus.

Ukraina eduks annab lootust väekontingendist teatud osa püsimine reservis, mis võimaldab paisata see õigel ajal sinna, kus rinne läbi murtakse. Venemaa on suure osa oma aktiivsest reservist juba mängu pannud ja suunanud selle oma ründetegevusse, et sundida ka Ukrainat oma reserve kasutusele võtma. Venemaa relvajõudude jätkuvat ülekaalu nii sõjatehnikas kui ka elavjõus kompenseerib Ukraina sõdurite suurem motivatsioon, lahingutegevuse parem juhtimine ja taktika, ajakohasem relvastus ja lasketäpsus. Põhiliseks murekohaks on relvastuse ja laskemoona nappus ning hävituslennukite ja suure laskeulatusega ATACMS-rakettide puudumine. Need raketid, erinevalt brittide õhust väljalastavatest tiibrakettidest Storm Shadow või prantslaste SCALP, võimaldavad rünnata sihtmärke maapealseist raketiheitjaist, milleks ukrainlastel on tänu olemasolevatele HIMARSidele hoopis paremad võimalused.

Ukrainlaste optimismi toidavad mõnevõrra ka Vilniuses NATO tippkohtumisel Ukrainale antud lubadused julgeolekugarantiidest ja kinnitus võtta Ukraina NATOsse pärast sõja võitu, ent kuna otsest kutset NATOga liitumiseks Ukraina ei saanud, on ukrainlaste hoiakud selles küsimuses pigem pessimistlikud. Ukrainlaste meeleolusid hinnates võib arvata, et NATO-lt oodati otsust võtta Ukraina alliansi liikmeks juba sõja ajal ja vastavalt ka NATO valmidust ise sõjategevusse sekkuda, kuid sellist konsensust olnuks alliansi 31 liikmesriigilt võimatu oodata. Teiselt poolt sundisid president Volodõmõr Zelenskõi teravad väljaütlemised enne tippkohtumist võimendama sõnumit, mis Ukrainale lõppkokkuvõttes ikkagi anti. Ennekõike sisaldab see sõnum G7 ühisdeklaratsioonis Ukraina julgeoleku garantiisid.

Arvestades Ukraina nappivaid ressursse ja sõltuvust doonorriikide vastutulelikkusest, jääb optimismiks ruumi siiski vaid pikemas perspektiivis, lootuses, et mingi aja möödudes kurnab sõda Venemaa välja ja Ukraina on võimeline saavutama otsustava ülekaalu. Ukraina on selleks soovinud oma relvastusse ka hävitajaid F16, kuid täpset selgust nende saamise osas pole. USA rahvusliku julgeoleku nõukogu strateegilise kommunikatsiooni koordinaatori John Kirby hinnangul võib Ukraina need lennukid saada juba selle aasta lõpus, ent tema arvates F16 hävitajad sõja käiku ei muuda ja palju enam vajab Ukraina maapealset sõjatehnikat ja laskemoona, mille nappuse tõttu on USA väidetavalt andnud Ukrainale ka paljudes riikides keelatud kobarpomme.²

On sõjanduseksperte, kelle arvates Ukraina suudab F16 hävituslennukite teenindamiseks vajalikud tingimused tagada vaat et kohe, ja on teisi, kelle arvates nende hävitajate kasutuselevõtt on liiga komplitseeritud, et see võiks juhtuda lähiajal. Ilmselt siiski on see mõeldav vaid eeldusel, et Ukraina saab kasutada Poola lennuvälju ja tehnilist tuge. See aga tähendaks, et Venemaa võib seda käsitada Poola sekkumisena sõjategevusse ja Poolat rünnata.

Wagner läheb Poola?

Poola abi ja logistiline tugi Ukrainale on juba praegu selle piiri peal, et see on pannud Venemaa otsima võimalusi Poolale n-ö koht kätte näidata. Putin on süüdistanud Poolat soovis hõivata endisi NSV Liidu territooriume ja ähvardanud vastata mis tahes agressioonikatsele Poola piiririigi Valgevene vastu. Selles võib näha ennetavat tegevust, et luua pinnas Venemaa enda provokatsioonideks, millest näib kõnelevat ka Wagneri üksuste viimine Valgevenesse. Kui Poolat või ka Leedut ründaks eraõiguslik Wagneri palgaarmee, siis võib ju Moskva eitada oma osalust selles. Valgevene president Aljaksandr Lukašenka naljatas kohtumisel Vladimir Putiniga Peterburis, et Wagner juba kibelebki „ekskursioonile“ Poola, täpsemalt Rzeszówisse, millest on kujunenud üks peamisi logistikakeskusi Ukraina sõjalisel abistamisel.

Vene inimõiguslase, Gulagu.net eestvedaja Vladimir Osetškini väitel on tal andmeid, et Wagner värbab taas vange, kellele on ka otse öeldud, et neid ootab ees erioperatsioon Poolas. See võib olla Osetškini hinnangul vaid infooperatsioon lääne hirmutamiseks, kuid välistada seda rünnakut tema arvates ei saa. Selle eesmärk võib olla ka Wagneri lõplik hävitamine kättemaksuks hiljutise putšikatse eest. Osetškini arvates võib siin näha paralleele 2018. aastal Süürias juhtunuga, kui USA pommirünnaku käigus sai surma enam kui 200 Süüria valitsus­vägede kooseisus olnud wagnerlast, kes olid teel üle võtma Conoco rafineerimistehast ja kellega seotust Venemaa eitas. Nii võib Osetškini arvates juhtuda ka nende wagnerlastega, kes ületavad Poola või Leedu piiri. Kuna rünne toimub Valge­venest ja Valgevenes asub nüüd juba ka tuumarelv, siis ilmselt loodab Putin, et mässumeelsed wagnerlased hävitatakse ja NATO vastu­rünnakut ei toimu.³

Sõja taustateooriad

Kuna iga sõjapäev toob Ukrainale kaasa suure hulga ohvreid ja kannatusi, kaasneb sõja pikaajalise perspektiiviga, mis Ukraina ees terendab, paratamatult ka teatud hulk lootusetust ja kibestumist, et Ukrainat ei aidata tõhusamalt, kui see oleks edukaks sõjapidamiseks vajalik. See kibestumus, mis üha sagedamini ilmutab end Ukraina meediakanaleis, toidab omakorda teooriaid, millel sageli on juures ka vandenõu hõng. Muu hulgas sisaldavad need kahtlusi suurima doonorriigi USA siiruses ja panevad kahtlustama USA tegevuse taga varjatud eesmärke.

Üks Ukraina meedia vestlustubades kõlanud doktriine räägib sellest, et doonorriikide eesmärk pole mitte Ukraina võit sõjas, vaid see, et Ukraina seda sõda ei kaotaks, mistõttu varustatakse Ukrainat sõjatehnikaga just nii palju, et see suudab Vene relvajõududele küll vastu panna ja ka aeglast edu saavutada, kuid mitte rohkemat. Selle väite kasuks näib kõnelevat tõsiasi, et siiani pole Ukraina saanud USA-lt ei palavalt soovitud kaugmaarakette ATACMS ega ka hävituslennukeid, kuigi juba aasta jagu on neid järelejätmatult palutud.

Uus argument ATACMSide andmiseks Ukrainale on Venemaa kehtestatud blokaad Ukraina viljaveole Musta mere sadamatest, kuivõrd suure laskeulatusega raketid võimaldaksid kaitsta Ukraina mereakvatooriumi hoopis suuremas ulatuses kui seni ja tõrjuda Vene sõjalaevad kaugemale või sootuks hävitada, kuid ka see argument pole toiminud.

USA julgeoleku ametnikud on osutanud, et nende rakettide varu on väike ja need on juba planeeritud teisteks eesmärkideks, sealhulgas Korea poolsaarel. Tootja Locheed Martini kinnitusel on neid rakette alates nende väljatöötamisest 1980ndail aastail valmistatud kokku vaid 4000 ja nende äraandmisega riskeerib USA oma valmisolekuga teistes kuumades piirkondades.⁴ Teiselt poolt on aga USA esindajatekoja vabariiklastest saadikud esitanud väliskomisjonile resolutsiooni eelnõu, millega kutsutakse Bideni administratsiooni andma Ukrainale ATACMS-rakette „viivitamatult ja piisavas koguses, et kiirendada Ukraina võitu Venemaa poolt vallandatud agressioonisõjas, säilitades samal ajal USA sõjaline valmisolek.“⁵

Ebapiisav sõjaline abi Ukrainale on andnud põhjust kahtlustada varjatud kokkuleppeid USA ja Venemaa või ka USA ja Hiina vahel. Lähemalt käsitletakse USA rolli Ukraina sõjas väljaandes Newsweek ilmunud artiklis, kus keskendutakse USA Luure Keskagentuuri (CIA) tegevusele Ukraina sõja dirigeerimisel. Artiklis osutatakse anonüümsetele luureametnike ütlustele tuginedes, et USA eesmärk on hoiduda riigi otsesest sekkumisest sõjategevusse Ukraina territooriumil ja vältida selle laienemist Venemaale. Enim on Ukraina vaatlejais tekitanud aga küsimusi väide, et juba 2021. aasta novembris, s.t enne Venemaa sissetungi Ukrainasse, vestles CIA direktor William Burns Vladimir Putiniga, kellega lepiti kokku teatud reeglites Ukraina osas, millega Bideni administratsioon lubas, et USA ei võitle otseselt Venemaa vastu ega taotle režiimivahetust, juhul kui Venemaa piirab oma rünnaku vaid Ukrainaga.⁶ Seega sisuliselt andis USA nende väidete kohaselt oma nõusoleku Venemaa sissetungiks Ukrainasse või vähemasti soovis teatud tingimuste täitmist.

Kuna Valge Maja ei ole selles artiklis ilmunud väiteid ümber lükanud, on teema üles korjanud mitmed Ukraina enda või ka Ukrainale keskendunud kanalid nagu Feigin Live, Alexey Arestovych, Голованов, Лучшее радио Израиль jt, väljendades kahtlust, et USA pole alati tegutsenud Ukraina suhtes kõige ausamalt. Seda kahtlust näib kinnitavat USA nõue mitte kasutada oma relvastust Venemaa territooriumi ründamiseks ja mitte kõigutada Putini režiimi (seda viimati Prigožini mässukatse ajal), mis näivad olevat juba varem Venemaaga sõlmitud kokkulepete osa, mille täitmist siiani jätkatakse. Viidatud artikkel osutab nn salajastele liiklusreeglitele, mida ka sõja tingimustes järgitakse. Need hõlmavad nuhkimise tavapärastes piirides püsimist, teatud piiride mitte ületamist ja üksteise juhtkonna või diplomaatide mitte ründamist. Newsweeki küsitletud luureametniku sõnul on Venemaa üldiselt neid globaalseid punaseid jooni austanud, isegi kui need jooned on nähtamatud. Samas märgitakse, et hiljem, kui osutus, et Venemaa ei suuda Kiievit vallutada ja Põhja-Ukrainast taganes, oli USA sunnitud käiku vahetama ja asuma Ukrainat toetama.

Kuskil julgeolekustrateegide peas ringleb ka sõja lõpetamise nn Korea (või ka Trumpi) variant, millega rahuleppe tingimusteks oleks see, et Ukraina loovutab osa oma territooriumist, olgu või ajutiselt, jätkates kõnelusi nende üle diplomaatilisel teel, kuid saab selle eest NATO liikmeks. Seda omakorda näib kinnitavat hiljuti ilmsiks tulnud Vene välisministri Sergei Lavrovi ja teiste kõrgete tegelaste kohtumine New Yorgis selle aasta aprillis USA endiste julgeolekuametnikega.⁷

USA tõrksus ja presidendivalimised

USA tõrksuse taga varustada Ukrainat teatud relvaliikidega on nähtud ka USA saabuvaid presidendivalimisi ja USA poliitikat laiemalt. Kokkuvõtvalt on USA poliitiline huvi Ukraina sõja puhul ära hoida kaose tekkimine Venemaal, tuumarelva kontrolli alt väljumine ning Venemaa kaldumine Hiina poole ja nende ühisrinne NATO vastu. Seetõttu hoidub USA Venemaad liigselt raputamast ja sõda kiirelt lõpetamast. Teiselt poolt ei saa USA lasta Ukrainal ka sõda kaotada, sest see annaks signaali Hiinale, et Taiwani hõivamine sõjalisel teel on võimalik. Kuigi USA huvides on seegi, et Ukraina looks võimsa kaitsemüüri Euroopa ja Venemaa vahele, toetab Bideni administratsioon selle müüri ehitamist liigagi kalkuleeritult, kuivõrd eelnevad huvid on olulisemad.

USA sisepoliitikas mängivad jätkuvalt oma osa Donald Trumpi America-first-ideoloogia ja sellega seotud jõud, kes sooviksid Ukrainale antavat abi kas vähendada või üldse kaotada, samas kui vabariiklaste partei Ukrainat toetav osa kritiseerib Joe Bideni administratsiooni pigem liigse vaoshoituse pärast Ukraina abistamisel. Paratamatult on Biden võimul oleva presidendina sunnitud nende suundumuste vahel laveerima, seda enam et ka demokraatide vasak tiib ei ole Ukraina abistamise suhtes kuigi hästi meelestatud, leides, et selleks kuluvaid vahendeid võiks kasutada USA enda sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Selles laveerimispoliitikas pendeldab ka Ukrainale antav abi, mida Ukraina on saanud just nii palju ja sellise hävitusjõuga, nagu see on osutunud poliitiliselt võimalikuks.

Valimisperioodil sõltuvad Bideni nii- või teistsugused käigud ja sõnumid suuresti ka sellest, kellest konkreetselt saab valimistel tema vastaskandidaat vabariiklaste parteist. Vabariiklaste favoriitideks käimasolevas presidendikampaanias on endine president Donald Trump ja Florida kuberner Ron DeSantis, kellest esimene on ühemõtteliselt Ukraina toetamise vastu ja teine ei oma selles küsimuses selgeid seisukohti, kaldudes toetama Trumpi lähtekohti. Trump on öelnud, et presidendiks saamisel lõpetab ta sõja kahekümne nelja tunniga ja tõmbab Ukraina piiri sinna, kus see parasjagu asub. DeSantise arvates ongi Vene-Ukraina sõja puhul tegemist vaid territoriaalse vaidlusega, mille lõpptulemus ei ole USA julgeoleku seisukohalt oluline. On selge, et Trumpi ärplevale „rahuplaanile“ või DeSantise ebamäärasusele Ukraina küsimuses peab Biden vastu seadma oma seisukohad, mis auditooriumist tulenevalt võivad olla Ukrainat toetavad, aga võivad ka resoneerida America-first-ideedega, et võita valijaid vastaspoolelt.

Kõik ülejäänud vabariiklaste kandidaadid, sealhulgas USA endine asepresident Mike Pence, Lõuna-Carolina senaator Tim Scott ja endine ÜRO suursaadik Nikki Haley on Ukrainat toetaval seisukohal. Radikaalseimalt on Ukraina abistamise osas meelestatud presidendiks pürgiv USA endine kongresmen Texase osariigist, endine julgeolekuametnik Will Hurd, kelle arvates peaks USA saatma Ukrainale relvi nii palju kui võimalik, ja kohe! Hurd on veendunud, et USA-l tuleks aidata Ukrainal tagasi vallutada mitte ainult 2022. aastal okupeeritud territoorium, vaid ka Krimm; ka ei usu ta, et Ukraina julgem toetamine võiks kaasa tuua sõja eskaleerumise. Hurd oli samuti üks neist, kes toetas Ukraina taotlust luua Ukraina kohale lennukeelutsoon.⁸

Mõistuse hääl

Ukraina jätkuva toetamise kasuks kõneleb mõistuse hääl, mis ütleb, et kui Venemaa võidab endale kas või tükikesegi Ukraina maad, jätkab ta oma agressiivset tegevust. Samuti loob see ohtliku pretsedendi, mis julgustab teisigi riike teostama oma ambitsioone sõjalisel teel. Et seda ei juhtuks, peab Venemaa kaotus olema hävitav ja pöördumatu koos kõigi sellega seotud järelmitega – Ukraina õiguslike piiride taastamine, sõjakahjude hüvitamine, sõjavangide vabastamine jne.

On aga iseküsimus, kas nn reaalpoliitika mõistuse häält kuulda võtab. Senised doonorriigid võivad väsida ja eelistada edasisele sõjale kokkuleppeid Venemaaga ning kui käimasolev sõjaline kampaania ei ole Ukrainale küllalt edukas, võidakse järgmist etappi sõjalise abiga enam mitte tagada. On ka üksjagu riike, keda seovad Venemaaga majanduslikud ja poliitilised huvid, võimalik, et ka korruptiivsed sidemed, millest tulenev „tänulikkus“ või otsene šantaaž sünnitab üleskutsed rahukõnelusteks selleltki pinnalt. Nii või teisiti tähendaksid kokkulepped praeguses faasis osa territooriumi loovutamist Venemaale.

Samal ajal osutab Ukraina sõjalise võimekuse silmanähtav kasv, sellal kui Venemaa kurnab end üha enam välja, et vaja on vaid teataval määral kannatlikkust, et Ukraina suurem edu ära oodata. Optimistlikumalt meelestatud sõjanduse asjatundjad, nt endine USA Euroopa vägede ülem kindralleitnant Ben Hodges jt, on pidanud Ukraina võitu võimalikuks kui mitte sellel, siis vähemasti järgmisel aastal.

Ukrainat kannustab otsustavalt tegutsema ka lootus, et NATO kutse alliansiga liituma esitatakse Ukrainale vähemasti NATO Washingtoni tippkohtumisel 2024. aasta juulis. Naljatades on öeldud, et tegelikult mitte Ukraina ei vaja NATOt, vaid NATO vajab Ukrainat, kes Euroopa julgeoleku tagamisel teeb ära mooramaamehe töö. On pakutud, et selle kutse esitamise on Biden planeerinud oma valimiskampaania ajaks. Kuid see lootus tuleb mooramaamehel siiski välja teenida, et ei juhtuks nii, nagu mooramaamehega ikka juhtub.

1 Institute for the Study of War, Russian Offensive Campaign Assessment, July 16, 2023. https://www.understandingwar.org/backgrounder/russian-offensive-campaign-assessment-july-16-2023

2 John Kirby on what Ukraine ‘really needs’ as war with Russia rages on. – Fox News 20. VII 2023. https://www.foxnews.com/video/6331571663112

3 Осечкин, Пригожин готовил Путину блюдо из мозгов человека, вторжение Вагнера в Польшу, пахан Гиркина.” Алеся Бацман – Youtube 22. VII 2023. https://www.youtube.com/watch?v=PvwPLxdJHBg

4 Lara Jakes, Biden Administration Is Quietly Debating Whether to Send Ukraine ATACMS Missiles. – New York Times 11. VII 2023. https://www.nytimes.com/2023/07/11/world/europe/atacms-missiles-ukraine-us.html

5 H.Res.488 – Calling on the Biden administration to immediately provide Army Tactical Missile Systems to Ukraine. 9. VI 2023. https://www.congress.gov/bill/118th-congress/house-resolution/488/text

6 William M. Arkin, Exclusive: The CIA’s Blind Spot about the Ukraine War. – Newsweek 5. VII 2023. https://www.newsweek.com/2023/07/21/exclusive-cias-blind-spot-about-ukraine-war-1810355.html

7 Josh Lederman, Former U.S. officials have held secret Ukraine talks with prominent Russians. – NBC News 6.VII 2023. https://www.nbcnews.com/news/world/former-us-officials-secret-ukraine-talks-russians-war-ukraine-rcna92610

8 https://www.nytimes.com/2023/07/05/us/politics/trump-desantis-ukraine-russia.html