Maastikumaalija Uno Roosvaltile on Eesti saarte kivised ning rabade karmid, aga puhtad kooslused olnud väärtus, mille juurde ikka tagasi pöörduda. Norra reisil nähtud võimsais fjordides ning järsakuis ei ole ta aga kogenud maastiku paatost, vaid seostanud need hoopiski Edvard Munchi maalidega (?Elu tants?). Kaks tütarlapse pead Roosvalti Norra maastikus mõjusid esmapilgul ootamatult, ent seostusid etenduse päeval Konrad Mäega, tema maaliga ?Norra tütarlapse portree? (1908 ? 1910). See võrdlus ei olegi väga juhuslik, sest Uno Roosvalt on pidevast muutumisest hoolimata visalt kinni hoidnud eesti maaliklassika traditsioonidest.
Mari Roosvalti maaliseeria ?Sünonüüm?, mida sai näha juba varem Tallinnas G-galeriis, varieerib aga jätkuvalt kunstniku meeltes elavat eelmist Veneetsia biennaali. Mari Roosvalti maalide väljendusintensiivsus ja värvijõud on tugevnenud, ent needki maalid ei ole abstraktsed, vaid jätkavad sallivat dialoogi teiste autorite looduga, seekord siis Veneetsia biennaali eri paviljonidega.
Kristlikud väärtused
Mõlemad Roosvaltid esinevad näitustel pidevalt, lausa hingates näituste rütmis. Näiteks võtsid nad osa ka Tartu ülikooli ajaloomuuseumis äsja lõppenud kristliku kunsti ülevaatenäitusest ?Teekond tarkuse allikale?. Osavõtjate ring oli üllatavalt lai, kusjuures Uno Roosvalti ?Kristuse pea okaskrooniga? (?Ecce Homo?) kandis kõige avameelsemalt kristlikku sõnumit. Enamikule autoritest näib kristlus tähistavat mingit üldist humaanset eluhoiakut. Kaasaegse religioosse kunsti näitusi koostatakse Eestis pidevalt juba 6-7 aastat, aga need ei ole pälvinud põhjalikumat analüüsi. Tegu on omamoodi vastuoluga, ühiskonna topeltmõtlemisega: kuigi hinges toetatakse religioosset maailmavaadet, peetakse seda täiesti isiklikuks asjaks ega soovita seda avalikult kuulutada, riskides saada külge ?uskliku? maine. Ei ole ka võimatu, et mõned kunstnikud lihtsalt kasutavad järjekordset võimalust esineda näitusel. Religioosset kunsti seostatakse vahel isikukultuse-aegse tellimuskunstiga, ent seos on pahupidine: valitsejate (ka Lenini ja Stalini) jumalikustamine oli tegelikult jumalateotus (ärgu olgu sul teisi?). Nagu Juta Kivimäe Lenini teemat eesti kunstis käsitledes on märkinud (Sirp 12. VIII), hinnati ka diktatuuririigis, kus isikukultus oli religiooni aseaineks, südamest tulevat andumust, vastasel korral ?patukustutus? ei toiminud.
Perenäitus
Roosvaltide ?Dialoog? on koostamisprintsiibilt mõtteline jätk teise kunstnikeperekonna, Vive, Lembit ja Tuuliki Tolli ühisväljapanekule Viinistus. Suvised näitused rändavad mööda Eestit ja publik nende kannul. Vive Tolli uuem graafika oli varem väljas Kuressaare Raegaleriis, kus partnerlus Evi Tihemetsaga andis põhjamaiselt karge ja eriliselt mõtteavara tulemuse. Viinistu näitusel sekundeerisid hiilgevormis graafikule skulptorist abikaasa ja teatrikujundajast tütar. Miks mitte, ka nii võib. Aga siiski tekib arvukate viimasel ajal korraldatud emade-tütarde, abikaasade ja perenäituste puhul järele mõeldes küsimus, kas kunstitalent võib olla pärandatav ja õpetatav? Vastus oleks ei, suguvõsiti kunsti viljelemine ja eksponeerimine pigem madaldab kui õilistab seda, meenutades vanaaegset tsunftisüsteemi. Noorema põlvkonna enesemääramis- ja iseotsustamisvabadus langeb sellega küsimärgi alla, sest on ju teada, et pojad on ikka isade vastu mässanud. Perenäituste kohta öeldu ei käi Uno ja Mari Roosvalti kohta, sest kodu ja ateljee jagamisele vaatamata pole kumbki teise mõttemaailma alistanud. Vastamisi on kaks võrdset partnerit, kelle teed kunagi ristusid kunsti õppides, ent kumbki ei ole teist enda mõjule allutanud. Kaks kõva kivi on andnud pehmelt mõjuva, aga esteetiliselt täisväärtusliku tulemuse.