Propaganda on tunnetele mõjuv ja ennekõike tunnete kaudu töötav masin. Ja tunnete seas on kõige tugevam hirm. Seda teavad ammu nii parteide propagandabossid kui ka ajakirjandus. Ja nii seda katelt muudkui köetakse. Viimase aja teema on muidugi majandus. Hinnad tõusevad taevasse. Gaas saab otsa. Elekter võetakse kõigepealt ära kodudest. Tulevad külm ja nälg. Kukume tagasi koopasse.
Aga uus tundeteema on tõusmas, sest valimiskampaania on alanud. Reformierakond ja EKRE panid teineteist paigale ja lubavad meile plahvatusi läbi sünge sügise ja talve. Aga see kampaania kisub algusest peale kuidagi kiiva.
Ajakirjandus näeb hoolega vaeva, et Helmeid iga hinna eest pildil hoida. Kõik lehed kihavad Helmetest. Hiilgavaim saavutus on kaks külge Õhtulehes Martin Helme tütrest. Vabandust, mis on selle mõte? Ma tean, mida ajakirjanikud mulle vastavad. Et mingit propagandat ei ole. Et nemad on tegelikult EKRE vastu. On muidugi, valdavalt. Aga ajakirjanikud peaksid hästi teadma, et pildil olek suurendab poliitikute populaarsust ka siis, kui selle sees on eitus. Aga vaikida ei suuda … ja nii nad lihtsalt valetavad iseendale.
Ka Reform aitab hoolega kaasa. Reformil on alati olnud kaks põhiloosungit: igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab, ja rahvas, raibe, söögu heina. Muidugi nad ei ütle seda otse, kuigi vahel tütar Kallase lapsesuu vääratab. Aga kaudselt ikka. Nagu isa Kallas, kelle järgi poeg Helme ehitab oma poliitilist liikumist eluga rahulolematutele inimestele, kes ei taha peeglisse vaadata. Mida see lause tegelikult tähendab? Ise olete süüdi, et olete vaesed ja armetud.
Seejuures alustab ta oma lugu kiidulauluga sama Helme kohta: tark, võimekas, meeldiv suhtleja, peab sõna. Vabandust, mida veel tahta Eesti poliitilises maailmas, kus lollus ja sõnapidamatus vohab nagu malts? Härra Kallasel oleks nagu kujutlus, et valitakse ideoloogiaid. Jah, seda muidugi. Aga alati valitakse ka inimesi. Ja kui mõnele ei hakka otseselt vastu Helme ideoloogia, siis keda peaks ta eelistama? Kas tarka ja sõnapidajat või lolli ja sõnamurdjat?
Ja siis paneb isa Kallas edasi, kuulutades, et Helme on põhimõttelage. Ja temal sellest põhimõttelagedusest moraali seisukohalt täiesti ükskõik. Mida ütleb see lause ütleja enese kohta? Et ütlejal on moraalist kama. Õudne ju. Tegelikult ei ole poeg Helme põhimõttelage. Just vastupidi. Tal on väga selged põhimõtted. Ainult tema poliitiline lipukiri on samasugune nagu stalinistlikul propagandaajakirjandusel: ideoloogia on püha, fakt on vaba.
Siit jõuame muidugi Venemaale. Ajakirjandus on hoolega süüdistanud EKREt, et too on Putini hääletoru ja sabarakk. Ideed on tõepoolest samad. Aga ma ei tea, et ühelgi Eesti parteil oleks kunagi olnud mingeid originaalseid suuri ideid. Kõik nad on laenanud Euroopast ja USAst. Võib isegi kesksete originaalimaade loendi kokku panna. Ja seetõttu on selle sabarakustamise vahule kloppimine mu arvates pigem halb. Muidugi läheb see hästi lugejatele peale, aga varjab ära olulisema. EKRE põhieesmärk ei ole toetada Putinit, Orbánit ega Trumpi. Nende eesmärk on tulla ise võimule.
Mis siis saab? Kaja Kallas kuulutab, et EKRE viib Eesti tagasi koopasse. Martin Helme järgi pole probleemi, sest nende koopas saab olema soe, valge ja turvaline. Seal on kõigil kõht täis ja kõik räägivad eesti keeles. Kallase koopas on aga Helme järgi külm ja pime, seal on inimesed näljas ja võõraid tuleb lakkamatult juurde. Seda lugedes tuli meelde, et väga uhked koopad leiab Helme mõisapargis. Helme koopaid on vanarahva seas ka Põrguks kutsutud …
PS. Kui poliitikuid ja ajakirjandust hakkab juhtima hirm, lähevad asjad väga hulluks. Paluks tunnete asemel mõistust, sest uinuv mõistus sünnitab koletisi koopa seinal.