Aimar Ventseli raamat on nauditav lugemine, kust saab hea sissevaate Ida-Saksa punkarite ja nendega seotud subkultuuride maailma. Laiema üldistusena pakub autor analüüsi, kuidas sotsialismijärgne transformatsioon Saksamaal ses mõttes ebaõnnestus, et Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel püsib praeguseni tugev erisus ja lõhe.

Üleminekuaegse ühiskonna hädad – töötuse kiire kasv, vähene sotsiaalne mobiilsus ja töölisklassi staatuse muutus või lausa kadumine – toidavad subkultuure, mis pakuvad alternatiivset identiteeti. Ventseli uurimistöö puudutab neid teemasid ja suunab ühtlasi valgusvihu vähe käsitletud alateemadele nagu punkarid ja töö, sugu, identiteet, solidaarsus, suhted teiste subkultuuridega, konfliktid ja uurimispiirkonnale iseloomulikult ka ostalgia ning osside-wesside suhted. Veidi puudutab autor ka alternatiivseid stiile, riietust ja muusikat, aga neile üsna palju kajastatud teemadele ta liialt mahtu ei raiska.

Subkultuuri sukeldudes

Pärast Saksamaa taasühendamist olid Ida-Saksa noorte subkultuuridel tormilised ajad. Eelmine riigivõim kadus pildilt ja uus ei suutnud ühiskonda ega ruumi esialgu kuigi hästi kontrollida. Eestistki mäletame üleminekuajal alternatiivkultuuride, eriti just punkringkonna esiletõusu. Punkarid olid linnapildis väga nähtaval. Isegi kui nad parajasti „Tere, perestroika!“ ei hüüdnud, mõjusid nad avalikus ruumis tähenduslikuna. Seda eriti perioodil, mil nii kord kui ka anarhia võtsid uusi vorme, mil vana võimuaparaat voolas tühjaks ja uus alles asus kuju võtma, tähendusi looma ning end kehtestama.

Ida-Saksamaal, eriti just Berlii­nis ja selle tagamaal, kus Ida- ja Lääne-Saksamaa piir oma radikaalses müüriks materialiseerunud vormis riiki rebestas ja ideoloogiaid eraldas, oli ühinemisjärgne periood eriti intensiivne. Alternatiivsed liikumised hõivasid kiirelt üleöö tühjaks jäänud maju, skvottimine sai massiliikumiseks, tühjaks jäänud hooneid muudeti klubideks või kõrtsideks. Vabaduse suved ja armastuse paraadid kestsid väiksemas mastaabis terveid aastaid, katsetati uusi kommuuni- ja kooseluvorme. Institutsionaalse kultuuri aurik ei jõua nii äkiliste ühiskondlike muutuste puhul kiirreageerida, aga alternatiivne kultuur õitseb ja õilmitseb sellistes oludes, hõlmab territooriumi ja teeb end valjuhäälselt kuuldavaks.

1990ndate Ida-Berliin on praeguseks juba kauge legend, mille võsusid tuleb tänapäeva Berliinist tikutulega taga otsida. Tollasest kultuuriskeenest ja selle edasiarendustest on üksjagu kirjutatud, pealegi on punk üks maailmas enam uuritud ja kajastatud subkultuure. Seega peab iga järgmise uurimuse hoolikalt positsioneerima, et midagi uut lisada. Antropoloog Aimar Ventsel on sellega hästi hakkama saanud. Esiteks ei keskendu ta oma välitöös popile Berliinile, ehkki ta kolis 1994. aastal DAADi stipendiaadina metsikusse Ida-Berliini ja sukeldus seal ülepeakaela subkultuuridesse, eriti vasakpoolsete skinhead’ide ringkonda. Esmatasandi osaluskogemusest on antropoloogile hilisemas analüüsis kindlasti kasu ja eriti hea, kui seda saab kombineerida ka veidi distantseerituma vaatlusega. Ventseli uurimuse põhiosa, nii-öelda välitöö, on tehtud juba aastaid hiljem akadeemilises rollis Halle linnas endisel Ida-Saksamaal, 170 kilomeetrit Berliinist lõuna pool.

Max Plancki sotsiaalantropoloogia instituudi doktorandiks asudes käis Ventsel esialgu aasta jagu Siberis uurimistööd tegemas ja luges niisama hobi korras juurde akadeemilist kirjandust pungi ja teiste stiilide kohta. „Punkide ja skinnide“ sissejuhatuses (lk xi) kirjeldab autor, kuidas ta mainis juriidilise antropoloogia osakonna peol Max Plancki instituudis direktorile, et teie uurite küll eri seaduste samaaegset toimimist Indoneesias või Marokos, aga siinsamas instituudi lähedal on pungiklubi, mille püsikunded elavad kah oma seaduste järgi. Pärast üürikest mõttepausi pakkus direktor hea tähelepaneku teinud doktorandile kohaliku pungiskeene uurimiseks rahastust. Nii liikus Ventsel uurijana välkkiirelt suunas, kuhu antropoloogia on laiemalt liikunud viimastel aastakümnetel: huvi keskpunkt on kaugete tundmatute hõimude juurest nihkunud ka inimestele ja kultuuridele meile vägagi lähedal, uurija enda ja tema sõbra või naabri tegevusele.

Kes keda vihkab?

Raamatu pealkiri, mis ühendab punkareid ja skinhead’e, on pilkupüüdev. Olen pealiskaudsel vaatlusel pidanud neid kahte vastaspoolusteks. Punkareid näen pigem vasakpoolsete anarhia- ja nihilismi-ideedega tiivaripsutajate või siis rõhutatult apoliitiliste tegelastena. Ja skinnid olid ikka puha paremas ääres, vähemalt 1990ndate lõpu Tartu punkerbaaris Varjend, kus käisin neid vahel tudengipõlves amatöör-antropoloogilisest huvist vaatlemas ja vahel ka nendega vaidlemas.

Nüüd sain Ventseli abil alustuseks teada, et on ka vasakpoolsete skinhead’ide rühmitusi. Enamgi veel: selgus, et punkarite ja skinnide rahvusvahelises folklooris on küll ohtralt lugusid omavahelistest konfliktidest, aga ka nende kahe liidust parempoolsete gruppide vastu (lk 135). Varased skinnid olid uhked oma kokkupõrgete üle biker’itega, eriti organisatsiooni Hells Angels liikmetega ehk Põrguinglitega (Marshall 1993, cit. Ventsel lk 135). Pealkirjaga „Punks and Skins United“ ei soovinud autor ilmselt koostöölugusid uurimuse keskmesse tuua – siin on selleks kaugelt liiga palju teisigi põnevaid ja olulisemaid alateemasid. Küll aga kerkib sellise pealkirja abil esile üks Ventseli missioon: kirjeldada subkultuure üksteisega suhetes ja liitudes, sest „ühe skeene uurimine ja selliste liitude ignoreerimine töötab eesmärgile vastu ja võib olla isegi keerukam kui kohaliku või rahvusliku segatud skeene uurimine“, nagu autor kohe sissejuhatuses (lk x) rõhutab. Samas lisab ta, et subkultuuriliste praktikate vahele piire tõmmata on eriti raske väikelinnade puhul, kus kõik on nagunii kõigi ja kõigega seotud.

Seostele ja suhetele keskendudes saame sissevaate skinhead’ide ja punkarite ellu, aga ka teadmise, et metal’i-fännid ei talu tihti techno-sõpru ja peavad neid inimesteks, kes kuulavad ebainimlikku muusikat, ning et kumbki neist gruppidest ei salli hipisid (lk 135-136). Need konfliktid ei jõua akadeemilisse kirjandusse ja eks Ventseli sõnul olegi keeruline mõista, miks mõned subkultuurid mõnd teist nii kirglikult vihkavad. Üks väljapaistev muster on see, et eriti just nooremaid parempoolseid enamasti ei huvita täpsus ega loogika nende poliitvaadete puhul, mida nad ise valjuhäälselt toetavad. Nad otsivad lihtsalt kohta, kus end bravuurikalt välja elada (lk 139) ja eks poliitikute tõstatatud teemad anna selleks mugava platvormi, ka meie kandis. Ka kirglikke vasakpoolseid seisukohti esitavad noored ei paista oma ideoloogilisi eeskujusid suurt tundvat. Ventsel väidab oma lugemuse põhjal, et tänapäeva linnaelus on poliitiline vasaktiib akadeemiliselt läbi uurimata. Tema enda Ida-Saksa pungiskeenes tehtud intervjuud kinnitavad, et nii nagu nende Briti eelkäijatele, ei sümpatiseeri ka Saksa punkaritele ükski pildil olev erakond (lk 140).

Eestis, Saksa- ja Venemaal elades avastas Ventsel, kui erisugused võivad olla sama subkultuuri rahvuslikud skeened. „See polnud nii vaid seetõttu, et globaalseid stiile erinevalt kohandati, vaid ka seetõttu, et kohalikud ajalood ja arusaamad poliitikast, protestist, soosüsteemist ja majandusest – kokkuvõttes kogu „heast“ ja „halvast“ – erinesid üksteisest“ (lk 4). Pasliku paralleelina meenus mulle siinkohal, kuidas Brasiilias meenutatakse 1967. aastal São Paulo tänavatel tuntud lauljanna Elis Regina juhtimisel peetud protestimarsse elektrikitarri (kui USA imperialismi tööriista) kasutamise vastu Brasiilia rokkmuusikas, „et kaitsta kõike, mis on meie oma“.

Ventsel rõhutab, et enamasti keskendutaksegi angloameerika teljelt välja jäävaid subkultuure uurides noorte probleemidele ja konfliktidele, mis tekivad siis, kui nad avastavad angloameerika stiilid ja hakkavad neid enda jaoks kohandama. Ent väga vähe uuritakse, mida võtavad noored punki, metal’it või hiphoppi järgima hakates üle oma kodumaa kultuurist. Ventsel esitab selle kohta ühest oma intervjuust tabava tsitaadi: „Inimesed arvavad, et skinhead’id elavad skinhead’i-linnas, kuulavad ainult skinhead’ide muusikat ja teevad oma skinhead’ide asju“ (lk 3).

Punkarite tööampsud

Nagu antropoloogiliste või etnograafiliste uurimuste puhul tihtipeale juhtub, on kõige põnevam lugeda vaatluspäeviku lõike või informantide tsitaate. Ventseli stiil on nauditav kogu teoses, ka analüüsides jääb ta lugejasõbralikuks, nii et „Punke ja skinne“ võib lugeda nõudlikuma ajaviitekirjandusena. Ja eks just nii, otse päris inimesi kuulates või lugedes purune ka tühjavõitu stereotüübid ja tule kõige paremini välja ka uuritavate „tegelikud mõtted“, mille välja selgitamise pärast antropolooge üha enam ka meie kandis hinnatakse.

Selle uurimuse üks põnevamaid vaatlusi keskendub tööteemale. Halle punkarite võrgustik leidis rakendust peamiselt ehitus- ja remonditöödel, nad olid üksteisele tööandjad ja -vahendajad, kusjuures töiseid läbirääkimisi peeti valdavalt pungiklubides ja -kõrtsides. Intrigeerivalt mõjub kirjeldus, kuidas punkaritest või skinnidest töömehed näppavad eri ehitusobjektide vahel liikudes kulude säästmiseks ametlike otste pealt ehitusmaterjale, mida läheb vaja „mustade“ otste juures (lk 79) – nad näitavad nõnda üles leidlikkust ja säästlikkust ning demonstreerivad koostöövõrgustiku efektiivsust. Minul kui äsjasel remonditellijal liikus lugedes mõte kiirelt ja murelikult küsimuseni, ega Eesti töö­ampsajad ole Saksa ametivendade nippe üle võtnud …

Ventseli uuritud gruppide töösse suhtumist analüüsides tasub meeles pidada, et Ida-Saksamaal oli töötus 1980ndate lõpus nullilähedane, ent 1990ndate erastamisprotsessis jäi endine töö alles vaid ühele miljonile töötajale nelja miljoni seast. Töö oli seotud kohuse- ja autundega ning täitis elu tähendusega, töökaotus ja sellega kaasnev häbi keeras inimesed erastamisprotsessi ja sellega seotud lääne ettevõtete vastu üles (lk 24).

Alamklassi asendusühiskond

Ventsel väidab küllaltki veenvalt, et XXI sajandi alguse Halle punkarite eluvaade pärineb otseselt Ida-Saksa töölisklassi kultuurist – hoolimata sellest, et teoreetilises kirjanduses käib juba mõnda aega kõva debatt, kas klassi ikka tohib ja tasub siduda subkultuuride analüüsiga. Teiseks väidab autor midagi, mis ehk esmapilgul tundub enesestmõistetav: et subkultuurid pakuvad eneseväljenduseks platvormi inimestele, kelle isiklikud vaated nagunii enamasti kattuvad selle grupi väärtustega. Ja kolmandaks väidetakse ses raamatus, et laiemalt vaadates pakub subkultuur võõrandunud alamklassi esindajatele midagi asendusühiskonna taolist.

See on huvitav ja keskne kontseptsioon, mida raamatus siiski väga detailiselt edasi ei arendata, pigem läheb jaks teiste alateemade analüüsile. Osside ja wesside (endiste ida- ja läänesakslaste) praegusenigi erisuguse staatuse ja kultuurikompetentsi kirjelduses tundsin lõpuks ometi midagi ära ka Eesti samalaadsest kirjandusest: üleminekuaja võitjatest ja kaotajatest räägiti palju 1990ndate Berliinis, samade terminitega on Eesti transformeerumist analüüsinud meie sotsioloogia raskekahurvägi. 1990ndate pingeid veel hästi mäletavatele eestlastele on hea empaatia­harjutus ette kujutada, milline oleks lõhe „esimese ja teise Eesti“ vahel siis, kui raudne eesriie oleks jooksnud riigi keskelt. Ventsel vahendab osside piinlikkustunnet, kui nende ausalt välja teenitud ja aastaid oodatud uhke Trabant osutus läände minnes kohalike vaates „plastmassist seebikarbiks“ (lk 30). Ilmselt leiaks 1990ndate algul Helsingisse sõitnud eestlase tunde­paletist samasuguse näite, aga eestlase ja soomlase erinevusi oli lihtsam aktsepteerida, kuna raudse eesriidega sisse rammitud erinevus ühtis kultuuri-, keele- ja riigipiiriga. Ventsel nimetab seda lõhet (ehk USA eeskujul?) valjult teadustamata ida- ja läänesakslaste kultuurisõjaks. Eesti-sisese lõhe iseloomustamiseks võib sellist terminit kaaluma hakata märksa hiljem. Üleminekuaja ülbetel üheksakümnendatel rääkisime ikka veel kõik koos kartulikoorte söömise valmidusest.

Ventsel oma Ida-Saksa punkide ja skinnide uurimuses Eesti ülemineku­ajaga paralleele ei tõmba, ehkki see oleks kahtlemata huvitav järgmine samm. Tema töö panus on peamiselt subkultuuri mõtestamine alternatiivse asendusühiskonnana ühele ühiskonnagrupile. Sellisena mõjub subkultuurse grupi toimimine tõepoolest hea analoogina Halle instituudi kolleegide kaugete hõimude juriidiliste süsteemide uuringutele: ka eksootilistes näidetes toimisid tõenäoliselt paralleelselt ametliku võimu kehtestatud reeglite ja tähenduste ilm ning selle sees samal ajal ühe grupi, näiteks etnilise grupi traditsioonidel põhinev väiksem, ent kindlasti liikmetele mitte vähem oluline maailma­kord.

Raamatus „Punks and Skins United“ sellisele libedale võrdlusjääle ei astuta. Selle asemel on lisaväärtusena pakutud hoopis sissevaadet mõnda olulisemasse Ida-Saksa kultuuriga seotud tänapäevalgi aktuaalsesse kontsepti, sh ostpunk’i ja ka ostalgiasse, mida tänavuste Haapsalu nostalgiapäevadega (uue pealkirjaga „Vintage Weekend“) seonduva skandaali valguses oleks samuti põnev võrdlevalt analüüsida. Samuti antakse raamatus kiire hariv ülevaade moodsa „stiilide supermarketi“ eri osakondadest: tänavapungist või Oi!-pungist, mille osised on hard punk ja hardcore, mida seostatakse skinhead’ide ja neonatsidega, ska’st, techno’st jne. Joonealustes märkustes leidub nauditavaid minietnograafiaid, näiteks nokamütsi lõputute variatsioonide ja nüansside olulisusest subkultuuri liikmetele. Väline pool (riided, ehted ja tätoveeringud) saab kirjeldatud, ent see pole tähelepanu keskmes, nagu ka mitte muusika.

„Punks and Skins“ keskendub sotsiaalsele ja ühiskondlikule (mitte nii väga poliitilisele) ning ka sellisena pakub autor ühe võib-olla veidi üllatava väite. Nimelt: punk oma tänapäevases muusikalises ja visuaalses väljenduses ei ole enam revolutsiooniline moraalset paanikat tekitav liikumine – šokiväärtus, mida uurijad läbi aja on armastanud rõhutada, on üldjoontes kadunud (lk 55). Tänapäeva punk on hoopis sissepoole ja ajas tagasi vaatav konservatiivne kultuur, mis pakub oma liikmetele alternatiivset rahusadamat. Enam ei soovita Süsteemi lõhkuda, vaid keskendutakse sellele, kuidas Süsteemi oma skeenest lihtsalt eemale hoida. Ennasthävitav nihilism on kadunud ja seda juba mõnda aega, ehkki publik ei ole seda tingimata märganud. Provokatiivsus on pungis alles, aga pigem keel põses iroonilises vormis (samas).

Kindlasti on töö järeldustes üht-teist universaalset. Ühe harva võrdlusena mainib autor, et välitöö Venemaa ja Saksamaa perifeersetes endistes tööstuslinnades näitas, kui hämmastavalt samamoodi puudutab neis tervet põlvkonda üks spetsiifiline ebavõrdsuse vorm, mille praktikate abil inimesed ühiskondlik-poliitilisest tervikust välja arvatakse. Ida-Saksamaa näitel on pungi ja skinhead’ide skeenede sotsiaalset paiknemist hea uurida, sest need on seal suured, tugevad ja iseteadlikud. Ventseli Saksa ühiskonna analüüsi pealt annab ettevaatlikult tuletada ka põhjuse, miks on need seal nii püsivad. Saksamaa ühiskonna kohutavalt halb sotsiaalne mobiilsus (lk 60), töötuse pidamine alamklassi probleemiks ja selle avalik seostamine madala moraaliga (61), noored kui omal maal võõrad; ebavõrdne juurdepääs ressurssidele; „klassirassism“ ja „vaesushäbi“ (62) suunavad täiesti arusaadavatel põhjustel inimese gruppi, kus töölisklassist on veidi viisakam arusaam. Saksa pungis on pikk töörahva ülistamise ajalugu, ja heas mõttes oma mullis elamine annab võimaluse väärikalt elada. Hoidkem võimustruktuurid ja näpuga viibutav avalik arvamus meie õue pealt eemal ja elu on juba märksa lõbusam.