Saueaugu teatritalu „Kadunud kodu“, autor Priit Põldma, lavastajad Margus Kasterpalu ja Priit Põldma, helilooja Pärt Uusberg, muusikajuht Miina Pärn, kunstnik Jaan Toomik, kostüümikunstnik Maiu Rõõmus, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Ingmar Jõela. Mängisid Sander Roosimägi, Külli Teetamm, Meelis Rämmeld ja Aleksander Eelmaa. Esietendus 20. VII 2021 Saueaugu teatritalus.

Priit Põldma kirjutatud ja Margus Kaster­paluga kahasse lavastatud „Kadunud kodu“ on saatnud ettenägematute muutujate jada. Lavastus sai valmis juba 2020. aastal, ent jäi pandeemiapiirangute tõttu publiku ette toomata. 2021. aasta suvel jõudis trupp anda ainult esietenduse, päev hiljem oli kõik taas teisiti – Aleksander Eelmaa oli andnud oma viimase etenduse.

2021. sügisel tuldi siiski taas korraks kokku ja mängiti lavastust festivalil „Draama“, kus Eelmaa rolli võttis enese kanda Meelis Rämmeld. Sealt edasi oli mõtlemise koht. Kuna kord alustatu tuleb siiski väärikalt lõpule viia, otsustati „Kadunud kodu“ tänavu Saueaugul uuesti mängida. Seekord õnnestus seda teha saatuse vahelesegamisteta, vaikselt ja suurema reklaamita, ent ometi viimseni väljamüüdud saalidele.

Usun, et „Kadunud kodu“ saab osakeseks Eesti teatriajaloost, kui mitte teose enese, siis seda ümbritseva konteksti pärast. Kõik sellega seotu väärib kokkukogumist ning säilitamist.

Isiklikku kogemust ei saa lahutada üldisest ning kuna „Kadunud kodust“ on kirjutatud varemgi, kasutan siin­kohal võimalust samuti teatud lõpetatuse püüdlemiseks, keskendudes lavastuse neile nüanssidele, mis kõnetasid ühel või teisel moel. Kirjutan, sest olin kohal mõlemal õhtul: nii sellel, mis jäi Aleksander Eelmaa viimaseks, kui ka täpselt aasta hiljem antud etendusel, mille järel väiksemas ringis Sassile lugupidamist avaldati ja otsad seoti.

Mõistus pärast keskööd. Hiljuti käidi välja teooria, mille kohaselt langetavad inimesed öösiti halbu otsuseid, kui nad ei taipa õigel ajal magama minna, vaid jäävad oma mõtete keskele üksi tiksuma. „Teadlaste hüpotees viitab sellele, et kui inimene on öösel ärkvel, toimuvad ajus keemilised ja füüsikalised muutused. Need muutused mõjutavad seda, kuidas ümbritseva maailmaga suhestume.“¹ Öös võivad varitseda ohtlikud mõtted ning hiilida ligi segadus ja kahtlused.

„Kadunud kodu“ tõi vaataja ette Joonatani-nimelise noore mehe (Sander Roosimägi) ühe öö hingelised eksi­rännakud, igas suunas lahti rulluva mälumaastiku, lõputu kanga seostest, uidudest ja igatsustest. Aja kihistused ja lõimed segunevad pidevalt. Peategelane rändab läbi öö ja omaenese lapsepõlve, samuti vanaema ja vanaisa mälestuste ning koguni selle, mis veel olemata.

See on meheks kasvamise lugu. Joonatanil on tarvis jõuda otsusele, kuidas tegutseda, kuid see, mis peaks olema elu kõige õnnelikum aeg, on hoopis tulvil kahtlusi ja kõhklusi. Kus oodatud õnn end siis peidab? Kas männimetsas ja mere ääres, silmapiiril ja perspektiivis? Või selja taha jäänud lapsepõlve Soosaarel, aiaäärses tänavas, vanaema hoole all? On see tuttavas või tundmatus, ootab see paigas, millega hingesild loodud, või alles leidmata võimalustes?

Lõputu kalalkäik. Öö „Kadunud kodus“ on piirsituatsioon, see on ei­kellegi­maa, täis võimalusi ja võimatusi. Päevase aja kahevahelolek ja argiste paratamatuste raamistus tekitavad Joonatanis tunde, et ehk oleks lihtsam ära minna ja mitte enam tagasi tullagi. „Hüppa üle!“ ahvatleb noormeest lapsepõlve kujuteldav sõber Huckleberry Finn.

Joonatani elukogenum onu (Meelis Rämmeld) teab aga ängile head rohtu: „Millal su sünnipäev on? Ma kingin sulle õnge! Sul on õnge vaja!“ Kui mehel on vaja minna ära, tuleb tal minna kalale, leiab onu. Kalalkäigu teraapilist mõju on kiitnud ka psühholoog Tõnu Lehtsaar: „Eesmärk on stressis inimene oma argirutiinist lihtsalt välja viia. Kala on sellises olukorras boonus. [—] Kalalkäik on korda läinud, kui sellest jääb hea tunne.“²

„Jõgi viib kõik mõtted. Ussi ei hakka konksu otsa panemagi, muidu kala tuleb ja segab. Kalameest ei tohi segada,“ kõneleb onu. Ja siis, just enne, kui jõuad päriselt ära minna, tuleb igatsus peale. Tahaks koju tagasi. Koduigatsus ongi teose kandvaim motiiv – igatsus kättesaamatu järele. Millegi, mis on pöördumatult kadunud.

Põldma kirjutatud näidend tugineb suuresti Ernst Enno tekstidele, kuid seal leidub motiive ka Madis Kõivu ja Bernard Kangro loomingust, rääkimata Tom Sawyeri seiklustest, kaarnakivist ja teistest viidetest. Lavastuses Miina Pärna koori esituses kõlavad laulud on loonud Pärt Uusberg, neist kolm on kirjutatud spetsiaalselt lavastuse tarbeks. Osatäitjatena astusid üles Sander Roosimägi, Külli Teetamm, Meelis Rämmeld ja esietendusel Aleksander Eelmaa.

Naise kõik olekud. Naisrolle täitva Külli Teetamme metamorfoosid on imekspandavad, üksi kehastab ta kõiki olulisi naisi Joonatani elus: elukaaslast, vanaema ja veel sündimata tütart. Kuigi Teetamm kannab välja naise kõik staadiumid, on neist just vanaema roll haruldaselt õnnestunud. See kergelt kühmus ja kõver kuju oma tõreda armastusega võtab eneses kokku terve põlvkonna vaikusega kaetud valu. Rabeda pinna all aimub lõputuid sügavusi. „Mis olnud, see olnud,“ kõlab vanaema tarkus. Vanu asju meelde ei tuletata, olnust ei räägita.

Minevik ja tulevik saavad kokku lavastuse kulminatsioonina mõjuvas kõrtsi­stseenis, kus noor Joonatan satub omaenese vanaisa rolli. Vanaisa Joonatani tallu on pandud elama võõrad raudteetöölised, noorel mehel pole enam kohta. Peremees Piitre on aga ehitanud maja Soosaarele, kuid majaga on see häda, et see ei saa kunagi valmis. „See on kõige õudsem. Kui sa oled kord teda juba ehitama hakanud, ei taha sa enam muud, kui teda lõpetada. Korralikult lõpetada,“ seletab kõrtsmik (Meelis Rämmeld). Aga mismoodi üht maja korralikult lõpetada, jääb kättesaamatuks. Lihtsam on võtta Mauser ja enesele kuul pähe kihutada, aga just sellisest kurvast saatusest soovivad sõbrad peremees Piitret säästa. Joonatan võiks talu ära osta, sest tema pole seda ehitanud ja tema ei pea seda ka lõpetama. Tema saab seal elada. Laulu, tantsu, ka klaaside kokkukõlamise saatel lööb noormees käed Soosaare talu ostmiseks ning sõlmib suhted tulevase kaasaga.

Öö ja unenägude pidevad aja- ja rollihüpped viivad aga selleni, et kõrtsis talu ostnud ja kaasa leidnud Joonatan muutub koju jõudes taas poisikeseks, kes lunib luba ühe öö vanaema kaisus magada ning tõotab enam mitte kunagi kõrtsi minna, sest „joogid panevad pea valutama ja tüdrukud naeravad mu üle“.

Paratamatult koidab hommik, päriselt lapsepõlve naasta pole võimalik. Igatsetud kodugi pole enam seesama paik, vaid hoopis teine ja võõras. Päeva hakul jõuab Joonatan otsusele – Soosaare talu läheb müüki. Seda, mis kunagi oli, ei ole enam. On aeg rajada uus.

Luhta minek. Aleksander Eelmaa roll „Kadunud kodus“ on kõigest järgnenust värvitud. Kõik asjad omandavad tagantjärele teistsuguse tähenduse, kui pärast neid on juhtunud pöördumatu.

Vaadates nüüd esietenduse salvestust, tundub kõik tähendavat muud, kui esialgu paistis. Sassi kehastatud Saare-vana vanaemale hauda kaevamas ehk „maa kodu ette valmistamas“, kus lahkunu võiks „puhata ja mõelda, mis elu see siis oli“. Või Sass värskelt kaevatud haua äärelt taeva poole hüüdmas „Issand, vaata, ta on siin!“ või siis ukselt üle õla tagasi hõikamas „Matustel näeme!“. Ning lõpetuseks Sass luhta minemas – üksi läbi uduse ja kastemärja niidu ritsikasirina saatel silmapiiri poole kõndimas.

„Mul ei ole aega, ma pean minema!“

„Kuhu?“

„Luhta!“

„Ma tulen ka!“

„Ei, ära tule. Ma lähen üksi.“

Päris üksi ei lähe meist keegi. Isegi, kui see nii võib tunduda. Tänavu 21. juuli õhtul, kui publik oli lahkunud, kogunesime tühjaks jäänud saali ja sõlmisime otsad. Igaüks omal moel. Tõnu Õnnepalu luges Aleksander Suumani luuletusi kogumikust „Meil siin Hüperboreas“, Garmen Tabor laulis eest Sassile meeldinud laulu „Siidilipp ja hõbepurjed“ ning kooriliige Karl Tipp mängis saksofoni. Oli vaikne ja sõbralik õhtu.

1 Sandra Saar, Inimesed langetavad öösel halbu otsuseid. – ERR, Novaator 8. VIII 2022.

2 Laura Jõgar, Psühholoog Tõnu Lehtsaar: kalalkäik on absoluutselt teraapiline. – Maaleht 4. VIII 2022.