Aga on see film või mitte? Kihnu pulma filmid on tellimustöö, need on valminud SA Kihnu Kultuuriruumi tellimusel, Kultuuriministeeriumi toetusel ja rahastusel, autorid ei käinudki Eesti Filmi Sihtasutuselt raha küsimas!  Filmi tutvustavates materjalides kirjutatakse, et need valmisid SA Kihnu Kultuuriruum ja OÜ Rühm Pluss Null ühistööna. Küllap Mare Mätas andis nõu, Meelis Muhu, Erik Norkroos, keda toetasid kaameraga ka Arvo Vilu ja Kullar Viimne, tegid aga filmi. Tegijad on filmi varustanud ka mõningate vahetiitritega, kus antakse natuke informatsiooni Kihnu pulma kohta. Õnneks ei ole neid palju ja sel moel toetavad need pigem kunstilist  üldmuljet. Muus osas pean just kosjafilmi kohta ütlema, et mina kirjakeelse eestlasena kihnlaste murdes jutust suurt aru ei saanud, aga kuna on ju tegemist meretaguse asjaga, siis see mind ka ei häirinud. 

UNESCO kilbi all

2003. aastast on Kihnu kultuur UNESCO kultuuripärandi hulka arvatud, küllap see oli oluline abi filmi võimalikuks saamisel. Pulmakombestikul omakorda on Kihnu kultuuris nii oluline koht, et kui nüüd esimest korda pärast 1993. aastat jälle pulmi oli oodata, siis pani SA Kihnu Kultuuriruum rattad käima, et asi filmi võetaks. Mida me seal filmis siis näeme? Kaks mitte  enam väga noort inimest, Raili Oad ja Meelis Laes, on otsustanud abielluda. Armastusest kodusaare vastu lubavad nad filmitegijad kogu asja filmima, kosjaskäimisest alates. Küsimus: kas oleks kõik olnud sama moodi, kui algusest peale ei oleks filmimehi juures olnud? Vastus: teadlased on kindlaks teinud, et iga füüsikalise eksperimendi tulemust mõjutab vaatleja kohalolek ja vaatlemise fakt. Siiski ei teki filmi vaadates hetkekski tunnet, et  siin ehitatakse Potjomkini küla. Need inimesed tahtsid ise traditsioonide järgi, viisipäraselt oma abielu alustada. Ja me näeme kogu filmi jooksul, et ega see lihtne ei olnud, see „õieti” tegemine. Milline tohutu töö on traditsiooni järgi tegutsemine. Aga ometi, kui kahju on kõigist teistest, kellel ei ole mingit traditsiooni, mida nad suudaks uskuda. Ma usun, et Eesti on ka selle arvu järgi Euroopa riikide hulgas esireas, kui väheste sündijate vanemad üldse on  abielus. „Kihnu pulm” on film naisest ja mehest. Sellist naist nagu Raili Oad annab tikutulega otsida ja see on ka filmi suur trump. Vist üks kord filmis on teda näha ilma oma rõõmsa meele ja laia naeratuseta – üks kord kahe aasta jooksul! Meelis Laes on rohkem keskmise eesti mehe tõugu – palju ei räägi. Aga ta pidi oma tulevase naise algatust toetama, muidu poleks nad pea kaks aastat vastu pidanud.  Pärast kosjaskäimist, abieluettepaneku tegemist ja vastuvõtmist algab valmistumine pulmadeks. Vaatajale lähem tutvus Kihnu saare inimestega. Need laulud ei ole enam kellelgi hästi meeles, mis naiste ühistöid saatsid.

Aga naiste töid on miljon, naiste tööga (sest teised naised toetavad pruuti) pannakse kokku hiiglasliku veimevaka sisu. Vanemad ja teadjamad õpetavad näputööd ja laulu, aga juba on paljud nooremad naised asja ära õppinud  ja elavad innukalt selle sees ja selle järgi. Ja nad on muudkui koos, need naised, noored ja vanad, teevad tööd ja laulavad ja viskavad nalja. Enamik tänapäeva linnainimesi vaevalt et endale nii suurt lähedust oma kogukonna liikmetega sooviks. Aga tänapäeval on meil ka valikuvabadus. Eks paljud kihnlased ole linnadesse kolinud ja elavad teistest eraldi oma korterites. Need, kes on saarele jäänud, usuvad, et saavad traditsioonide järgi elamisest tuge. 

Kihnu mehe meri ja viin

Kihnu mehed käisid vanasti merel. Või mandril leivatööl, nagu ka peigmees Meelis Laes. Meestel ei ole Kihnu traditsioonis nii suurt rolli. Nende rolli kurbus on filmi lõpuosas, pulma  lõpule lähenedes, ka pildil. Viinaviga. Vanematele ja keskealistele jäi see vene ajast külge, ei tea, kas nooremad sellest hoiduda suudavad? Kihnu kultuur on matriarhaat. See näiteks on üks selle filmi tõsistest teemadest, tavavaataja jaoks tähtsam kui folkloor. Näeme küll mitmes kaadris vilksamisi ka folklorist Ingrid Rüütlit, kes ilmselt tõsises mures Kihnu pärimuse pärast kõike toimuvat filmib. Vaataja jaoks on see ikkagi lugu Railist ja Meelisest,  kes aegamisi meie ees selle loo kangelasteks saavad. Kõigi dramaturgia reeglite järgi mängib ennast kõrvaltegelasest keskseks tegelaseks veel Meelise ema, üsna vana naine, kes on õnnelik, et ta poeg ometi nii toreda naise on leidnud (see ei ole Meelise esimene abielu). Eriti kolmepäevane suurüritus ise võtab vana naise päris võhmale, aga ta pingutab ja peab vastu ja saab hakkama. Ja meie, vaatajad, peame talle selle juures kõvasti pöialt.  Muidugi saab pulmafilmis nagu igas korralikus pulmas ka kõvasti nalja. Nii palju naerda kui sellest filmist, pole ma varem ühestki eesti filmist saanud ja sama kehtib vist kogu saalitäie rahva kohta, kellega ma Kumus koos olin. Aga enne kui peoks läheb ja nalja hakkab saama, on ilmalik laulatus Pärnus, ilma milleta ei saa, ja kiriklik laulatus Kihnus, milleks on spetsiaalselt kohale tulnud Eesti apostliku õigeusu kiriku metropoliit Stefanus. Kes ütleb,  et Raili ja Meelis on nüüd meie lootus. (Sel kohal ei suuda ma tagasi tõrjuda eelmise nädalavahetuse Päevalehes ilmunud Andrus Kiviräha artikli pealkirja „Lootus on lollide lohutus”.) Kardan, et selles kirikus on tõesti kiriklikke laulatusi vähe, aga ma loodan, et neid saab olema rohkem, eriti kui vaadata kõiki neid lapsi filmis, kes laulatuse ajal on kirikus. Ometi oli päriselul pakkuda midagi põnevamat kui Barbie-maailm. Midagi, milles on saladust ja suurust.  Kumu kinost välja tulles mängisid jälle neli lõõtsameest ja kõigil inimestel oli kangesti hea tuju. Jaan Ruus ütles Meelis Muhule saatuslikud sõnad: „See on hea, et sa ei karda rahvast”. (Aga Jaan Ruus ütleb pärast iga esilinastust autorile mõned saatuslikud sõnad …) Osa vaatajaid olid Kihnu pärast tulnud ja vaatas filmigi nii nagu perekonnafotosid. Suurem osa oli siiski üht- või teistpidi filmitegijad. Ka neil on tuju hea, nagu siis, kui oled näinud  head filmi.

Vastastikku lugupidavalt

Mida ma peaks ütlema filmi kriitikaks? Oli siin ja seal paar minutit liiga pikk. Osalt on see muidugi põhjendatud filmitegijate ülesandega kogu pulm korralikult üles võtta. Aga mõnesse  episoodi olid filmitegijad lihtsalt armunud ega raatsinud kääre sisse lüüa. Ka seda juhtub igas filmis. Otsin ikka veel põhjuseid, miks see ei peaks film olema. Et pärisfilmis on autoripositsioonil olulisem roll? Aga ka selle filmi autoripositsioon oli hästi nähtav. Selle filmi tegijatele meeldisid need inimesed, keda nad filmisid pikkade koos oldud päevade ja nädalate kaupa. Nad olid neist lugu pidama hakanud. Muidugi  võib küsida, et mis siis, kui neile oleks kogu asi võlts ja inimesed ebausutavad tundunud. Siis seda filmi ei oleks tehtud. Mis välja tuli, oli lugu sellest, kuidas Kihnus püütakse meie tänases elus vanu traditsioone elus hoida, et see ei ole lihtne, aga ka mitte päris võimatu. Ja et Kihnus elavad päris inimesed. Keegi esilinastuse külastajatest ütles minu kuuldekaugusel, et eks see film hakkab nüüd festivalidel käima. Ma loodan, et hakkab. Ma  elan Eestis ja mul oleks hea meel, kui siit jõuaks välja ka filme, mis näitaksid, et siin elavad lihast ja verest päris inimesed. Mäletate Kusturicat? Ükskõik kui pöörased tema tegelased ka ei ole, ikka veel mõjuvad nad inimlikult ja meil, vaatajatel, ei ole raske neid armastada. Väikeses Eestis on välja kujunenud oma klassifikatsioon selle kohta, mis on päris film ja mis vähem. Et mina enamasti teiste kehtestatud reegleid ei usu, siis tunduvad mulle  mitmed eesti väärt-dokumentaalfilmid morbiidsed, kusjuures see morbiidsus on sama vaba autoripositsioon nagu Kihnu pulmadest tehtud filmi autorite armastus Kihnu saare ja selle elanike vastu.