Luukeresid meil pole, aga (kultuuri)maja on tolmune küll. Eelmised kaks ministrit seal ju sees ei käinud, rääkimata siis koristamisest, vaid eelistasid piirduda ainult hoone fassaadi poleerimisega ja muidu ilulemisega. Kui nüüd uus mees sisse läks, siis hakkas loomulikult tolm lendama. Aga oli tal siis valikut? Kui kaua oleks saanud kesta olukord, et riigis on avalikult rahastatav valitsemisala, mida aga poliitilisel tasandil keegi ei valitse? Eelöeldu ei tähenda, et kultuuriministri tegevust peaks igal juhul takka kiitma, mitte sugugi, alustades näiteks kas või sellest üsna omapärasest viisist oma kavatsusi kommunikeerida. Kas sihilikult või juhuslikult panustatakse sellega konflikti otsivale ajakirjandusele rohkelt võimalusi. Kui ainult sügisene paugutamine võtta, siis on publik üsna ühesuguse mustri järgi skandaali võtmes saanud teada nii Tartu kunstimuuseumi reorganiseerimisest, Niguliste kiriku võõrandamisest ja nüüd siis rahvaraamatukogude kogumispoliitika tulevikust. Mis sest, et üks teema pääses valla raadioeetrist, teised suurematelt või väiksematelt kõnekoosolekutelt.
Selline infovahetusviis on korraga hea ja halb. Ühtpidi peaksid kõik kultuuri sõbrad õnnelikud olema, et ka kultuurielu organisatsioonilised, logistilised, majandus- ja muud mured üksiksündmuste kõrval meedias ruumi saavad. Ja kuidas veel! Rahvaraamatukogud on viimastel päevadel saanud rohkem eetriaega ja trükipinda kui seni ehk mitmel aastal kokku. Ja suuremal pinnal jõuab ka asju põhjalikumalt seletada. Mõnelgi puhul – sest ajakirjanduse mälu kipub lühike olema – on vältimatu meenutada eellugu, seda, kuidas tänasesse seisu üldse välja on jõutud. Mõni teema algab suurest sõjast, mõni omandireformist, mõni on juuripidi põhiseaduses, teine väljaspool vähimatki regulatsiooni.
Teistpidi aga pole ju kuigi vaimukas see, kui asjasse puutuvad inimesed enne sisukama vestluse algust musta ümbrikuga poolsurnuks ehmatatakse. Kõik ei pruugi naljast aru saada ega Barbara Cartlandi sugulaste näite juurest üldistuseni jõuda ning häälestuvad esimese ehmatuse järel ka oletuslikult mõistliku poliitilise kavatsuse vastu. Ei saa välistada, et hoolimata kehvakesest palgast ja hallist elust on kultuuriministeeriumi valitsemisalas hulgaliselt inimesi, kes automaatselt status quo poole hoiavad ja igale muutuse pakkumisele eitavalt reageerivad. Pealegi on just kultuuri vallas nii lihtne vähemasti retoorika tasandil seada uhke missioon ja valgustuse vaim vastu tänapäeva pragmaatilisusele ning võimu pakutavale hingetule rehkendusele. Läbirääkimistele ei tule jäik hoiak ja loosungid aga iial kasuks.
Kokkuvõttes on ainult hea, kui nn pehmemad valdkonnad nagu teadus, õpetus ja kunstid nihkuvad ühiskondliku tähelepanu ja poliitilise debati keskmesse. See on märk, et esmased julgeolekumured ühiskonnas on lahendatud ja ka inimeste toimetulekus turvaliselt miinimumist kaugel ollakse (statistiliselt, mitte iga üksikisiku puhul). Eks riikliku sekkumise suur osakaal kultuurielus ole ka pelgalt üks me kauase ellujäämishirmu ja mitte ainult nõukogude taaga peegeldusi. Riigi all ikka kindlam.
Siit tagasi rahvaraamatukogude juurde hüpates tekib aga küsimus, miks riik sellesse valdkonda üldse oma näppe torgib? Mis kodanikuühiskond ja mis omavalitsus see on, kes isegi raamatukogu komplekteerimisega hakkama ei saa? Riigieelarveline osa rahvaraamatukogude tulus on niikuinii aasta-aastalt kahanenud. Kümme aastat tagasi moodustas riigi panus 22%, mullu 11% rahvaraamatukogude tulust. Kaua seda koera sabakest ikka veel raiuma peaks?
Teine nüanss, mis raamatukogude statistikast vastu vaatab, on aga kurb fakt, et komplekteerimiskulu osakaal eelarves on langenud samas tempos. Ostukulu osas on raamatukogud rahasummas kümnenditagusel tasemel (aga raamatud on ju kallimaks läinud, seega saab neid sama raha eest aina vähem). Aastal 2000 kulus ostudeks 27%, mullu vaid 15,6% eelarvest. Vastupidine lugu on raamatukogudes tööjõukuluga, vastavalt 37% ja 54%. Seega, hoolimata raamatukoguhoidjate tillukesest palgast, söövad nad ikkagi ära aina suurema tüki raamatukogude rahast. Pigem siis töötaja, mitte lugeja teenindamise asutus. Hoolekanne. Vahet pole, kas otsustaja on parem- või vasakpoolne, igale peab neid suundumusi vaadates selge olema, et süsteem kehtival moel kaua vastu ei pea.
Põlvamaal näiteks on 20 aastaga rahvaarv vähenenud 15%, rahvaraamatukogude arv (35) aga isegi tõusnud. Nüüd on maakonnas üks rahvaraamatukogu 880 elaniku kohta. Kuna registreeritud lugejaid on elanikest 40%, jääb ühe raamatukogu teenindada reaalselt 350 inimest. Ja see on keskmine, millest nii mõnigi jääb veel kaugele allapoole. Iga perearst peab saama hakkama kuus korda suurema rahvahulgaga, nii et – mõtlemisainet on.
Ja tõsisem arvutamine tasuks ka ette võtta igaühel, kes on huvitatud sellest, et väärt raamatud ja lugejad aina kindlamini teineteise leiaksid. Seal, kus pahandus algas, raamatukogupäevadel Paides märkis minister, et rahvaraamatukogude võrk on riigi kõige paremini välja ehitatud avalik struktuur. Selles see probleem ongi, nagu näha, et kõvasti on ehitatud ja nüüd on kõvasti ülal pidada, ainult et ülalpidajaid jääb järjest vähemaks. Ehitistest koosnevad „võrgud” ei ole paraku inimeste moodsa mobiilsusega enam kooskõlalised, teame koolivõrgu näitel juba aastaid. Ei ole raamatukogudega lood teisiti, kuidas ka ei teeskleks vastupidist.