Filmi alguses paneb ilmselgelt suitsiidne George oma portfelli tulirelva ning tšehhovliku loogikaga tuttav publik jääb ootama, millal relv paugub. Ja vaataja näebki päeva, mille George on otsustanud teha oma elu viimaseks, ning filmi autorite visuaalsed valikud annavad ette ka suuna peategelase tajude aimamiseks. George kohtub õpilaste, naabrite ja tuttavatega ning lõpuks viskab napsu ka oma kunagise heteroseksuaalse kallima Charleyga (Julianne Moore), kellel näivad mehe suhtes olevat ikka veel õrnemat sorti tunded. Kuidas George’i päev lõpeb, jääb aga vaataja vaadata. Christopher Isherwoodi samanimelise romaani on ekraanile toonud Gucci ja YSL moemajade kunagine loominguline juht Tom Ford. Fordi režiidebüüt on visuaalselt perfektne, mida võiski temasuguselt autorilt oodata, aga sisuliselt õhukesevõitu, mis iseenesest oli ka üsna prognoositav. Ford mõtleb visuaalselt ja tõesti, film ongi visuaalne meedium. Kuid ilma oskuseta mõelda lisaks pildikeelele ka narratiivselt jääb linateosest enamasti järele vaid maitsekalt pakitud kingikarpi meenutav kest.
„Üksiku mehe” tugevamateks külgedeks on siiski hingeminev lugu totaalsest üksindusest ja head näitlejatööd. Filmi nõrgemateks tahkudeks on oskamatus suurepäraste näitlejate abil interpreteerida see südantlõhestav jutustus millekski enamaks kui hästi sätitud parfüümireklaami meenutav kinofilm. Colin Firth pälvis George’i rolli eest Veneetsia filmifestivalil parima meesnäitleja auhinna ja seda igati õigusega, kuid samal ajal triivivad näiteks Julianne Moore või „Poisist” („About A Boy”, 2002) tuttav ning nüüdseks täiskasvanuks saanud Nicholas Hoult üsnagi abitult ringi neile mitte just väga omastes rollides. Seal, kus režissöör Ford on otsustanud rafineeritud pildikeelega anda edasi karakterite sisemisi võbelusi ja muudab aeg-ajalt näiteks lihtsalt kaadri koloriiti, oleks ilmselt mõni teine režissöör pigem usaldanud näitlejate oskust mängida oma tegelaskuju hingevärinad vaatajale mõistetavamaks.
Christopher Isherwoodi romaani kohta on öeldud, et tegemist on esimese ja parimate hulka kuuluva geitemaatikat käsitleva raamatuga ning võimalik, et nii see ongi. Kuid raamatut, mis on kirjutatud 1964. aastal, ei saa ekraniseerida samade kaanonite järgi, mis valitsesid maailmas romaani ilmumisaastal, isegi kui need tunduvad väliselt stiilsed. Iga ajastu lisab algtekstile või esmaekraniseeringule oma pitseri kas autori tahtel või sellest hoopiski sõltumata. Tom Ford on loonud täiusliku ajakapsli, puhtalt visuaalse naudingu saamiseks on „Üksik mees” kindlasti film, mis väärib vaatamist. Seisab ju selle kunstnike tiim näiteks praegu menuseriaali „Hull mees” („Mad Men”, 2007) taga ning iga tegelaskuju välimus on hoolikalt disainitud-stiliseeritud. Kuid üksnes stiilipeost ei aita, tuleb olla võimeline juurde panema midagi, mis lisab tegelastele kaalu, midagi, millest on näha, et ekraniseeritud draama valmimise aasta on 2009. Võib-olla pole see teab mis suurem aeg, kuid 45 aastaga on maailmas nii mõndagi muutunud, paljalt juba teada faktide ülekordamisest kinolinal jääb hästi lavastatud filmi jaoks väheks. Eks annet hoomadki sellest, et sotsiaalsed kommentaarid on peidetud tegelaskujudesse ja nende omavahelistesse suhetesse, pole vaja neid pelgalt konstateeridamanifesteerida.