Nüüd pean täpsustama sündmuste aja: on 1929. aasta, kriis ja tööpuudus ajab mehed kodunt välja – äkki jõuab Kanadasse? Kõik on lihttöölised, taskus veeretatakse sente, Berliin lööb poisid pahviks, suures Euroopas ollakse esimest korda. „Oli vast linn, puha tulede meri ümberringi, äride aknad on nagu suured hooviväravad, käisime suud lahti peas,” kirjutab minu onu Alfred hiljem kodustele. Hollandisse nad veel pääsevad, uudistatakse uskumatult väikesi maju ja kanaleid, millel jää juba peal ja „lapsed ajavad uisku”. Rotterdami sadamas laevadele ei saa. „Mehi on maal liiga palju ja laevu liiga vähe,” filosofeerib mu onu, isa vanem vend. Ja nii on nüüd kurss Belgiasse, kus omad „kaugluurajad”, tuttavad pärnakad, kuulukse olevat kaevandustes tööd leidnud. Edasine on seiklusjutt maalt ja merelt. „Kell seitse õhtul tulime üks jaam siinpool HollandiBelgia piiri rongilt maha ja hakkasime jala minema hää õnne peale edasi (poistel pole ju sissesõiduviisasid, eks ole). Kohver käes ja öö oli pime ja teed ei tea. Üks vanaeit julgustas edasi minema ja ütles, et siit neid eestlasi läbi läinud ennegi. Kell 10 olime mingis väikeses linnas, küsisime ühelt vanalt mehelt kõrtsi ees, kus piir on. Näitab käega – piiripunkt oli keset linna, ja hoiatab – ärge minge, nagunii võetakse kinni ja saadetakse tagasi. Aga ilm oli räbalamatest räbalam, sadas lund ja vihma, lõime käega ja läksime otse piiriposti maja ukse eest läbi nagu viiskümmend õiget meest kunagi. Olid ju jõulud tulekul, käes 23. detsember. Süda oli hirmul küll, aga andsime end saatuse hoolde ja hästi läks. Linna teises servas astusime jälle piki raudteed edasi, sadas lund ja vihma, kole pime ja teed ei tunne, võttis ikka tuju päris ära. Kell üks öösel olime piirist oma 20 versta kaugemal, seal oli siis järgmine Belgia raudteejaam. Konutasime seal seina ääres 4 tundi, läbimärjad, külmunud, söömata ja magamata, enne kui rong tuli ja meid Antverpenisse viis. Seal olid hobused suured kui elevandid ja veel suuremad olid vankrid, midagist kohutavat!”
Edasine on proosa – ka Antverpenis pole laevadele kohta saada, sõidetakse sisemaale ja esiotsa tööle kaevandustesse. Mõni läheb Prantsuse Võõrleegioni, üks pärnakas sureb seal malaariasse. Kodustele tahetakse muidugi elu paremat poolt näidata, aga tasapisi pihkub kirjadest ka realiteeti, varsti tuleb koduigatsus, ja nii pikad aastad …
See on natuke teistmoodi jutt ja jätan selle siinkohal katki, kuid tahan ikkagi filmini jõuda. Ühes kirjas 1930. aasta paiku kirjutab nüüd juba miskit moodi prantsust purssiv onu: „Enne kevadpühi nägin siin kinos üht Eesti filmi, siinne nime oli tal „Tšeka küüsis”, aga kuidas tal Eestis nime oli, seda ei tea. Oli päris kena vanu tuttavaid kohti jälle üle hulga aja näha. Sääl oli muist Tallinnas ja muist Narvas üles võetud. Mul üks tuttav mereväelane mängis ka sääl kaasa, tundsin ta kohe esimesest pilgust ära. Mängis kaunis hästi oma osa. Küll belglased arutasid, kust kohapealt see film pärit on. Nemad siin ei tea Eestist midagi, küll on kole tume rahvas. Pilt oli täitsa selge ja puhas …”
Tegelikult on see imede ime, et 1925. aastal Eestis tehtud film on Kesk-Euroopas filmilevis, nagu meil täna on kombeks rääkida. Ja ime on seegi, et see tummfilm on meie filmiarhiivis tallel ja ootab uuel aastal digitaliseerimist, et jõuda laiema publiku ette. Mina pole seda näinud, uurisin üksnes kümneid reklaamfotosid filmiarhiivi fototeegis ja valisin ühe siia leheküljele. Siinmail on ta jooksnud pealkirja all „Tšeka komissar Miroštšenko”, tootjafirmaks Eesti National Film Tallinnas, lavastajaks sakslane Paul Sehnert, operaatoriks Rudolf Unt. Peaosatäitja komissar Miroštšenko rollis (no valiti alles nimi!) Mihkel Lepper, pärastpoolegi Eesti filmis nii- või naamoodi kaasa löönud aktiivne „filmihull”. Hilisemat Theodor Lutsu filmi „Noored kotkad” (1927) linastati küll samuti Saksamaal, siinkohal jään aga võlgu vastuse, kumb neist algusaja lugudest õigupoolest varem Saksamaal linastus.
Mõistagi olid mõlemad nimetatud tummfilmid minu põlvkonna jaoks peidus seitsme luku ja riivi taga „erifondides” ja ainult nõukogude aja filmikunsti heerold Ivar Kosenkranius on neid näinud, nagu saan järeldada tema raamatu „Eesti kino minevikuradadelt” (1964) põhjal. Kahel leheküljel pritsib Kosenkranius parimate propagandakaanonite kohaselt tuld ja tõrva nende algajate (!) tehtud filmide kohta („ … filmil pole kunstiga absoluutselt midagi ühist, ta teenib ainult Nõukogude-vastase propaganda eesmärke … Tehniliselt tasemelt allpool igasugust kriitikat …”), aga ta ei leia oma raamatus kohta paarile realegi, et autorid ja osatäitjad vähemasti nimepidi ära tuua. Tänu filmiloolasele Jaak Lõhmusele, kes aitas mul leida Veste Paasi raamatust jutuks oleva filmi andmed, saan neid siinkohal nimetada. Kes osatäitjatest oli minu onu „tuttav mereväelane”, jääb vist igaveseks saladuseks, ehkki osav uurija saaks ju sundaega teeniva madruspoisi kaaslased miskitpidi kindlaks teha. Jõuluõhtul 1929 alanud suur seiklus on tänaseks lõppenud, kahekümnendate aastate väljarändajatest teame üsna vähe, ja ega meie dokfilmis, rääkimata mängufilmist, pole nendest kaasmaalastest kombeks enam kõnelda. Ilmar Raag tegi oma Pariisi filmikooli õpingute aegu 1995. aastal meeleheitliku katse päästa, mis päästa annab, ja filmis eestlastest „vanu pariislasi” oma värvikate mälestustega. Esimene Eesti naisarhitekt Paula Ilves, tollal vist 93aastane daam, lisaks hambatehnik Anderson, Wiiralti sõber, ning proua Lumi oma põnevate lugudega sakslaste poolt okupeeritud Pariisis jne. Olin sellel dessandil Ilmari helimeheks, filmi pole tänaseni, ma ei tea isegi, kus algmaterjalid asuvad. Sellelt reisilt välahtas praegu meelde veel üks kummalisevõitu hetk. Olime Pariisis rentinud auto ning sõitsime koos reporter Toomas Jüriado ja operaator Enn Putnikuga Hollandisse „oma” filmi üles võtma (olin ise 1100 km roolis). Läbisõidul Belgias taipasin poistele öelda: „Sõidame praegu läbi Charleroi linna, kus mu onu elas pea 30 aastat. Siin kusagil elavad minu kaks onutütart …”
Mis jõuludesse ja Tallinnfilmi puutub, siis Mark Soosaare „Jõulud Vigalas” jääb enneolematu märgina meie filmilukku kas või oma pealkirjaga. Et 1980. aastal ilmub nõukogude tõsiusklike filmide hulka eesti film säärase ketserliku pealkirjaga ja säilitab selle ka nn üleliidulisel ekraanil (!), kas see pole ime! Pealkirja tõi filmi lõpetamisel meie montaažiruumi toimetaja Arvo Vallikivi, helimehena olin selle ristimistoimingu tunnistajaks. Kas me kõik just hinge kinni hoidsime, kui uus pealkiri läks kinnitamiste kadalippu läbima, aga põnev oli omajagu küll. Ehk olid võitlevad ateistid väsinud või kes seda nüüd täpselt teab, aga Soosaare debüütmängufilm oli jõulutähe all sündinud. Tõsi, kümme aastat enne „Jõule Vigalas” oli „Kevade” oma jõuluõhtuga samuti seltsimeeste meelerahu rikkunud. Laulavad ju lapsed seal „Oh, kuusepuud” suisa mitmehäälselt, jõulupuul põlevad küünlad, harras meeleolu on terve episoodi ühemõtteliselt ümbritsenud. Või jäi „Tannenbaum” õigeusklikele võõrkeelsetele uurijatele lihtsalt krüpteeritud märgiks?