Raamatu kaanelt saab lugeja teada, et kõne all olevat trükist on osta saanud ühest Tartus praeguses Kalevi tänavas asuvast majast, mis osutab, et selle autor võinuks kuidagi olla seotud Tartuga. Nii ongi. Julia Pustorosleva oli Tartu ülikooli rektori Pjotr Pustoroslevi teine abikaasa. Pustoroslev oli hariduselt jurist ning juhtis ülikooli aastatel 1915–1917, s.t Esimese maailmasõja aastatel, mil sakslaste lähenedes Tartule tõusis päevakorda ülikooli evakueerimine sise-Venemaale. Oma ametist johtuvalt pidi Pustoroslev Tartu ülikoolile uue asukoha otsimisel aktiivselt tegutsema, kuigi, nagu arhiividokumendid viitavad, näis ta ka ise sisemiselt veendunud olevat ülikooli teisaldamise vajaduses. (Kõik TÜ professorid polnud seda sugugi.) Neist sündmustest oleme päranduseks saanud tänaseni Voronežis paiknevate Tartu ülikooli varade küsimuse, mille Eestile soodsat lahendust pole lähemal ajal vist ette näha. Julia Pustorosleva muusikateooria õpik võiks muusikateadlasele huvi pakkuda põhjusel, et eesti muusikakultuuri pole sellest raamatust jäänud vist mitte mingisuguseid jälgi. Lähemal uurimisel tekib mulje, et neid jälgi pole jäänud ka vene muusikakultuuri. Kas raamat on unustuse hõlma vajunud teenitult või teenimata? Et leida sellele küsimusele vastus, teeme lühikese ekskursi esiteks Pustorosleva elulukku ning teiseks tema muusikateooria õpiku sisusse.
Pustorosleva oli pärit Orlovi kubermangus elavast aadliperekonnast. Ta sündis 1869. aastal; surmaaastat ei ole õnnestunud välja selgitada. Muusikalise hariduse omandas Pustorosleva Moskvas ning alustas sealsamas lavalist karjääri lauljana. 1892. aastal asusid Pustoroslevid elama Tartusse, kust nad 1918. aastal lahkusid. Paljude märkide kohaselt kannatas Pustorosleva nõrga tervise all: tema ainus laps suri kohe pärast sündimist ning oma elulookirjelduses märgib ta kaht tõsist närvivapustust, millest teine leidis aset Tartus 1910ndate teisel poolel ja sundis teda arstide survel aktiivset muusikalist tegevust katkestama. Selle närvivapustuse järel asuski Pustorosleva kirjutama muusikateooria õpikut.
Õpiku valmimise järel ilmus sellele tolleaegses Venemaa ajakirjanduses vähemalt viis retsensiooni – Riia, Peterburi ja Kaasani(!) vene- ja saksakeelsetes ajalehtedes. Retsensioonid on objektiivsed ning annavad raamatu sisust ja vormist adekvaatse ettekujutuse, mida tõenäoliselt jagaksid ka paljud tänapäeva lugejad. Pustorosleva õpik on koostatud põhjalikult ja hoolikalt, ent struktuuri ja meetodi poolest on see nõrk ning üle koormatud väga erilaadse informatsiooniga, mis tihti haakub raamatu sisuga vaid kaudselt. Seetõttu pole imestada, et õpikut pole koolitöös tõenäoliselt kunagi kasutatud. Retsensentide seast mõni heatahtlikum on Pustorosleva raamatut nimetanud loomult teaduslikuks, mitte pedagoogiliseks, ent üsna selgelt on siin tegemist hinnangu andja poolse eufemismiga. Kus mujal, kui mitte teaduses, peavad materjali valiku ja esitamise põhimõtted olema võimalikult loogilised ja järjekindlad? Aga just loogilisuse ja järjekindluse puudumine iseloomustab Pustorosleva õpikut kõige otsesemalt.
Tänapäeva lugejale võiks huvi pakkuda seik, et elulookirjelduses kriipsutab Pustorosleva alla oma eesti keele oskust, kuigi ta õpikus pole sellest mingeid jälgi. Pisut veidra mulje jätab, et näiteks torupillist rääkides toob ta õpikus ära selle instrumendi nimetused mitmes keeles, aga torupilli eestikeelset nimetust me loetelust ei leia, kuigi praktiliselt kõik eesti rahvamuusikat kirjeldanud etnograafid on torupilli pidanud eestlaste seas ajalooliselt kõige levinumaks muusikainstrumendiks. Nõnda siis võiksime teha järelduse, et Julia Pustorosleva muusikateooria õpiku näol on paraku tegemist tolleaegse Venemaa provintsiülikooli ekstravagantse proua näpuharjutusega, mis on tänapäeva muusikakultuuri vaateväljast välja libisenud täiesti õigustatult.