Kes aga võimuga tantsida tahab, peab oma närvisüsteemi muidugi hoopis teisele  sagedusele sättima, sest mingist piirist hakkab see kõik siin üsna halvasti lõhnama. Kõige eemaletõukavamale arengusuunale juhtis tähelepanu Riho Laanemäe nüüd juba ligi kümme aastat tagasi Eesti Ekspressis ilmunud artiklis „Võllikeste võidukäik” (31. VII 2002). Samal aastal ilmunud Sirbi nupus „Keele ike ja ilu” (4. I 2002) võttis Vaapo Vaher kõnealuse nähtuse tabavalt  kokku sõnadega: „Ühest riigilõksust ollakse langemas teise”.     

  Niikaua kui lõks lahti püsib, on siin aga tegelikult väga tore elada: rahvast on vähe, rohelist on palju, elutempo on unine ja lähima sõbrani jalutad umbes paari minutiga. Iseasi on see, kuidas muutub võllikeste võnkesagedus, kui praegu Lõuna-Euroopas uitav eelarvekriis oma laagri ükskord siin lahti lööb. Selle probleemiga ei ole me aga  muidugi üksi. See võib olla aga paraku nii pluss kui miinus.