„ … kriteeriumid, mille järgi hakati otsustama, millised teemad ja grupid raha saavad, moodustati alles pärast taotluste laekumist. Kuigi, jah, sahistatakse, et mõned rühmad teadsid mõningaid kriteeriume juba taotluste tegemise ajal. /—/ Olulisem on aga see, et meie teaduspoliitika kujundamisel on legaliseerunud hoiak, et kriteeriumide pärast pole vaja muretseda, sest raha jagavad ju ikka need, kes seda alati teinud on. Minu uurimisvaldkonnas on aga üks pöidlareegel: võim k o r r u m p e e r i b (sõrendus – J.A.). Rahajagamine on võimukasutus. /—/ Vormiliselt oleks nagu selles mõttes kõik korras, et taotlusi, kus hindamiskomisjoni liige oli taotleja või taotluses põhitäitja, ta ise ei hinnanud. Üldine tava on aga, et hindaja ei tohi kujundada protsesse, milles ta ise on otseselt või kaudselt rahasaaja rollis. /…/ Ehk teisisõnu: hilisem väide, et taotleja „läks siis toast välja, kui tema taotlust arutati”, on täpselt sama väärtusetu kui poliitikute väited „ma ei teadnud, mida minu alluvuses tehti”.

Tegemist on väga tõsiste süüdistustega. Korruptsiooni määratlus on korruptsioonivastases seaduses kirjas järgmiselt: „Korruptiivne tegu on ametiisiku poolt ametiseisundi kasutamine omakasu saamise eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud” (§ 5.1). Kui Eesti Vabariigi kodanik omab kindlaid tõendeid selle seaduse rikkumise kohta, siis on tema kohus pöörduda õiguskaitseorganite poole. Mul ei ole andmeid, kas Halliki Harro-Loit üksi või koos Ragne Kõutsiga on juba teatanud õiguskaitseorganitele neile teadaolevast korruptsioonijuhtumist, kuid Sirbi toimetuse lahkel kaasabil on nad kindlasti rikkunud „Eesti ajakirjanduseetika koodeksit”, mille punkt 5.1 ütleb, et kui kellegi kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi, tuleks talle pakkuda kommentaari võimalust samas numbris või saates.

Ma arvan, et kaksikartikli kirjutamise põhjuseks oli see, et kirjutajatel pole tegelikult kindlaid fakte korruptsioonist ja seepärast tuli kasutada kuulujutte või sahinaid, nagu Halliki Harro-Loit neid nimetab, mis nagu viitaksid korruptsioonile konkreetseid nimesid nimetamata. Kuid ajakirjanduseetika õppejõud peaksid teadma, et ilma igasuguse tõenduseta korruptsioonisüüdistuste esitamine on samuti üks väga inetu tegu, mille nimeks on laimamine.

Raske uskuda, et artiklite autorid ei teadnud, milline on ETAGi protseduur huvide konflikti vältimiseks. Halliki Harro-Loit isegi tsiteerib oma kirjutises seda, et huvide konflikti puhul moodustatakse sõltumatu komisjon. Kuid ikka räägib ta sellest, et hindamisnõukogu liikmed kujundasid protsessi ja said mõjutada otsust. Kui meie ajakirjanike järelkasvu koolitajad korruptsioonisüüdistusega juba välja tulid, siis oleksid nad pidanud mainima ka seda, et hindamiskomisjoni esimees on mitte ainult perekondlikes sidemetes ühe institutsionaalse uurimistoetuse taotlejaga, vaid ka ise üks selle taotluse viiest põhitäitjast! Samuti oleks tulnud välja tuua, et toetuse pälvisid ka mitme teise hindamisnõukogu liikme taotlused. Jääb ainult mõistatada, millistel motiividel (kõnelemata sellest, kuidas see vastab ajakirjanduseetika printsiipidele) mindi nii isiklikuks ja hindamisnõukogu liikmete võimalikest korruptsioonijuhtumitest vaid üks välja valiti.

Millest on siis tingitud artiklites manatud apokalüptiline pilt Eesti teadusest, mis nende autorite arvates kuulutab vaikiva ajastu algust, salastamise ja korruptsiooni lokkamist, mis paratamatult viib olukorrani, kus Eesti teadlased on muutumas Stalini lehmadeks Orwelli loomade farmis? Kuna kõik vähegi usaldatavad näitajad viitavad sellele, et Eesti teadusel tervikuna ja iseäranis humanitaarial läheb viimasel ajal päris hästi, siis tundub, et selle hüsteerilise raevupurske taga on hoopis isiklikud motiivid – uurimistoetuse taotlus, mille esitas Halliki Harro-Loit, jäi rahuldamata ja Ragne Kõuts isegi ei kvalifitseeru taotlust esitama, kuna tal pole doktorikraadi. Selle asemel, et endalt küsida, miks ei olnud nende taotlus eelkõige välisekspertide arvates piisavalt hea, otsustasid Harro-Loit ja Kõuts hakata hoopis halvustama teisi sotsiaalteadlasi, kelle taotlused olid edukad. Demokraatlikud väärtused, mida kaksikartikli autorid nii häälekalt kuulutavad, oleks eeldanud süütuse presumptsiooni. Võib-olla said psühholoogide ja teiste edukate uurimisrühmade taotlused ekspertidelt kõrged hinded ja sõltumatu komisjoni rahastamise soovituse eelkõige põhjusel, et need olid hästi kirjutatud taotlused maailma selle ala tipus olevatelt teadlastelt? Tasuks meenutada, et seaduse mõttes on korruptiivse teo või otsuse üheks tunnuseks põhjendamatus. Seega peavad kaksikartikli autoritel olema kindlad tõendid, et ekspertide hinnang ja komisjoni otsused olid põhjendamatud. Vastasel juhul on tegemist lihtsalt alatu laimuga.

Kuigi ma olen üsna rabatud solvangute kampaania isiklikust iseloomust, on veelgi hämmastavam kogu Eesti teadlaskonna teadlik halvustamine. Mul ei ole aimu, mida Harro-Loit ja Kõuts ajakirjanduseetika sildi all Tartu ülikoolis õpetavad, kuid kindlasti ei ole Eesti teadlaskonna võrdlus psühhopaadi ja massimõrvariga (Halliki Harro-Loit kirjutab: „Ja nii on teadlaskond saamas Stalini lammasteks”) hea ajakirjandusliku stiili näide, kõnelemata asja eetilisest poolest, mis heidab halba valgust kõigile neile, kes seisid ETAGi loomise juures, kuid eelkõige hindamisnõukogu esimesele esimehele professor Volli Kalmule. Kuid kõige rohkem on sellised süüdimatud väljaütlemised solvavad viieteistkümnele hindamisnõukogu liikmele, kes kõik ilma ühegi erandita on oma eriala väljapaistvad teadlased ja õppejõud ning kes teevad seda tööd oma põhitöö kõrvalt. See pole vähimalgi määral nende süü, et nad sattusid tõtakalt läbiviidud teadusreformi tõttu üsna keerukasse olukorda, kus nad heas usus ja parimate kavatsustega üritavad teha arukaid otsuseid, mis oleksid kõige paremad Eesti teadusele ja ühiskonnale tervikuna.

Üsna kõhe on mõelda, et ajakirjanduse õppejõud, kes süüdimatult lobisevad korruptsioonist, nagu see oleks mingi stilistiline kõnekujund sarnaselt ühele kindlale „akadeemilisele vereliinile”, kuhu Halliki Harro-Loit väidab end uhkusega kuuluvat, õpetavad ajakirjanduseetikat Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi üliõpilastele. Järsku on Priit Hõbemäe kujundis Tartu ajakirjandusõppe kohta terake tõtt: ujuma on raske õppida, kui basseinis ei ole vett, eriti siis, kui instruktorid näitavad ette valesid harjutusi.
 
P.S. Autor oli ETAGi juriidilise eelkäija Eesti Teadusfondi nõukogu esimees aastatel 2003–2009.