Nõuanded võiks arenguriikide poolt vaadates kokku võtta järgmiselt: ärge tehke arenenud maade neoliberaalide soovituste järgi, vaid jälgige, mida need riigid ise teevad ja mida tegid vastaval arengutasemel. USA-lt ja teistelt rikastelt ning mõjukatelt riikidelt ootab Chang, et nood võimaldaksid vastastikuseid ja globaalseid leppeid sõlmides mahajäänumal maailmal viljeleda sellist majanduspoliitikat, mis neile endile edu tõi.
Esiteks, majanduslik avatus ja aktiivne osalemine rahvusvahelises kaubanduses ei nõua tingimata vabakaubandust. Kuuekümnendate aastate Lõuna-Korea on näide, mida autor sellega seoses kõige põhjalikumalt vaatleb. Ghanastki kümnendi alul vaesem olnud riik rakendas tollal selleks, et suunata välisvaluutat maksimaalselt moodsate masinate impordiks üsnagi karmi väliskaubanduse kontrolli. Impordipiirangute ja tollide kõrval piirati muuhulgas välisreise: välismaale sai minna vaid valitsuse loal õppima või äriasju ajama. Teiseks: selleks, et vähearenenud või üldse arenemata tootmisharu jõuaks sellisele tasemele, et suudetaks edukalt konkureerida maailmaturul, kipuvad tollid ja subsiidiumid olema alguses möödapääsmatud. Teisisõnu: kuni ei olda konkurentsivõimelised, vajatakse soodsamat režiimi, et tõsta oma konkurentsivõimet. Tuginedes arenguriikide 1960ndate ja 1970ndate aastate heale majanduskasvule (võrreldes hilisema ajaga), leiab autor, et tuleks tagasi pöörduda GATTi 1947. aasta kokkuleppe põhimõtete juurde, mis võimaldasid arengumaadel kaitsta ja subsideerida rohkem kui rikastel riikidel. Kolmandaks, peaaegu kõik edukad riigid on teistele järelerühkimise faasis kasutanud laialdaselt protektsionismi, subsideerimist ja reguleerimist.
Selle taga, miks neid meetodeid tänapäeval vähe Kolmandale Maailmale soovitatakse ja neil neid praktiseerida eriti ei lasta, näeb Chang kahte põhjust. Selle kõrval, et ei soovita näha maailmaturul uusi konkurente, on oluline osa vähesel majandusajaloo tundmisel. XIX sajandi teise poole vabakaubanduse lipulaev Suurbritannia hakkas vabakaubandust harrastama ja reklaamima alles pärast seda, kui oli protektsionistlike vahenditega saavutanud majandusliku juhtriigi staatuse. Britid ei võtnud omal ajal nimelt kuulda soovitusi jääda villa tootjaiks ja eksportijaiks, sest nendel olevat selles vallas suhteline eelis, selle asemel rakendati näiteks toormaterjalile ekspordipiiranguid. Viimast tehti mahus, mida oma tööstus ei suutnud ära kasutada. Raamatu autor on ka üsna veendunud, et Ameerika Ühendriigid oleksid jäänud suuresti agraarmaaks, kui ei oleks hakanud XVIII sajandi lõpul Alexander Hamiltoni eestvõttel rakendama nn alaarenenud tööstuse kaitsmise poliitikat (infant industry protection). Neljandaks, viimase aja kaubanduslepped kipuvad olema pigem rikaste riikide huvides. Lepetes lubatud protektsionistlikke meetmeid saavad tegelikult endale lubada vaid jõukamad riigid, näiteks põllumajandussubsiidiumid, teadus- ja arendustegevuse riiklik finantseerimine või regionaaltoetused infrastruktuuri arendamiseks. Teine eraldi peatükki hõlmav näide on see, et lepetes nõutakse arenguriikidelt üha tugevamat intellektuaalse omandi kaitset. Teatavasti on aga 97% patentidest (samuti valdav osa kaubamärkidest ja copyright’idest) arenenud maade käes. Rikastes riikides arengumaade traditsiooniliste tehnoloogiate ja väheoriginaalsete leiutiste patenteerimise taustal ning arvestades, et arenenud riigid ei kaitsnud omal ajal kuigivõrd välismaalaste intellektuaalset omandit, leiab Chang, et nõuetega on selgelt liiale mindud.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Dean Baker nimetab NAFTA-t ehk Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingut patentide kaitset tugevdavate sätete tõttu protektsionistlikuks paktiks. Selline monopolide soosing võib soodustada küll innovatsiooni (kuigi on ka teisi ilmselt paremaid vahendeid patentide kõrval), kuid „vaba“ selline kaubandus, mis kõigil kaubelda ei luba, kindlasti ei olevat. Viiendaks, analoogiliselt väliskaubandusega on Chang väliskapitali, eriti otseste välisinvesteeringute osas (viimasega peaksid kaasnema tehnoloogilised siirded, juhtimisalane oskusteave jne) positiivselt meelestatud. Osundades muu hulgas Joan Robinsoni, ütleb ta, et halvem sellest, et kapital ekspluateerib, on see, et ta ei ekspluateeri. Seejuures kardab ta, et ilma väliskapitali reguleerimata ei pruugi potentsiaalne kasu realiseeruda ja kujunetakse parimal juhul vaid allhanke tegijaks. Kuuendaks ei saa Chang aru, miks arengumaadele surutakse peale lepinguid, mis piiravad välisinvesteeringute reguleerimist, kui viimane peaks neoliberaalide arusaama kohaselt iseenesest investoreid eemale peletama. Autor leiab hoopis, et regulatsioonide abil saab välisinvestoritele luua parema majanduskeskkonna. Mis puudutavat üldtuntud positiivset seost suuremate välisinvesteeringute ja kiirema majandusarengu vahel, siis põhjuslikkus olevat pigem vastupidine: välisinvestoreid meelitab arenenud infrastruktuur, haritud tööjõud jne. Sellest johtuvalt ei ole edukad riigid (sh Iirimaa) tagasi põrganud välisinvesteeringute reguleerimise osas. Muu hulgas on reguleeritud seda, millistesse sektoritesse tuleks raha paigutada, ent näiteks on ka nõutud, et osa tootmissisendeid oleksid sisemaist päritolu. Seitsmendaks küsib autor, kas Nokiast oleks saanud juhtiv mobiiltelefonide tootja, kui kompaniis oleks olnud jäme ots välisinvestorite käes, ning kahtlustab, et mitte. Vaevalt oleksid nad lubanud 17 aastat Nokia elektroonika osakonda ristsubsideerida muude kasumlike tegevuste arvelt, nagu seda tehti.
Kaheksandaks, tööstussektori areng on äärmiselt oluline, kuna loob nõudluse kõrge produktiivsusega teenuste nagu IT-, finantsteenuste järele. Näiteks sellises pangandusMekas nagu Šveitsis on tööstustoodangu lisandväärtus elaniku kohta suurem kui Jaapanis või USAs. Üheksandaks, enne monopolide erastamist tasuks mõelda, kas arengumaid iseloomustava kehva haldussuutlikkuse juures ei ole avalikke ettevõtteid lihtsam juhtida kui eramonopole regulatsioonide abil ohjeldada. Tulevikku vaadates on raamatu autor mõõdukalt optimistlik. Ta loodab, et imperialistlike suundumuste asemel pääsevad taas mõjule nn valgustatud omahuvid ning arenenud maailm saab aru, et arengumaade kiirem areng on kasulik neilegi. Tähendab ju Kolmanda Maailma jõukuse kasv seda, et arenenud maade kaupadele tekib suurem turg.