On selge, et ainult vähesed dokumentalistid saavad endale lubada sellist luksust – aga siiski on hea, et keegi saab! Teiseks pole režissöör Psihoyos peljanud suurema publikumenu nimel montaažis kasutada mitmeid põneviku võtteid ning hoiab vaatajat sellega ootusärevuses: „Mis edasi juhtub?”. Autor ise mainib filmis, et oma projekti teostamiseks rajas ta omalaadse „Oceani 11 – kõrged panused” meeskonna, viidates sellega  Steven Soderberghi kuulsale põnevikule, ent antud juhul ongi tegu ookeani kaitsmisega. Ning kolmandaks on Psihoyosel oma filmiga väga selge sõnum ja selge eesmärk – ja see pole rahateenimine. Kuigi tulemus võib dokumentalistika kohta näida pisut kommertslik, teeb filmi missioonitundlikkus sellest suurepärase loodusdokumentaali.       

Inimene on ainus loom, kes saab looduse hävitada

Paar aastat tagasi Guatemalas rännates sattusin muu hulgas Vaikse ookeani rannikul külasse nimega Monterrico, mis on kuulus maailma  suurima kilpkonna, nahkkilpkonna (Dermochelys coriacea) kaitsealana. Sealne reservaat on loodud ennekõike kaitseks salaküttide eest, kes varastasid öösel rannaliivast haruldase nahkkilpkonna mune – toiduks. Mulle jäi reservaadi seinalt meelde kiri: „Inimene on ainus loom, kes saab looduse hävitada – aga ka taastada”. Reservaadi töötajad kõnelesid pikalt sellest, kuidas igal aastal sureb sadu nahkkilpkonni kilekoti haardesse lämbumise tõttu,  kuna kilekott meenutab neile nende lemmiktoitu, meduusi. Räägiti ka sellest, kuidas nad peavad reservaadi territooriumil endiselt loovutama osa mune salaküttidele, et nood ülejäänuid ei rööviks. Analoogseid lugusid on kindlasti veel ja seepärast on ilmne, et Louie Psihoyose film massilisest delfiiniküttimisest Jaapani väikelinnas Taijis ei kajasta tegelikult ainulaadset üksikprobleemi.

Küsimus on eelkõige selles, miks  inimene, kes võiks elada loodusega kooskõlas, valib just sellise teguviisi, mis viib looduse loomulikud kooslused väga kiiresti hävingule. “Mere verise saladuse” keskmes on mees nimega Richard O’Barry. Nooruses on ta omandanud suured kogemused delfiinitreenerina ning pannud aluse delfiine tohutult populariseerinud Ameerika telesarjale „Flipper”. Viimasel ajal on temast aga saanud üha innukam delfiinide õiguste ja heaolu eest võitlev aktivist.  O’Barry tunneb end otseselt vastutavana, et omal ajal üldse tekkis selline meelelahutusharu nagu delfinaariumid, ning nüüd, kui ta on teadvustanud, et vangistuses elamine on delfiinidele juba mitmetel bioloogilistel põhjustel tohutu stressi allikas, püüab ta teha kõik, et sellele mitmemiljardilise aastakäibega ärile lõpp teha. (Sobivaid delfiine ostetakse hinnaga 150 000 dollarit ehk ca 2 miljonit krooni loom.) Paraku on tema ettevõtmine praeguseks juba  üksjagu utopistlik: O’Barry on justkui Pandora, kes tahab taastada olukorda, kus ta laegast polnud veel avanud. Ent tasub loota, et ta üritus pole siiski ka päris võimatu. Psihoyose film viib O’Barry Jaapanisse, Taiji väikelinna, mille rannikult suur osa esinemiskõlbulikke delfiine kinni püütaksegi – ja ülejäänud salaja hukatakse. Hinnanguliselt hukkub Taiji lahesoppides inimese käe läbi aastas umbes 23 000 delfiini, kelle liha toiduks turustatakse. 

Filmi jooksul saab vaataja osa O’Barry siirast armastusest delfiinide vastu ning kuigi „Mere verine saladus” pole tavapärases mõttes populaarteaduslik film, kuuleb vaataja siiski delfiinide kohta ka mitmesugust huvitavat teavet. Kuulsad on juhtumid, kui delfiinid on kaitsnud inimesi haikala rünnaku eest, üht sellist lugu kuuleb filmis asjaosaliselt endalt. Eriti avaldab muljet info delfiinide kuulmismeele kohta, nad tuvastavad inimese vees  suure vahemaa tagant ning saavad pelgalt kuulmise abil aru näiteks sellest, kui naisterahvas on lapseootel. Tähelepanuväärne bioloogiline seik on ka see, et delfiinide puhul on iga hingetõmme otsus hingata – juba ainuüksi võimalus oma surmahetke sedavõrd teadvustatult valida näib viitavat kõrgelt arenenud teadvusele. Pole imestada, et delfiin on paljudes kultuurides olnud püha olevus. Vaataja võib tõepoolest sattuda hämmingusse:  kui tundetu peab ometi üks inimene olema, et käia igal õhtul sadu delfiine tapmas, nende hulgas pojaootel või äsja poeginud delfiine? Kui tuim peab ometi olema inimene, kui ta eelistab isiklikku majanduslikku kasu, hoolimata looduskeskkonna tervisest või teiste elusolendite piinadest?

Kuna filmi tegevus leiab aset Jaapanis, pole võimatu seegi, et mõni kinokülastaja kirjutab sellise julmuse jaapanlaste kultuurilise veidruse arvele, ent see  oleks siiski ekslik. Vaalaliste tapatalguid korraldatakse tegelikult mujalgi, näiteks ka meile küllalt lähedal, Fääri saartel. Ning kui küsimust laiemalt vaadata, ei saa tegelikult väita sedagi, et meie vahetu keskkond oleks märkimisväärselt humaansem. Ükskõik kustpoolt vaadata, on hooletuse või lausa pahatahtlikkuse taga need väärastunud väärtushinnangud, mida propageerib ja kehtestab kaasaegne tarbimisühiskond. Ka tänapäevane loomakasvatus on ju vaid tinglikult „humaansem” kui Jaapani delfiinitapmine, kui suurfarmides ja isegi mõnedes nn talufarmides ei pääse veised tihti terve oma elu jooksul kordagi heinamaale. Süsteem, mis soosib suurtootmist (ja seega ka suurtarbimist), näib paratamatult viivat selleni, et inimesed on sunnitud vahetama traditsioonipõhise eluviisi kommertsliku vastu. Teiste elusolendite käsitamisest „elus olenditena” saab nende käsitlemine  statistika- ja tootmisvahenditena. Kaudselt mõjutab see kõik ka inimese suhtumist teise inimesse: filmis võib näiteks näha, kuidas Jaapani riigivõimud püüavad kinni mätsida elavhõbeda ülikõrget sisaldust delfiinilihas, hoolimata asjaolust, et see võib viia inimeste tervise hävitamiseni.       

Vandenõu ja patukahetseja

Psihoyos on filmi koondanud peamiselt just ümber Ric O’Barry isiku. Samamoodi nagu film käsitleb mere üldist „tervishoidu” ja delfiinide kaitsmist, on seal kujutatud ka üht meest ja tema maailmavalu. „Me näeme delfiini naeratust,” ütleb ta, „aga me ei mõtle, mis on selle  hind”. Näiliselt süütu meelelahutuse hind on teise eluliigi piinad. Kui O’Barry seisab filmi lõpus Tōkyō kesklinnas, rinnal televiisor, kus jooksevad delfiinide armutu tapatalgu kaadrid, ei ole ta enam pelgalt looduskaitseaktivist, vaid misjonär. See on justkui tema patukahetsus, püüd heastada tehtud viga, püüd looduselt vabandust paluda enda ja oma liigikaaslaste mõtlematu tegevuse pärast. Ta ei seisa nüüd mitte ainult delfiinidele suunatud  vägivalla, vaid kogu ebaterve maailmavaate vastu. Küllap on iseloomulik, et O’Barry, mees, kes püüab päästa, mis päästa annab, tahab teavitada üldsust ja aidata kaasa kaasinimeste heaolule, näeb lõpuks välja kui tavaline hullumeelne. „Hull” on aga kollektiivses teadvuses küllap üks toimivamaid peletavaid sildistusi, mis teeb raskeks millegi olulise rahvamassile edastamise.

Kokkuvõttes jääbki O’Barry silmitsi lohutu  dilemmaga: tema kunagine tegevus delfiinide populariseerijana oli paljude puhul just see, mistõttu teadvustati delfiinide olemasolu ja võimed. Ja ometigi soovib mees nüüd, et oleks jätnud looduse imelisuse üldsuse eest varjule, kuna üldsuse ainus viis millegagi suhestuda näib olevat seda tarbida. Ja siiski jääb „Mere verine saladus” siin poolele teele. Psihoyos viitab oskuslikult delfiinidevastase „vandenõu” ulatuslikkusele: delfiinide  eest makstakse head raha, selle nimel on isegi valitsusametnikud nõus tõde varjama, poolthäälte eest IWCs (rahvusvaheline vaalapüügikomisjon) rajab Jaapan väikestesse arengumaadesse kalatöötluskeskusi jne. Seda üllatavam, et film ei jõua probleemi või võimaliku „vandenõu” sügavamate põhjusteni. Isegi delfiinide ja teiste vaalaliste merebioloogilisest rollist ei kuule „Mere verises saladuses” peaaegu midagi (võib-olla on  see neile teatud missioon, enese
ohverdus, sest just nemad tarbivad ära paljud raskemetallid merevees?), rääkimata siis mis tahes peenteadvuslikest põhjustest – sellest, miks delfiinide tapmine kui selline võiks olla kellegi soositud. Raha ei ole Psihoyose filmi väitel siiski ainuke põhjus.