„Ma lähen linna“ tundub olevat eestlaste hulgas päris tavaline ütlus. Ja enamasti nii ütleja kui ka kuulaja saavad aru, kas jutt käib Võrust, Tartust, Tallinnast … või ükskõik millisest Eesti 47 linnast. Või siis ollakse äärelinnas või elamurajoonis, aga kavatsetakse minna kesklinna. Mina olen nii öeldes tihti just Antslat mõelnud.
Jah, Antsla on pisike, ma imestan isegi, mis nipiga ta endiselt linna nime kannab. Kui silman kuskil sõnapaari „Hull City“ (Inglismaa jalgpalliklubi), siis hääldan u-d ikka u-na ja mõtlen just Antsla peale. Mulle teeb pööraselt nalja igipõline bussiga Antslasse jõudmise küsimus: kas sõidame jaama või läheme kesklinnas maha? Vahe on umbes 200 meetrit. Antsla on igal juhul oluline sihtkoht, paljude liinide lõpp-peatus. Olen sadu kordi bussiga just Antslani sõitnud, nii Tartust, Võrust, Viljandist kui ka Valgast, aga kõige rohkem ikka Urvastest.
Vaatasin Vikipeediast, Antsla mahub Eesti 40 suurema linna hulka. Koguni seitse linna on rahvaarvult veel väiksemad! Mis siis veel rääkida 16 elanikuga Humi linnast Horvaatias – Antslas on inimesi ikka tublisti üle tuhande. Nii et ikkagi tõsine linn, kuigi on neid, kes väidavad, et Antsla on pommiauk. Aga see on vist klassikaline väljend Eesti väikelinnade kohta nende suust, kellel ei jätku fantaasiat väheste meelelahutusasutustega kohas endale tegevust leida. Antslas ikka kultuurielu keeb, saab nii ise teha kui ka kaugemalt tulijaid nautida. Ise juhtusin viimati Vennaskonna kontserdile. Antsla tantsuselts Pärliine on kõva tegija, vilksab kord tantsupidudel, kord „Koolitantsul“, rääkimata kodulinna pidustustest.
Antsla kui pealinn
Antsla linna teeb kindlasti suureks Hauka laat, mille eest on isegi uhke laadapealinna tiitel pälvitud. Kes neid tiitleid jagab, ei tea. Kummalisel kombel rõhutab see laat samal ajal Antsla väiksust, sest tohutud kauplejate read ja ostuhuvilised ei taha sinna kuidagi ära mahtuda ning hilisemad tulijad peavad auto parkima päris kaugele. Miks need massid sinna tulevad, on omalaadne fenomen, millest ma hästi aru ei saa. Jah, minu lapsepõlves oli Hauka laat koht, kus sai defitsiitset kaupa osta. Mingi aeg pärast kooli lõpetamist oli see nagu omaaegsete antslakate kokkusaamiskoht. Seal on paraku nii palju rahvast ühe ruutmeetri kohta, et vanade tuttavate peale juhtuda ei olegi nii lihtne. Ilmselt see salapärane Antsla laada vaim just Antslast laadapealinna teebki.
Millised on Antsla vaatamisväärsused, mida näitaksin külalistele neil umbes 363 päeval, kui seal on vabalt ruumi liikuda? Antsla ajalooline keskus on tegelikult mitu kilomeetrit eemal Vana-Antsla mõisas. Linn tekkis kohta nimega Hauka, sest sealt tuli läbi raudtee, kuid linnale pandi ometi lähima mõisa nimi. Rongijaama näitaksin külalisele kindlasti. Lenin olevat rongiga läbi Antsla sõitnud: legendi järgi käis siin väljas suitsu tegemas või vähemalt pani korra jala maha. Võib-olla mõtlesin selle ise välja ja see juhtus hoopis Valgas. Nii või naa on hoopis tähtsam, et soomusrong siit lahingusse sõitis.
Näitaksin inimestele ka 14.40 bussi, selle peaks muinsuskaitse alla võtma. Tema väljumisaega ei tohi muuta! Leidsin hiljuti lugemisvara, mis oli mulle kui paadunud bussisõitjale väga huvitav: bussiliinid Eestis aastal 1980. Liinid ja graafikud on 42 aasta jooksul põhjalikult muutunud, olen seda ka ise kogenud, aga väljumine Antslast Urvastesse (ja sealt Võrru) on ikka 14.40. Sihtpunkti jõutakse küll 20 minutit kiiremini kui 30 aastat tagasi.
Kuskil Antslas on maja, kus kasvas üles Vahur Kersna. Ma ei tea, kus. Antsla keskkooli juures asub tema isale Aksel Kersnale pühendatud pink. Aksel Kersna on legendaarne koolidirektor, aga pani aluse ka spordielule. Tema eestvõtmisel rajati staadion, kus kord alustas harjutamist odaviske maailmameister. Olen seal Jaanus Kala viievõistlusel kaks korda 1500 m jooksu võitnud, mis sest et nõrgema grupi oma. Teate, minu kui suure tugitoolisportlase unistuste maailm oli täpselt selline nagu isal raamatus „Sirli, Siim ja saladused“: minna spordivõistlustele ja võita! Ma ei ole ühegi raamatutegelasega rohkem samastunud. Antsla viievõistlus on igati olümpiavääriline, selle järjepideva korraldamise eest lubati Jaanus Kalal Londoni olümpiatuld kanda.
Tagurpidi-Antsla
Soovitan vaadata ka Mati Põldre filmi „Antsla. Sügis 1993“, seda saab teha kohale sõitmata internetis. Antslakad võivad olla pahased, et nende linna mingi joodikupesana näidatakse. Selge see, et kui lähed kõrtsu filmima, eriti sellisesse kõrtsu, kus viin odavam kui poes, siis seal juuakse. Aga, nagu ütleb ka filmitutvustus Jupiteris: see, mida näidatakse, on Eesti minimudel. Antsla – Eesti minimudel, päris kena slogan.
Antslaga seoses meenub veel Priit Pärna Tagurpidiantsla. Isegi natuke kahju, et seda linnapildis näha ei ole (nagu ei ole vist ka Uduveres ausammast „kohalikule“ Ärnile). Aga et midagi äraspidist Antslas toimib, näitab seegi, et tublist matemaatikust Margus Konnulast sai Antslas hoopis luuletaja. Meenub ka noore Vahur Kersna nali ETVs, kus ta pani tavapäraste telefonineiude asemel laua taha istuma oma habemikud klassivennad Antslast. Või Andrus Värniku pärast superviske tegemist sooritatud tagurpidisalto, millest tekkinud vigastus läks talle maksma üsna tõenäolise olümpiamedali. Värnik on kindlasti ka kultuuriline nähtus, omalaadne Kalevipoja mudel. Naudin seda, et mõistan tema huumorit, mis on paljudele eestlastele kättesaamatu. Võib-olla mina, Kersna ja Värnik esindamegi Antsla huumorikoolkonda, Antslat niikuinii.
Viimane positiivne uudis, vähemalt sportlikult positiivne, kuigi ei tea, kas see piirkonda just turvalise elupaigana tutvustab: üle-eestilise statistika järgi lõi 2021. aastal välku kõige enam just Antslas. Välgud on küll vägevad asjad, tulge Antslasse vaatama!
