Minu elu esimesed 16 aastat möödusid aadressil Kuivastu maantee 5, Orissaare, Saaremaa (pärast haldusreformi Kuivastu põik 1, võeh!). Juba sel ajal, üheksakümnendate keskpaigas, oli see „maantee“ vaid kõrvalepõige suurelt Kuivastu-Kuressaare maanteelt Väina tammi ja Mehama risti vahel ja seda kasutasid kohalikud, s.t Tornimäe, Orissaare, Tumala, Ariste, Maasi ja Saikla inimesed, mujale sõitmiseks oli Kuressaare tee palju otstarbekam ja on seda tänini. Liikluskoormus sellel maanteel ei olnud seega iialgi suur. Seda enam meenutan mõnuga oma lapsepõlve uinumisi, mis olid vältimatult seotud aknast mööduvate autodega („Autod ei maga, vaid hüüavad mulle …“). Akent ja maanteed eraldas toona veel üpris madaluke hekk. Pool tundi pärast seda, kui Muhus oli maabunud praam, sõitis „praamilaine“ läbi Orissaare. Une- ja praamiootus, esmalt ööpimeduses lähenevad tuled, seejärel mootorimüra, on minu teadvuses igaveseks liigitatud suigutavate alla, hruštšovka-korteri kehvad aknad lõgisesid suuremate autode möödumisel isegi kaasa.

Orissaare, tootnud küll aastate jooksul väiksemaid skandaalikesi ja seenelisi, ei ole tõtt-öelda linn, vaid endine kolhoosi- ja rajoonikeskus, ametlikult isegi mitte alev, vaid alevik, kuid väikelinna õhkkonda on seal rohkelt. Eks oleks Orissaare võinud omal ajal väikelinnakski saada, sest elanikke oli seal kõrgaegadel vahest paari tuhande ringis. Samuti olid seal üheksakümnendatel, nullindate algupoolel olemas kõik väikelinnaks kvalifitseerumiseks vajalikud elemendid: kolm toidupoodi, kaks kodutarvete poodi, apteek, kaks bensiinijaama, viis erineva denominatsiooni kirikut, jahisadam, kalameeste sadam, vendade Tüüride fotograafistuudio, restoran, kaks kooli, muusikakool, saun, kõrts, lasteaed, kiirabi-, politsei- ja päästejaoskond, autobaas, kaks õmblejat, raamatukogu, mis asus kultuurimajas, ja seal muidugi kõik taidlusseltsid, mida hing oskas ihata. Aga juriidiliselt ei saanud Orissaarest kunagi linna, ja nüüd, kui terve Saaremaa on üks vald, on see vaid osavallakeskus.

Kõik Orissaare inimesed tundsid üksteist, mistõttu oli seal elamine turvaline. Autouste ja korterite lukustamise komme on tekkinud alles viimasel kümnendil. Üheksakümnendate lõpus kargas Orissaare „suurte majade“ (paneelikate) vahel ringi 30pealine lastekari. Kõikide majade ja korterite uste taga võis koputada ja paluda „Kas Kadri öue vöib?“, kui koju pissile ei jõudnud lipata, sai alati kellegi juurde hädaga sisse astuda, lisaks anti sealt kaasa moosisaia või kommi, emale mingeid asju, mis kunagi oli laenatud. Lapsed oleksidki justkui olnud terve aleviku omad ja täiesti vabapidamisel, kuni hilistel öötundidel vanematele nende ihuviljad siiski meenusid ja majade vahel kõlasid hõiked: „Märduu! Tule tuppaa!“ või ka „Kas te saate!“. Suuremaks kasvades koondus meie tegevus bussijaama ümbrusesse: põlvkondade kaupa noori orissaarlasi valvas seal igatseval pilgul busside tulekuid-minekuid.

Meie elasime KEKi majas, mis tähendas, et koos meiega oli seal hulk toredaid onusid, ehitusmehi! Nende ehitus­onude lapsed lõid edaspidi populaarse peobändi Lehmakommionud, kes nüüd on saanud lihtsalt Onudeks. Teisel pool Kuivastu maanteed asuva kolhoosi­kontori hoone, mille ees ilus metallist viljapea, olid seitsme­kümnendatel ehitanud needsamad usinad KEKikad, üheksakümnendatel kolis aga sinna Orissaare Vabakogudus. See keskus mängis vastvabanenud, kuid virelevas perifeerias elutähtsat rolli, sest sealt võis vaid natukese usuhuvi eest lapsele saada uued (veidi kasutatud) kilepüksid ja talve­saapad. Koguduse kaltsukapäevad on populaarsed tänapäevani.

Orissaare korterelamud olid juba ehitusjärgus jaotatud temaatiliselt. Peale KEKi maja oli seal veel Pöide maja, kus algselt elasid Pöide sovhoosi töötajad, teedevalitsuse maja, kus leidsid asu teemehed, televisioonimaja, kus elasid telemasti teenindavate töötajate pered, ning õpetajate maja, kuhu minu õpetajate pere siiski elama ei sattunud. Õpetajate maja taga asus aga vanasti pagari­töökoda. Inimesed, kes autoga Saaremaale sõitsid, põikasid ikka Orissaarest läbi ja ostsid sealt leiba kaasa, sest see olla nii maitsev olnud. Pagaritöökoda pole enam ammu, selle asemel on nüüd hoopis võrgutöökoda, aga nii suuri, nii kuldseid, nii pehmeid, nii maitsvaid sarve­saiu, kui sealsest poekesest sai osta, pole ma kusagil hiljem kohanud.

Kuna tegu on rannikuasulaga, on Orissaares ka kolm poolsaart, üks neist tammikesega peasaare külge ühendatud laid, see on praegune I Land Soundi keskus Illiku. Siis veel väiksemad, kuid samavõrra armsad Karjakas ja Poolekas. Poolekas asub Orese ehitustrusti ja legendaarse Kirstu Reinu lamba­aediku taga, seal oli väga tore ujumis- ja päevitamiskoht. Rannik on Orissaares kivi­klibune ja mitte kuigi suplejasõbralik, alevirahvas käib ikkagi ujumas Illikul. Karjakas asub otse suurte majade kogumi taga. Nagu nimigi viitab, kasutati seda peaasjalikult lehmakarjamaana ja sinna pääseb üle purde kraavi kohal, kust iga Orissaare laps oma esimese kalapüügikogemuse hankida võis. Peale viidikate ei saanud sealt kunagi midagi, neid selle-eest ohtralt. Karjakal peeti võimsaid lahinguid, keerukaid strateegia­mänge, sõideti ratastega rallit, joosti niisama, musitati kadakate vahel ja tehti igasugu pättust.

Kuid kõige toredamad on minu mälestustes Kuivastu mnt 5 maja, mis sel aastal tähistab oma 40. juubeliaastat, vana aasta ärasaatmised. Meie püstaku kuus peret ühendasid selleks ürituseks tihti jõud, käidi vastastikku külas, söödi ja joodi, tantsiti. Mäletan erutusega, kuidas sain vana-aasta öösel mekkida esimest korda šampanjat (Sovetskoje), valada tina (alati oli tulemuseks laev, mis mind kaugetele maadele viia lubas) ja vaadata „Kitsa kinga“ kordusi. Pool tundi enne südaööd asutasime terve püstakuga end Karjaka kõrgeima künka poole teele, kaasas korvid ja kompsud. Uue aasta saabumist kuulasime kaasaskantavast raadiost, vaatasime valla saluuti, mis oli üheksakümnendatelikult tagasihoidlik, kuid künka otsast paistis kätte ka nii palju muud: Maasis lasid talu soetanud soomlased ja rikkamad suvilaomanikud rakette juba koduõuelt, keegi oli kusagilt hankinud „patarei“, mis tulistas vahetpidamata ilu üle ilma, Koguva sadama tuled plinkisid kutsuvalt. Lõbu pakkus kollaste ja punaste signaalrakettide kokkulugemine (neid ei tohi üldse niisama lasta, kõik teadsid seda, aga lasid ikka), Muhus täristati automaati, ja siis lasi teise korruse onu Ervin ka meie poolt „ilusat tuletikku“. Kivikangrust kihutas rakett pakaselisse öötaevasse, kus plahvatas tuhandeks sädelevaks killuks. Raadios kõneles Lennart Meri, vanad (s.t vaevalt kolmekümnesed) lõid klaase kokku ja soovisid üksteisele head uut aastat. Mina, kaheksane, põlvili lumes, säraküünal käes, suu ammuli vahtimas neid Eesti metsiku lääne tuttava linnakese vägevaid tulesid ja vist juba mõistmas, kui kaunis lapsepõlv võib ikka ühel inimesel olla.