„Ära käi Kärdel,“ kordas mei ema ikka, kui raha otsa hakkas löppema. Nee öpedussönad oli ta kasutusele vötten ühe mei küla vanapoisi keest, kis vastas sedasi köikidele uudishimulikkudele, kis imestasid, et kuida taal naa palju raha on. Aas aga näpu tähtsald püsti ja ütles elutargald: „Ära käi Kärdel“. Mo lapsepölves käidi Kärdel harva, korra nädalas, tavaliseld laupeeval. Mei kodust oli Kärdele kaheksa kilumeeterd ja see oli pitk maa, sest sel aal pole veel iga peres autud oln ja nii pitkasid söitusid vööti harva ette. Hiiumaal oli muidu ka vähe teisem möötkava. Näituseks Köpu, kuhu oli terveld 50 kilumeeterd, oli peaaegut nagu maailma löppus, kus käidi vöib-olla korra viie aasta sees ekskursioonil.

Kui juba kord Kärdele minti, siis käidi loomuliguld köik poodid läbi. See pole väga suur kunts olnud, sest Kärdla väljagu eeres ainuld kolm poodid oligid: valge poodi, roheline poodi ja punane poodi, aga rahast sai lahti nende sees ka. Valgest sai söömad, punasest joomad ja roheltsest majatarbed. Nuka taga olid lehakarn, kaubamaja, jäätiseputka ja raamandupoodi. Nüid oo elu isegid igavam, poodivalik oo sama, mis mandrilgid: Selver, Konsum, Rimi. Ja raamandupoodid Hiiumaal änam polegid. Äi tasu poodid pidada, kui raamandu vöib toidupoodis piimde-leibde vahele korvi sisse panna.

Koos raamandudega on suure tee eere Selverisse kolind ka Kärdla keskus. Kui vanasti käis elu väljagul (mis Vene aal oli Vöidu väljak ja nüüd Keskväljak, aga rahvasuus oli ta ennem ja on ka nüid lihtsald väljak, sest kui linnas on üks väljak, pole möted taale eraldi nime panna), siis nüid, kui tahad kedat tuttavad inimest nähja, mine Selveri. Köik mandriinimesed ja suvehiidlased, kis praami peeld tulevad, tegevad esimese peatuse jüst seel ja möni nendest äi jöua oma reisi pitkul ültsegid väljagule. See sui siiskid hakedi ka Kärdla väljagud uueks tegema. Jo neeb ee, kas uus väljak tekidab sama palju elevust kui Rakvere vöi Vöru oma. Aga oleks ju tore küll, kui inimestel jälle väljagu peele asja oleks ja seal elu keeks nagu mo lapsepölve Kärdla laupeevadel.

Sellest, et suuremaa inimesed väljagul olles aru äi saa, et see ongid keskLINN, pole hullu kedad. Keskel oo see väljak küll, aga see, mis ta ümber on, äi ole ju linn, vaid üks suur aed, mille sisse ka möned majad huppun on. Ma ole ise vist ainuld ühe korra kuulen, et keegid Kärdlad linnaks nimidab. See oli mei keskkooli klassijohataja, kis meid kahte leeri jägas – linnalapsed ja maalapsed. See aas muidut muigama, sest nee maalapsed elast tihtipeele koloosikeskustes köigi mugavustega kortermajades ja linnalastel vöis olla jällegid suur aed, öue peel laut ja lehm toa taga köides. Aga jüst nee suured ja kordas aiad tegevadkid Kärdlast omanäulise ja armpsa linna. Saja aastaga pole sii palju midad muutund, sest preegudkid passib Kärdla kohta 1913. aastal ajalehtes Kodu oln jütt: „Pärige minult Hiiumaa ilusamat kohta – ja ma juhatan teid Kärdlasse, sellesse veetlikusse paika saare kirdepoolsel merekäärul, mis linn tahab olla ja ometi küla on – oma kabedate majakestega maanteetaoliste, kraavidega ribatud uulitsate ääres, kesk pillavat rohelust suve aegus, kesk kastanisid ja vahtraid, hõbepajusid ning pihlasid, lepametsasalku ja teisi nimega ning nimeta puid ja põõsaid, kartulipõllulapikesi ja kapsajadasid ning lillepeenraid.“

Kärdla köikse suurem vaatmisväärsus ongid Kärdla ise. Mo eest oo köikse etem seel niisama jaluta ja majasid ja aedu vaata. Üsna Kärdla körvale kukkus 455 miljunid aastat tagasi meteuriit ja ajas pae viltu ja vesi jähi surve alla. Nüid pistvad inimesed toru maa sisse ja arteesiavesi tuleb. Aia tänaval oo vist iga öue peel oma purskkaju. Könnid mööda tänavad ja igast poold kuuled vee solinad. Iluste aedade sees on mukud vabriguaegsed puumajad. Mütmed on küll ümber ehidet, aga terav silm leiab siiskid mütu sösust, mida pole muudet. Kärdla eripäraks on kalevivabrigu ajal ehidet palkoniga tööliste majad ehk Kärdla majad, millel suur öue ja selle ümber körvalhooned – saun, kuur, laut ja maakelder. Kivist maakelder vöiks üsna Kärdla sümbul olla.

Kärdla kalevivabrik ongid see, mis Kärdlast Kärdla tegi. Üle saja aasta (1830–1941) käis kogu Kärdla elu jüst vabrigu ümber. Mei vanaema ja tema hööd olid vabrigus töötan ja meitel lastena oli väga pönev nende vabrigulugusid kuulda. Preegugid tasub Kärdlas kindlasti Vabriguväljagule (mis tegeliguld on üks suuremad sorti muruplats) minna. Sii oo Hiiumaa muuseum ehk Pikk Maja ehk endine vabrigusakste maja, platsi eeres meistrite majade sees on Hiiumaa käsitööliste poodid ja Baabade kohvik, kus mailma parimaid Pavlova kookisid saab.

Kohvi ja kohvigud on Kärdla inimeste jäuks ültse tähtsad. Vabrigusakste keest jöudis kohvijoomise komme tööliste sekka varem kui suuremaal. Teised hiidlased kutsust seda vedelikku lehmamustaks ja hakkast kärdlalasi kohvilähkriteks kutsuma. Eks köik hiidlaste seltside nimed on tögades pantud. Mei kantis elavad läätserokamihed (kille kivisel pöllul pole kasvand muud kut läätsed – vanal aal vaesuse, nüitsel aal tervisligu kiudainerikka toidu sümbul), naaberkülas on hapupiimalähkrid, kis pole saand vöi tahten kohvi juua, vaid pidid haputpiima larpima. Kärdla kohvilähkrid on oma nime üle uhked ja korraldavad juba üle kümne aasta üle Eesti kuultsaid kohvigupäivi, mille aal Kärdla tänavatel on rahvast nagu laulupeorongkäikus. Seaste ootvad kohvilähkrid köiki Kärdele 31. juulil ja 1. augustil. Mo eest vöiks läätserokamihed ja hapupiimalähkrid kohvilähkritest eeskuju vötta ja läätse- ning hapupiimafestivali pidama hakeda.

Vöib-olla ma jöua ära oota ka selle aa, kui Kärdel jälle mineraalvett tootma hakedakse. Kaheksmakümnendatel aastatel seda 455 miljunid aastad vana vett ka pudeli sisse panti ja müidi. Mool oo juba ka reklaamlause olemas. Selle autur on küll üks hiiu naine, kes pärast väsitavad ja kuuma Kärdla laupeeva bussis maha istudes ühe korraga pool pudeld Kärdla vett alla kulistas ja siis üle bussi kuuludas: „Köige parem Värska on Kärdla!“