Kui mainin kellelegi, et olen pärit Haapsalust, reageeritakse sageli ohhetuste ja ahhetustega peaaegu et käsi kokku lüües. „Kui armas!“ hüüatatakse ja järgnevad meenutused Haapsalu kohvikute rikkalikest kreemikookidest, kaunist promenaadist, muinasjutulisest linnusest ja kõrgkultuurielamustest Tšaikovski festivalil. Need kõik on muidugi vestluskaaslaste täiesti tõesed mälestused ning loovad minus meeldiva tunde, et olen eksootiline pärismaalane, kes on välja astunud Ilon Wiklandi illustratsioonilt mõnest Astrid Lindgreni raamatust. Kevadel ja suvel olen ka ise mööda välikohvikuid, lilli ja linnupoegi täis Haapsalu rattaga ringi sõitnud, suvekleidi all ujumistrikoo, ja mõelnud, et küll see elu on naeruväärselt ilus ja lihtne. Sellist paari päeva pikkust kustumatut suvemälestust pakub Haapsalu siseturistile, eriti viimase viieteist aasta jooksul. Haapsalu seostub mittehaapsallasele idülli ja muretusega ning mõnel kaunil suvepäeval on turistide entusiasmist võimalik ka kohalikuna joobuda.
Kuigi olen pärast keskkooli lõpetamist valdavalt elanud mujal, identifitseerin enese väga tugevalt haapsallasena. Ühegi teise kohaga iseenda sidumine näib vale. Haapsalu on see osa minust, mis sunnib mind Tallinna kesklinnas isemeelselt rattaga sõitma, kontoritöötajana keset lõunapausi merre ujuma minema ning veelindude peale näpuga näitama. Kuigi Haapsalu identiteedi sidumine mõne hirmkalli koogitükiga on ehk kapitalistlikult triviaalne, ei ole Tallinnas ega Tartus võimalik leida nõnda häid kooke kui Müüriäärest ja Dietrichist või paremat sibulapirukat kui Teele kohvikust.
Haapsalu on sõna otseses mõttes õitsele löönud just viimase kahe aastakümne jooksul. Varasema aja osas on mu mälu lünklik ja ebausaldusväärne. Kuigi mu lapsepõlves olid olemas nii kuursaal, raudteejaam kui Väike viik, linnusest rääkimata, ei mäleta ma sellest ajast Bullerby laste idülli. Kasvasin üles paneelelamu korteris ning puhkus tähendas minu jaoks Haapsalust ära sõitmist. Mäletan, et kui kuulsin, et mõni laps sõidab suvevaheaega veetma just Haapsallu, olin imestunud. Miks peaks keegi siia tulema? Nii lapse kui teismelisena veetsin lõpmatu arvu tunde sõpradega jalutades ja jalgrattaga sõites, aga millegipärast ei meenu mulle maalilised jalutuskäigud Paralepa metsas või promenaadil, vaid peitusemängud veepuhastusjaamaäärsete garaažide ees ning Kastani korterelamurajoonist algavad rattasõidud ülesvõetud raudteele rajatud kergliiklusteel. Kuigi Haapsalus on igal pool meri, ei paistnud see kunagi tolle õige merena – mulje, millele on Paralepas põlvekõrguses vees seistes raske vastu vaielda. Kui keegi ütleb mulle, et Haapsalu on imekaunis suvituslinn, siis ma usun teda, kuigi minu peas on Haapsalu sama palju ka vana tapamaja ja kunagise kalatööstuse varemed, Suure trummi viadukt, alati haisev kalaputka surnuaia kõrval ning parkimisplatsid nõukogudeaegsete kortermajade vahel. Mu mälestused ei ole ebameeldivad ega isegi ebaesteetilised, nad moodustavad Haapsalust minu osa, millest Karja tänava suvitajad midagi ei tea. Muidugi kipuvad kohalikud neid Haapsalu vaateid, mis postkaardile ei kõlba, maha salgama. Mullu suvel mainis üks külla tulnud sõber baaris valjult, et kesklinna kõnniteed on katkised, mille peale üks võõras naine teid tulihingeliselt kaitsma hakkas, hoolimata vaieldamatu tõsiasjana keset teed laiutavatest aukudest. Aga miks nad tulevad pealinnast ja hakkavad meie teede kallal näägutama? Me teeme ju kõik, mis me vähegi suudame.
Koroonapandeemiast tingitud segaduse tõttu elasin eelmisest aastast kõva kolmandiku ainult Haapsalus. Mõnda sõpra võõrustades üritasin endast alateadlikult jätta mulje kui lõõgastunud kuurordielanikust, kes leiab alati aega, et minna ujuma, juua merevaatega kohvikus kokteili või lihtsalt päeva püüda ja elu nautida. Tasapisi hakkasin seda kergust eneses isegi uskuma. Näiteks tegin eelmise aasta mais ja juunis iga päev käike mere äärde, selleks et kontrollida, kuidas elavad mu tuttavad linnupered. Kas Holmi haned saavad ikkagi turvaliselt sõidutee ületatud? Kas viigi luigepaaril on kõik pojad alles? Kas tuttpüti pesa püsib vee peal? Kelle munakoored on jäetud Õhtu kalda mururibale? Ühel tavapärastest tegevustest tühjal kevadel lõin sellisest pealiskaudsest looduslähedusest endale turvatunde ja hobi, mille najale toetuda.
Haapsallaseks olemise pärisosa juurde kuulub ka raudtee, täpsemalt selle puudumise üle kurtmine. Uudis, et parimal juhul hakkab rong Haapsalu ja Tallinna vahet sõitma juba 2023. aastal, paistab kuuluvat ulme valda. Haapsalu raudtee taastamisest on aastaid räägitud, aga on ebausutav, et see päev kunagi kätte jõuab. Raudtee roomab vaikselt juba Ristini välja, senikaua vurab linnas ringi pisike turistide lõbusõidurong, mis justkui mõnitab kunagist rongiliiklust.
Turistidega on haapsallasel keeruline suhe. Ühest küljest ei oleks Haapsalu ilma turistideta see õige Haapsalu. Elanike arv väheneb välisest särast, uutest kohvikutest ning korda tehtud puitmajadest hoolimata. Haapsalu võlusid on põliselanikule liiga palju, meile on selle kõige toimimas hoidmiseks vaja külalisi. Teisalt ei suuda vähemalt mina vastu panna võimalusele omaette sarjata mõnda keset teed seisvat turistiseltskonda, kes minu kiireid asjaajamisi takistab ning omakeskis arutab põhimõttelisi küsimusi: „Kuspool meri on? Kus asub kuulus rippsild? Kas see ongi Haapsalu loss? Kas Anni Arro kohvik on avatud?“. Vastused esitatud küsimusele on: „Igal pool.“ „Viljandis.“ „Jah.“ „Ei.“ Turistid on armsad, kuid omamoodi tobedad, justnagu mere kaldal paterdavad haned ja pardid.
Nõnda kirjutangi ma väljastpoolt tulijate pilgu abil kogu oma Haapsalus veedetud elu ümber. Mis sellest, et puitmajad pole alati olnud kaunilt värvilised ega õhtuid veedetud promenaadil. Kui teised tahavad vaadelda Haapsalu muinasjutulinnana, pean ka mina sinna oma panuse andma ning liikuma ratta seljas ühelt merekaldalt teisele, olles õnneliku päevitunud kohalikuna omamoodi turismiatraktsioon. Oma parimatel päevadel õpetab Haapsalu tõesti elama laissez-faire-meelelaadis ning seadma päikselise päeva prioriteediks värskendava veega veekogu leidmise.