Hämaruse neelus
Ilmselgelt kunstiline ülepaisutatus ja masenduse säärane rõhutamine käis mulle isiklikult närvidele. Kui ma peaksin „Kaht armukest” ühe lausega iseloomustama, siis ma ütlen nii: see on film, kus kõik tegelased on masendunud ja valgeks kunagi ei lähe. See läbiv tumedus ja masendus masenduse otsa oli vähemalt minu jaoks liig. Mõjus ponnistatult, tekitas mulje, et sügavus on kistud. Masendunud võib täiesti vabalt olla ka heledalt valgustatud ruumis või päikselisel päeval, õnnetud inimesed ei rooma vahetpidamata mööda pimedaid nurgataguseid. Aga see selleks. Visuaalne tumedus mõjus muidugi teemat toetades rusuvalt, kuid oli seejuures liialt väsitav ning, nagu mainitud, ülepingutatud. Lühidalt loost: täiskasvanud meesterahvas elab koos oma vanematega, sest on hiljuti lahku läinud oma pruudist, kellega koos juba pulmi plaaniti, kuid naise vanemad (!) keelasid neil abielluda, sest nende lapsed oleksid sündinud suure tõenäosusega mingi raske haigusega.
Niisiis langes mees depressiooni, proovis end tappa, seda ilmselt rohkem kui ühel korral, ning lõpetaski oma vanematekodus antidepressante krõbistades. Mees töötab keemilises puhastuses ja teeb hobi korras mustvalgeid fotosid, enamasti selliseid, kus inimesi peal pole. (NB ! Mustvalged fotod on palju diibimad ja kultuursemad kui värvifotod, see peaks vaatajale vihjama, et depressiivne peategelane on kultuurne ja peen mees. Ka misantroopia on sügav.) Hoolimata oma hobist, ei näi mehel olevat mitte mingeid ambitsioone. Ta on vanemate tallaalune, püüab omal kohmakal moel kuidagi eluga hakkama saada. Mehe emal on läbivalt kogu aeg selline ilme, nagu kuskilt pigistaks. Muidugi – poja elu pole meelakkumine, täismees juba, aga naist pole. See teeb iga korraliku ema nii murelikuks ja masendunuks, et tusk ja piin väljendub igas keharakus! Ema on ühtlasi supernuhkija: kui vaja, siis piilub pojakese ukse alt sisse, luurab, missugustel netisaitidel poeg käib jms.
Isa on isadele tüüpiliselt ignorantne (mõttetu stamp). Vanemad üritavad ohje enda kätte haarates pojale ise naist leida, tutvustades talle oma tuttavate kaunist tütart. Tollel on küll mehekandidaate jalaga segada, kuid peab masendunud vanapoissi väga huvitavaks ning tahab tema eest hoolitseda. Samal ajal kohtab mees trepikojas blondi tibi, kes on ülisõbralik ega heitu ka sellest, kui kummaline vanematega koos elav mees teda tänaval jälitab, hullukesena rongiuksi loeb ja teda keset ööd aknast pildistama hakkab. Blond neiu on nii sõbralik, et ei arva, et see kõik on nii piisavalt imelik, et mees pikema jututa pikalt saata. Blondil neiul on vana kiilanev armuke, kes maksab kinni tema korteri ja kellesse naine on enda sõnul hullupööra armunud, mis siis, et – olgem ausad – see vanahärra ei ole just karbi kõige eredam kriit ning pealegi on ta abielus ning laste isa. Blond neiu ei ole tüüpiline armuke, kes lihtsalt rikast härrat oma huvides ära kasutab. Ta on masenduses, sest tema kallim veedab liiga palju aega oma seadusliku abikaasa juures. Vahepeal süvendab masendust veel raseduse katkemine (sellest, et ta rase oli, polnud naisel aimu). Teda toetab raskel hetkel masendunud vanapoiss, kellega neiu on vahepeal sõbrasuhted loonud.
Vanapoiss käib naise ja tema armukesega õhtustamas, et öelda naisele, kas abielumees valetab talle või ikka tõesti armastab naist. Õhtu lõpeb sellega, et vanapoiss ostab ooperihittide plaadi ja seksib sügavalt kultuurselt ooperi taustal perekonnatuttavate brüneti tütrega. Veidi pärast blondi naise raseduse katkemist otsustab naine oma abielus armukese maha jätta ning see päev lõpeb sellega, et vanapoiss seksib majakatusel blondi naisega. Mis siis, et läbi riiete, ja mis siis, et naine on sekund varem öelnud, et kuule, sa oled mulle nagu vend … Niisugune asi ei ole võimalik ei tehniliselt (kui naine pole mehest seksuaalselt huvitatud, siis ikka järgmisel hetkel ei ole küll juba seks käimas) ega ka mitte psühholoogiliselt (kui naine ütleb mehele, et sa oled mulle nagu vend, siis võtab seksima moosimine ilmselgelt aega rohkem kui minuti, kui see üldse õnnestub). Imekombel aga on blond naabrinna ja mees justkui järsku õnne leidnud ja juba samal õhtul plaanivad nad põgeneda. Päikselisemasse kohta, helgemat elu otsima. Ära sõita on plaanis järgmisel päeval. Mees ei hinga sellest kellelegi silpigi, muidugi ei ütle ta midagi oma vanematele ega brünetile pruudile. Miks ta peakski, sest tegemist on ju ara mehega, kes ei julge isegi ööklubisse avalikult minna, vaid hiilib vaikselt vanemate selja tagant välja nagu pattu tegev puberteetik.
Loomulikult saab nuhkiv ema tema põgenemiskatsele jälile, kuid kuna ta soovib pojale ainult head, siis ei takista teda lahkumast. Siin tuleb mängu kuri saatus (kellele kuri, kellele mitte). Blondi naise armuke on öelnud, et jättis oma pere maha ja kuna naine armastab seda meest, siis loomulikult on ta otsustanud jääda selle inimese juurde, kelle juurde süda ihkab, mitte selle inimese juurde, kes sügavamaid tundeid ei ärata. Löödud mees läheb mere äärde, nutab natuke, kuid võtab siis juba õige kiiresti end kokku ja läheb koju tagasi, kus kingib blondile ostetud kihlasõrmuse hoopiski oma brünetile austajannale. Põmaki! Lihtne! Kliiniliselt depressiivsed ja suitsidaalsed inimesed saavadki oma Elu Armastusest niisama lihtsalt üle ja teevad selliseid hulle tempe. Napp pooltund kulub selleks, et joosta kõige palavamalt armastatud daami poolt mahajäetuna selle naise rüppe, kes soovib su eest hoolitseda. Teatraalselt traagiline Kogu eelneva tiraadiga tahan ma öelda, et lugu ise on absurdselt nõme. Filmi autorid pole ilmselt ise iial kedagi armastanud või siis pole iial depressioonis olnud või masendunud inimestega kokku puutunud.
Kohtlasevõitu sündmustest hoolimata on peategelast mängiv Joaquin Phoenix igati oma ülesannete kõrgusel ja teeb suurepärase rolli, ainuüksi sellepärast võiks seda filmi vaadata. Kindlasti on ka neid inimesi, kellele see linateos jätab sügava mulje ja kes on minuga täiesti eriarvamusel ning peavad seda filmi veetlevaks meistriteoseks. Mina jään oma arvamuse juurde, et film on stiilis „Hollywood meets indie” ning kogu see süngus, masendus ja kultuurne tusk ei tule selles linateoses südamest, vaid on kunstlik ja kistud. Kui keegi tuleb ütlema, et siin on kõik nagu päris elus, siis ega ikka ei ole küll. Siin on kõik teatraalselt traagiline. Päris elus võtaks täiskasvanud mees end kahe aasta jooksul kokku. Päris elus pole kindel, kas ikka täiskasvanud armastajapaar läheks lahku, kui vanemad käsivad. Päris elus ei pea suitsidaalsed depressiivsed mehed mitut naist korraga, seda teevad jõulisemad ja mittedepressiivsed inimesed.
Kui peategelane on sellise romantikuhingega, nagu filmis tahetakse näidata (kaotatud armastuse pärast enesetapukatsed, aastatepikkune masendus), siis ei hakka ta üleüldse mitut naist korraga sebima, sest see peaks tema hingeliste tõekspidamiste vastu käima. Lisaks kõigele muule valusale teeb Gwyneth Paltrow täiesti jubeda rolli, aga näitab korra ka paljast tissi ja meespubliku jaoks võiks see ilmselt mõjuda kompenseerivalt. Mina ei soovita selle filmi peale aega raisata, aga kui teile meeldib kenitlev tusatsemine, siis laske käia!