Mai alguses tunnustati viis aastat tagasi loodud Kalamaja muuseumi Euroopa muuseumide aastaauhinnaga Silletto, mida antakse välja kogukonna osaluse ja kaasamise eest. Auhinnatseremoonial toodi välja, et Kalamaja muuseum on väike kogukonnamuuseum, mis annab piirkonna elanikele jõu: kuulab, võimestab ja hoolib.

Mis on kogukonnamuuseum, kuidas kogukonda kasvatada ning rahvast muuseumi tuua? Sellest räägivad lähemalt Kalamaja muuseumi direktor Kristi Paatsi ning Tartu Linnaajaloo Muuseumide direktor Risto Lehiste, kelle eestvedamisel avatakse eeloleval suvel näitus „Meie Tartu“, mis sünnib linnaelanike kaasabil ning jutustab Tartu ja selle linnaosade lugusid tänapäeva tartlaste silme läbi.

Miks üldse on vaja muuseumil inimesi kaasata, tegutseda koos linlastega?

Kristi Paatsi: Muuseum on inimestele, me tahame, et nad siia tuleks, et nad tunneks end oodatult ja saaksid panustada muuseumi toimimisse.

Kalamaja muuseumi näitel näeme, et inimesed on väga aktiivsed ja küsivad pidevalt, kuidas saaks midagi teha. Kogukonnamuuseumina oleme kogukonna süda ja ankur, paljudel muuseumidel nii hästi ei lähe.

Risto Lehiste: Tänapäeva infokülluse maailmas, kus teave on klõpsu kaugusel, on muuseum kaotanud monopoli informatsiooni ja ajaloo hoidjana. Me elame tõejärgsel ajastul. Muuseum on apoliitiline asutus ning see annab meile keeruliste küsimuste lahkamisel tõsiseltvõetava positsiooni.

Muuseume hoiab tegevuses maksumaksja raha ning küsitakse, mida siis muuseum vastu annab. Vara tuleb muidugi hoida. Kultuuripärandi säilimine on üks asi, aga selle tutvustamine juba keerulisem.

Muuseumid peavad tänapäeva keerulistes oludes, ka majanduslikult, võistlema teiste riigiasutustega ning riigi raha kasutamist põhjendama. Muuseumidel on kohustus olla ühiskondlikult aktiivsed, kuulata ja kaasata inimesi, rääkida kaasa teemadel, mis ühiskonda kõnetavad.

Muuseum on turvaline paik ebaturvaliste teemade käsitlemiseks. Peaküsimus on see, kas aruteludeks tekitatakse turvaline keskkond. Kui ei, siis inimesed võõrduvad muuseumist.

2019. aastal arutleti rahvusvahelises muuseumide nõukogus muuseumi definitsiooni üle. Sellest arutelust sündis ka ellujäämisjuhis kohalikele omavalitsustele, kogukondadele ja muuseumidele.¹ Seal on selgelt näidatud, et muuseumi ellujäämine ei sõltu ainult kogudest, vaid aktiivsest positsioonist ühiskonnas: kui muuseumis käib palju rahvast, siis on muuseum majanduslikult edukas. Muuseumid pole enam pühad graalid, nad on samasugused kultuuriasutused nagu kultuurimaja või raamatukogu. Muuseum peab suhtlema inimestega ja leidma teemad, mis kõnetavad. Ja need teemad on regiooniti erinevad. Lääne-Euroopas räägitakse dekoloniseerimisest, rassismist jne. Eestis pole põhjust dekoloniseerimisest rääkida. Mis siis meie rahva hingel on? Selle teada saamiseks ongi vaja kaasata.

Kaasamine on igal pool popp. Seda eeldatakse nii teaduses kui linnaplaneerimises. Kuulda on ka kaasamisväsimusest: enam ei jaksata igal pool käia ja olla kaasatud. Kui palju on vaja pingutada, et elanikud tuleksid ja osaleksid?

Lehiste: Linnaosadest näituse koostamisega oleme nüüd linnast palju parema pildi ette saanud. Osa elanikke on väga aktiivsed, neil on traditsioonid, kooskäimise harjumus, koos tegemise kogemus. Teised on seevastu väga passiivsed, ei võta kuidagi vedu. Ometi on ka seal potentsiaal olemas. Otsustasime, et pärast näituse avamist mõtleme ja vaatame, kas on võimalik seda potentsiaali realiseerida, aktiveerumist ergutada.

Kuidas seda teha? Ainult kohal olemisega. Ka näituse ettevalmistamise ajal olime pidevalt kohal, küll Karlova päevadel, Supilinna päevadel, Jaamamõisa festivalil, autovabaduse puiesteel. Rääkisime, rääkisime ja rääkisime. See võtab muuseumilt muidugi palju ressurssi, kuid lõpuks on ressursside jaotamine valikute ja eelistuste küsimus.

Paatsi: Kalamaja muuseumiga alustasime viis aastat tagasi. Siis ei olnud kaasamine nii kuum teema. Juba toona tuldi hästi vastu, kui muuseum tundis huvi ja küsis Kalamaja elanike lugusid. Imestati, et keegi tahab nende lugusid kuulata. Küll aga küsis linnamuuseumilt linnavõim, miks me seda teeme, miks me Kalamaja elanikelt selliseid asju tahame teada. Eeldati, et meil on endal museoloogid, kogud. Kogukonnamuuseumi loomine, ideede ärakuulamine ja linlastelt esemete kogumine ja nende lugude vastuvõtmine oli siis väga uus ettevõtmine.

Praegu tahetakse ise siia tulla. Paljud on ehk küll ka väsinud, aga nende asemel tulevad teised. Linna mõõtkavas saab öelda, et Kalamaja on veidi tagasi tõmmanud, nüüd on väga aktiivsed Nõmme, Pelgulinna ja Pääsküla elanikud.

Kui oleme inimestelt arvamust küsinud, võtnud selle arvesse, palunud esemeid ja lugusid, siis needsamad inimesed tulevad ka muuseumi. Nad hoiavad muuseumiga sidet, pakuvad välja mõne tuuri või töötoa vedamise. Nii elavad ka lood inimestes edasi ja kanduvad ajast aega. Muuseum peab olema näoga inimeste poole.

Lehiste: Linnaosade ülevaatenäitust tehakse kolm-neli aastat. Meil oli aega aasta ja mõni kuu. Oli selge, et üksinda me seda näitust ei tee, ainult linnaelanike abiga. Vastab tõele, et kui juba midagi muuseumi tuuakse, siis on muuseumiga side tekkinud.

Näiteks hiljuti käis meil külas Piret Tarto, Enn Tarto lesk. Ta tõi muuseumi Enn Tarto lipsu koos looga Balti apellist, Mart Niklusest ja Tähtveres Vikerkaare 25 asuvast majast, mis on esindatud ka linnaosade näitusel.

Muuseum peab olema selliste lugude ärakuulamiseks ja kogumiseks turvaline paik. Nii kui haistetakse, et muuseum on kallutatud või panust ei hinnata, kaotab muuseum ka oma koha ühiskonnas.

Kui palju vaeva te näete, et muuseum oleks turvaline koht, kuhu tullakse kerge südamega? Mil määral on kaasamiseks tulnud jalgratast leiutada?

Lehiste: Snitti saab võtta lääne muuseumidest, kus neid teemasid on pikemalt käsitletud ja ära proovitud mitmed võtted, et tuua inimesed muuseumisse arutlema, aega veetma, suhtlema, mitte ainult kogudega tutvuma.

Suurepärane näide on Oslo Deichmani raamatukogu, kus raamatud on ainult väga väikeses osas hoonest. Seal saab 3D-printida, pükse parandada, lapsevanemad õpivad, kärus magav laps kõrval. Muuseumidega on samamoodi. Aina enam ruumi võtab avalik ruum, näitused on ainult üks osa. Näitused kuuluvad muuseumi põhiolemusse, kuid ainult sellest ei piisa. Ühtlasi tähendab näoga inimeste poole seismine, et näitused teisenevad, neid saab täiendada ja kohandada vastavalt tagasisidele.

Paatsi: Viis aastat tagasi leiutasime jalgratast omajagu. Lugesime välismaa näidete kohta. Kogukonnamuuseume on palju Inglismaal ja Iirimaal, aga seal kasutatud metoodikad tihti ei sobi siin kasutamiseks. Palju lahendusi on tulnud ka inimestelt. Näiteks jalutuskäigu ehk kõnnikoosoleku, mille käigus eestvedaja juttu lindistame, pakkus välja üks vanahärra, kes viis meid Kalamajas oma lapsepõlve- ja noorusradadele. Palju on juhtunud ka, et üks inimene toob muuseumi oma sõbrad, nemad oma sõbrad jne. Niimoodi lumepalli efektina kasvatasime samuti kontaktide hulka ja võrgustikku. Loomulikult on kaasamise juures tähtsal kohal isiklikud suhted ja tekkivad sõbrasuhted. Tuleb mõelda ka sellele, kuidas inimene ikka ja jälle muuseumi tagasi tuua. Ta tuleb korra ja toob kaasa mõne loo või eseme. Aga edasi? Kuidas me seda suhet hoiame?

Me peame muuseumi sünnipäeva, kuhu annetajaid alati kutsume. Annetatud lugude avaldamise puhul küsime iga kord üle, kas annetaja on nõus seda nt ajalehes avaldama. Usaldust tuleb hoida. Alati saadame annetajatele jõulukaardi. Paljude vanemate Kalamaja elanikega helistame regulaarselt. Nad ootavad seda väga. Ka häid suhteid tuleb hoida.

Kuivõrd need majad, milles te tegutsete, füüsiline ruum, üldse soosib või takistab igakülgset kaasamist. Lõpuks määrab ka see, kas majja pääseb ratastooli ja lapsevankriga, kas kehva nägemisega inimesel on muuseumis midagi teha jne.

Lehiste: Jah, siin määrab ikkagi hoone ajalugu. Kui tegu on KGB keldriga, siis sinna ratastooliga hästi ei saa. XIX sajandi linnakodaniku muuseum vanalinnas on kohandatud nii, et sees saab hästi liikuda, sisse saab maja tagant. Laulupeo muuseumi, Lutsu muuseumi ja linnamuuseumi on võimalik igatpidi tulla ja olla. Asumite ajalugu kokku võtval näitusel on näitusesaaliks ka muuseumi sisehoov – sinna on oodatud kõik, lapsed mängima ja turnima.

Paatsi: Kalamaja muuseum tegutseb Eesti vabariigi esimesel perioodil ehitatud villas. Ratastooliga saab hoovi ja kööki. Kui talvel sajab lund või vihma, saab lapsevankrit hoida õue peal kasvuhoones.

Alustasime kuus aastat muuseumi loomist küsitlusega, millega tahtsime teada, mida üldse muuseumilt oodatakse, nii sisult kui vormilt. Üks soov, mis vastustest läbi jooksis, oli avalik köök. Nüüd on meil see olemas. Lisaks istumiskohad muuseumi ekspositsioonis, mängualad lastele. Muuseumi elutuba ongi olemise koht, mis alati külalisi ootab.

Lehiste: Linnamuuseumidel on võrreldes kunsti-, arheoloogia- või arhitektuurimuuseumiga rohkem vabadust. Selge see, et kunstimuuseumi minnakse esteetilist naudingut otsima, mitte kööki istuma.

Paatsi: Seepärast ongi kogukonnamuuseumid nii teistsugused.

Lehiste: Ka esemete säilitamine ja eksponeerimine muutub. Museaalid on vahendid, millega lugu jutustatakse. Kogukonnamuuseumis võivad need olla täiesti tavalised asjad, need ei pea üldse muuseumile kuuluma, need ei pruugi olla museaalid. Kui asjal on lugu, mis puudutab, siis on see sama väärtuslik nagu museaal. Muuseumis ei pea seda igavesest ajast igavesti säilitama, iga viie aasta tagant inventuuri tegema ja muuseumide infosüsteemi ehk Muisi teadusliku kirjelduse laadima.

Kogud ja nende uurimine on ju olnud muuseumi kese. Kogude olemasolu eraldab muuseumi elamiskeskusest.

Lehiste: Kogud ei kao kuskile. Näiteks eespool mainitud Enn Tarto lips läheb Tartu linnamuuseumi kogusse. Kogud aitasid meil linnaosade näituse infolünki täiendada seal, kus elanikelt piisavalt teavet ei õnnestunud saada, aga muuseum ei pea kõiki esemeid endale jätma, see pole pärandisuutlik. Piisab sellest, kui me teame, kus need on. Kui asi on väärtuslik ja ka omanik saab sellest aru, siis kannab inimene selle eest täpselt sama hästi hoolt, kui teeks muuseum.

Eesti muuseumide ruuminappus on laialdaselt teada, hoidlaid on vähe. Juba praegu hoitakse paljusid esemeid tavalistes tingimustes, puudub õhuniiskuse, temperatuuri jms kontroll.

Paatsi: Tallinna linnamuuseumi kogud toetasid meid samuti seal, kus olid tekkinud infoaugud. Inimestel ei olnud annetada Kalamajas toodetud esemeid, näiteks Rauaniidi tehase – praegu Suva – sokke. Need tulid linnamuuseumi kogudest, kuid linnamuuseumi kogud täienesid ka tänu meile oluliselt. Kogusime Kalamaja elanikelt prill-laudu, mida linnamuuseumi kogus polnud ühtegi. Niisamuti ka hiirelõkse.

Meie juures olevad mõningad esemed on deponeeritud, need antakse lõpuks inimestele tagasi.

Mil määral on muuseumitöö eesmärkide varieerimine toonud kaasa ka pöörde esemete kogumises: kogutakse asju, millele varem pole osatud tähelepanu pöörata?

Lehiste: Me oleme kogunud peamiselt lugusid. Praegu avatud näituse „Peedist pesumasin“ koostamisel koguti isetehtud leiutisi, taas koos Nõukogude perioodist pärit lugudega. Ma ei saa kinnitada, et oleksime oluliselt muutnud oma kogumispõhimõtteid, kuid oleme saanud uut infot.

Paatsi: Ka meile on lood kõige olulisemad. Tallinna linnamuuseumi kogudes on omajagu esemeid, millel pole taustalugu, need on n-ö surnud museaalid. Kogumiskampaania käigus korjasime eelkõige taustainfot, teavet omanike kohta.

Kui palju te lugusid ja esemeid filtreerite ja väljapanekuid kureerite? Ilmselt on võimalik saada väga palju lugusid ja esemeid. Ühed arvavad ühtmoodi, teised mäletavad teistmoodi. Kõik ju vitriinides kohta ei leia.

Lehiste: Selline võimalus, et tullakse ja riputatakse oma ese näitusesaali üles, meil tõesti puudub. Ikka istume maha, vaatame, mõtleme, kus mida kasutada. Mõnda eset saab kasutada hoopis sündmusel, mitte alati näitusel. Niisiis filtreerime ikka, kuid teabe võtame alati tänuga vastu.

Paatsi: Kõik esemed ei jõua kohe püsinäitusele, kuid korraldame ju ajutisi näitusi. Võib-olla see annetatud ese, näiteks 1930. aastate püksiklamber, pannakse välja järgmisel või ülejärgmisel näitusel. Lisaks salvestame iga eseme kohta pika intervjuu annetajaga. Seda kõike korraga me ei kasuta, kuid lõiguti saame teksti eksponeerida, otsime sellele sobiva konteksti. Ühest intervjuust võib saada sada näitust ja sada ideed.

Paar aastat tagasi sai Euroopa muuseumiauhinna Hollandi meelte muuseum, mis oli eestvedaja sellepoolest, et aitas kasvatada tööharjumust nende seas, kes olid elu hammasrataste vahele jäänud. Mil määral Eesti muuseumides sotsiaalsete teemadega tegeletakse?

Lehiste: Tartu linnamuuseumi tuleb suvel noorte maleva salk. See ei ole küll otseselt sotsiaalteema lahendamine, need noored saavad endaga suurepäraselt hakkama, pigem aitab muuseum kaasa noorte tööharjumuse kujundamisele. Lisaks tööle muuseumis pakume neile näiteks ka mõni pargitukk korda teha, kui selleks huvi peaks tekkima. Eks sotsiaalteemad alles tulevad, mõneks teemakäsitluseks ei ole me veel valmis ja mõned teemad, mis mujal laineid löövad, pole meile üldse olulised.

Paatsi: Selliste teemade käsitlemist oodatakse muuseumidelt aina enam ja enam. Meie teeme koostööd noorte­keskustega. Mure, mille lahendamisega tegeleme, on vanemaealiste üksindus. Kalamaja muuseumis toimuvad jutuõhtud. Kutsume eakad muuseumisse kokku, et soovijad saaksid oma lugusid jagada, et oleks põhjust soeng pähe teha ja kodust välja tulla.

Kasvav trend on ka see, et muuseumid lähevad ise inimeste juurde. Näiteks piimandusmuuseumil on haridusprogramm, millega käiakse hooldekodudes.

Millist tuge kogukonnamuuseum omavalitsuselt vajab?

Lehiste: Vaja on usaldust, julgustust ja ootuste selget väljendamist. Head koostööd linnavalitsuse osakondade ja linnaasutuste vahel. Ka linnavalitus on kogukonna osa. Juhtiv osa.

Paatsi: Loomulikult aitavad usalduse loomisele kaasa ka auhinnad. Hiljutine Euroopa muuseumiühenduse tunnustus süstis uhkust ka Kalamaja elanikesse. See näitab, et me oleme õigel teel.

* A Guide for Local Governments, Communities and Museums. International Council of Museums, The Organization for Economic Co-operation and Development, 2019. https://icom.museum/wp-content/uploads/2019/09/OECD-ICOM-GUIDE-MUSEUMS.pdf