Hiljaaegu jäi silma Delfi video Tallinna ööelu nõuniku Natalie Metsa ja aselinnapea Madle Lippusega. Nad käisid väidetavalt naistele kõige ebaturvalisemaks peetavateks kohtades – Snelli tiigi ääres, Vana-Viru tänaval, Balti jaama tunnelis jne.1 Oleks tahtnud teada, kas valiku aluseks oli statistika või ajakirjaniku tunne, et need paigad on ebaturvalised. Millised on kuriteod, mida neis paikades toime pannakse? Ilmselt ei oleks see olnud võimatu ülesanne, kuid millegipärast jäi väike ajakirjanduslik eeltöö tegemata või ei tulnud see klipist välja.
Aastakümneid teadis terve Eesti, et Tallinna kõige ebaturvalisem piirkond on Kopli, kuid statistika seda ei kinnitanud.2 Praegu arvatakse, et see on Lasnamäe, kuid ka see on vale.3 Tallinna kõige ebaturvalisem koht on olnud kesklinn, eriti vanalinn. Oleks huvitav teada saada, kuidas see dünaamika on muutunud. Või kas on? Metsa ja Lippuse ettepanekud olid mõistlikud: parandada valgustust öisel ajal, viia jalakäijad maa alt maa peale, korraldada linnaruumi moel, et öised tegevused väljas oleksid samavõrd kureeritud kui tubased tegevused baarides ja ööklubides, suurendada patrulle jne. Tahaks, et keegi ei peaks turvalisuse tagamiseks öösiti pisargaasi kaasas kandma, mis samuti oli üks kõlanud ettepanekuid.
Ühtlasi meenus paarikümne aasta tagune lugu Hamburgist. Nimelt oli linnal probleem, et pearaudteejaama esine väljak oli kahtlase kontingendi kogunemiskoht ning vägivaldne. Sealt kaugel ei olnud ka väike ja üsna allakäinud punaste laternate nurgake (anti-Reeperbahn). Keegi usin linnaametnik või poliitik oli kuulnud muusikateraapiast ja sellest, et kõige rahustavamalt ja vägivalda deeskaleerivamalt mõjub klassikaline muusika, eriti tõhus on Mozart. Nii pandigi väljakule ruuporid, kust ööd ja päevad tema muusika üürgas. Ennäe imet, Mozart mängis uhkes üksinduses, väljakul varem tegutsenud kaader oli kolinud 50 meetrit eemale ja toimetas seal rahulikult (või vägivaldselt) edasi. Ma ei ole ammu Hamburgis käinud ega tea, kas atraktsioon on ära lõpetatud või mitte, kuid mulle oli see esimene kokkupuude mittepolitseilise turvalisuse parandamise katsega linnaruumis. Toona said kõik tublisti naerda, et linnavalitsuse tegelane oli naiivselt uskunud, et kunst nii sirgjooneliselt maailma parandab.
1970. aastatel usuti ka Põhjamaades, et kui kiratsevatesse linnaosadesse panna püsti kunstimuuseum või kunsthalle, siis paraneb elanike elukvaliteet, väheneb kuritegevus jne. Elukvaliteet paranes uute elanike tarvis, sest see akt käivitas gentrifikatsiooniprotsessi, mille käigus vaesem ja probleemsem elanikkond ära kolis ning asemele tuli jõukam. Vaesus ja vägivald valgusid mõnda teise linnaossa. See oli viis, kuidas sotsiaaldemokraatlikes Põhjamaades saadi aru kunsti sotsiaalsest funktsioonist. 1990ndatel ja 2000ndatel tulid muuseumide asemele kogukondlikud kunstipraktikad, mis kinnisvarahindu ei kasvatanud, kuid hakkasid tööle dialoogis kogukondadega, üritades sel viisil luua paremaid suhteid ja seeläbi ka turvalisemat linnaruumi. Ka paljud kunsthalle’dest hakkasid tööle samal moel.
Kesklinn ja vanalinn on kõikjal probleemsed, need on muutunud mittekohtadeks, transiittsoonideks, kus kinnisvara on suuresti turismisektori teenistuses. Paljudes linnades on airbnb’d vanalinnas keelatud, et soodustada sinna elanike naasmist. Et vanalinn on öisel ajal lärmakas, sobib see kõige paremini öise eluviisiga nooremale põlvkonnale, kes aga ei jaksa endale vanalinnas korterit üürida, ostmisest rääkimata. Kui tahta turvalisemat kesklinna, tuleb see taasasustada. EKA rektor Mart Kalm käis ühes intervjuus4 välja paljusid ahhetama pannud mõtte: Niguliste kiriku esisele platsile tuleks ehitada EKA ühiselamu. Just selles kontekstis on mõttel eriti jumet.
2 Tallinnas vähenes kuritegevus. Delfi uudis.
12. I 2000.
3 Merle Karro-Kalberg. Lasnamäe valss. – Sirp
29. IV 2022.
4 Kaspar Viilup. Mart Kalm: Tallinn on ebaratsionaalselt hõre ja sisuliselt välja ehitamata. – err.ee
7. V. 2023.