Ja seal ta jälle seisabki, lühikestes pükstes ja sandaalidega, või hoopis sulejopes, seljakott seljas. Turist. See võiksin olla ka mina. Tulin äsja pikalt reisilt Euroopa sellesse otsa, kust sõda jääb kaugele ja kus turist kalpsab nagu tirts.

Kes poleks turisti ühel või teisel moel üleolevalt suhtunud! Teda ei peeta eriti peeneks inimeseks; õhtul võib ta ju Dom Pérignoni juua, aga oma massilisuses meenutab ta ise pigem Sprite’i või odavat õlut. Turistiparved nagu Lay’si krõpsud poeriiulis! Samuti ei peeta teda väga nutikaks, kuigi ta kuulab giidi justkui huviga, vangutab pead, pärast võib-olla vatrab kuuldust või loetust tüütuseni teistelegi. Ta on ju ikkagi, vähemalt algimpulsilt või otsapidi, see romantiline turist, kellest kunagi rääkis Groys: tahab leida midagi monumentaalset ja igavest, olgu see katedraal või merisiilik või narkodiilerite tulistamine (viimane on Groysi näide). Öeldes „turistlik“ mõtleme ebaehedat, ehkki see, mida autentsena välja pakutakse, võrsub tihti iseenda uurimisest romantilise turisti pilguga: paneme lennujaama rahvariidest istmed, pruunid viidad mingite kalmete suunas, valime, mida parda­ajakirjas põlisena välja pakkuda.

Paljudes riikides annab turism üliolulise osa SKTst (Kreekas ja Islandil viiendiku, Horvaatias veerandi), aga sotsiaalmajanduslikult võib tal olla karm mõju. Veneetsias, kuhu saabub aastas 15 Eesti elanikkonna jagu rahvast, on kinnisvaraomanike ahnus kohalikud elanikud kesklinnast välja tõrjunud, sest turist maksab neli-viis korda rohkem kui pikaajaline üürnik. Tourist go home!

Aga ei ta lähe, kuigi ökoloogiliselt on asi halb. Turist pole ainult hirmus veeraiskaja ja plastprügi tekitaja – kaheksa protsenti maailma kasvuhoone­gaasidest tuleb turismitööstusest. Saksa turismiuurija Wolfgang Strasdas leiab, et keskkonnakulud peaksid tooma kaasa kallimad lennupiletid ja maksusoodustused tuleks kaotada: turism pole inimõigus. Või vähemalt pole inimõigus see, et Saksa­maalt saab edasi-tagasi Mallorcale lennata 140 euroga.

Sellega võib nõustuda. Aga kas reisimist saab ülaltpoolt piirata? Pandeemia ajal nägime, et sai, aga kliimamuutus põhjendusena ei toimiks: turist ei taju, et see ohustab teda vahetult. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon ütleb, et igaühel on õigus lahkuda mis tahes riigist, sealhulgas enda omast, ja sinna naasta. Ressursid selleks ei ole inimõigus, aga hindade ülesajamine kahjustaks vähem jõukaid, kes käivad praegu samades sihtpunktides, näevad Machu Picchu või Colosseumi ära, postitavad uhkelt ühismeediasse. Kas lihtsalt vaesemate äralõikamine on moraalne lahendus?

Ulmeline plaan oleks võrdne kvootide sisseseadmine: igaühele maksimaalselt kolm edasi-tagasi lennureisi aastas! Jama on selles, et suurem osa maailma rahvastikust ei lendagi, ja mu ulmeilmas võiks alata metsik kvootidega kauplemine. 2023. aasta kohta hinnatakse esialgselt, et lendude hulk jõudis 88 protsendini pandeemiaeelsest ajast, mis tähendab, et 1,3 miljardit reisijat saabus kuhugi rahvusvahelise lennuga. Mõni muidugi mitu korda, mina, patune, samuti.

Aga need, kes reisivad, on ju õnnelikumad! Mõelgem neuroplastilisusele ja uutele närviradadele, mis ajus tekkivat! Kolm aastat tagasi levis uudis Washingtoni osariigi ülikooli uurimusest, mis tuvastas, et sagedased reisijad on teistest seitse protsenti õnnelikumad. Ehkki lendamist see ei õigusta: nimelt selgus 500 taiwanlase kogemuse põhjal, et kui sõita mitu korda aastas kodust vähemalt 120 kilomeetri kaugusele, oledki õnnelikum. Niisiis peaks mulle piisama, kui aeg-ajalt Pärnus käin. No kuulge. Kuid uurimused ütlevad ka, et väliskogemusega moedisainerid on loovamad ja tudengid emotsionaalselt stabiilsemad. Sõdu ei suuda turism ära hoida, aga milline oleks maailm turismita? Sõgedam? Ökoloogiliselt puhtam?

Tulin Andaluusiast tagasi Kataloonia kaudu. Barcelona-Tallinna lennukil oli palju venekeelseid reisijaid, heategevuslik loteriigi kuulutati lisaks inglise ja hispaania keelele välja vene keeles. Küllap nad juba teadsid: õllelõhnane tüüp, kes muidu magas, elavnes mu kõrval teate peale ja ostis piletid (tema õnneks purssis stjuardess vene keelt).

Lennujaama fuajees kuulutas üks naine valju häälega telefoni: „Да нет, я в апреле в Грецию собираюсь, на солнышко!“ Ja läheme aga jälle, nagu rändtirtsud. Mõned põgenevad mürskude eest, turistid tatsavad päikeses.