NB! Ulatuslik programm hõlmas Edvard Griegi kuus laulu op. 48 (1888), siis neli Mart Saare laulu (1908–1924), varase Schönbergi kolm laulu (1893–1899), Webernilt viis laulu op. 4 (1908/09), jälle kolm Saart (1908–1923), siis veel Debussy kolm ballaadi ja lõpuks veel kolm Mart Saare laulu (1921–1935). Kui keegi luges kokku laulud, siis pidi ta tulemuseks saama aukartustäratava 27 ühikut. Ma ei tea, kas kellegi veel, kuid minu on virisemine kavalehtede kallal hirmsasti ära tüüdanud. Kuid ometi võiks ju keegi need enne paljundamist vähemalt korragi läbi lugeda, ma ei räägigi elementaarsest korrektuurist. Tore on ju lugeda ammendavat annotatsiooni esinejate kohta ja avastada ka esitatavate laulude eestikeelsed tõlked ning siis uurida ja puurida, miks Griegi kuuest laulust on tõlgitud viis ning miks kahel neist on sama pealkiri, ja kuidas on võimalik, et „Zur Rosenzeit” on eesti keeles „Kord juba ilmaelu nii on seatud”. Meie interpreedid väärivad ka väärikat suhtumist – seda enam, et see materjal koos peal- ja allkirjadega jääb ju arhiivi ning seekord ka muusikaakadeemia arhiivi koos vastavate protokollidega.

Interpreetide poolt oli igatahes tunda äärmiselt süvenenud suhtumist nii kava valikusse kui selle teostamisse. Väga atraktiivselt olid kavva paigutatud Mart Saare kümme laulu kolmes plokis nii, et need olid kõrvuti kõigi ülejäänud autoritega. Tekkis haruldane võimalus tajuda Saart kõrvuti Griegi, Schönbergi, Weberni ja Debussyga – ja võrdlus ei pöördunud Saare kahjuks mitte hetkekski. Reaalsustaju kaotamata võib valjusti teatada kõigile, kes asjast huvitatud, et Mart Saare soololaulu looming kuulub XX sajandi maailmavaramusse omas valdkonnas ja me võime olla uhked, et meie seda teame.

Kontsert läks käima Griegi väga energilise „Tervitusega” ning see energia ei jätnud artiste maha enne, kui Griegi kuus laulu lõppesid ja kaks Saartki lauldud. Ühtäkki hakkas kogu vokaal voolama ja muusika vabalt kulgema kolmanda Saare, s.t „Olin mina enne eide kodu” ajal. Sealtmaalt hakkas ettekantav muusika mind lahti harutama, mitte vastupidi ja hästi lähedale pääsesid eranditult kõik Saare laulud ja Schönbergid. Weberni esituses kuulis haruldasi värve nii klaverilt kui tenorilt ja Debussy „Kolm ballaadi” haarasid ansambliga.

Martti Raide on hinnatud professionaal oma akadeemilisel erialal ja kindlasti on tal meile tulevikuski palju põnevat pakkuda suurepäraste kammerlauljate initsiatiivika partnerina. Mati Turil on kõik vahendid olemas, et teha ajalugu ka kammerlauljana, eriti siis, kui ta veelgi koonerdaks ff-idega ja laseks ringlusse rohkem värvirikkaid nüansse vahemikus pp–mf. Aeg-ajalt, tõsi küll, hästi minimaalselt, esineb ka nn standardpoosides näitlemisi (Saare „Tantsulaul”), mille võiks pigem asendada kas või jutustava rolliga. Minu kindel seisukoht on, et nii intiimne žanr ei salli poosi. Suurepärane duo Turi-Raide on siiski päris erakordne nähtus meie kammerlaulus ja ega žanri ajalugugi paku neile eriti konkurentsi, kui just ei meenu paari Ludmilla Dombrovska – Bruno Lukk 17 aastat kestnud koostöö. Suhteliselt noored mehed võiksid need piirid ületada, eriti kui on märgata publiku huvi, ja see oli selgelt hoomatav.