Töötasid ligi kümme aastat (1963 – 1972) ENE teadustoimetajana. Vaatamata ENE ajastuomasele punasele toonile ja pealkirjaski sisalduvale nõukogulikkusele, oli see entsüklopeedia eesti kultuuriloo järjepidevuse seisukohalt väga oluline teos. Kuidas nägi ENE tegemine rahvusloolises mõttes seestpoolt välja, kui suur oli vabadus märksõnade valimisel, kui palju tuli laveerida?
Arvan, et ENE osa eesti kultuuriloos on kõigele nõukogulikkusele vaatamata olnud küllaltki märkimisväärne. Olin üks ENE kolmest esimesest toimetajast, kes sinna kõigepealt tööle võeti, ja võin seda millegagi liialdamata kinnitada.
Meie vabadus märksõnade valimisel oli küllaltki suur. Mäletan, et maailmakirjanduse märksõnastiku koostas prof Villem Alttoa vene kirjandusentsüklopeedia märksõnastiku alusel. Parajasti ilmus aga Gero von Wilperti teenekas teatmeteos “Lexikon der Weltliteratur”, mille põhjal Ain Kaalep koostas sootuks uue märksõnastiku, igatahes sellise, et ENEs on eraldi artiklitega sees näiteks kõik selle aja jooksul Nobeli kirjandusauhinna saanud kirjanikud või on neid vähemalt riikide kirjandusülevaadetes mainitud. Ja Ain Kaalep oli ka see mees, kes käis läbi Kaukaasia ja Kesk-Aasia liiduvabariikide pealinnad ning koostas translitereerimise reeglid, nii et me ei pidanud leppima nende rahvaste koha- ja isikunimede translitereerimisega vene keele kaudu.
Pealegi sundis entsüklopeedia koostamine kõigi teadusharude spetsialiste läbi mõtlema oma eriala mõisted ja terminoloogia ning jätkama sealt, kuhu Richard Kleisi peatoimetusel ilmunud “Eesti entsüklopeedia täiendusköide” Vene okupatsiooni tõttu juunis 1940 pooleli pidi jääma. Ja ka järjepidevuse kindlustas dots R. Kleis, kes meid palju aitas ja kelle nõuanded, parandused ja täiendused, mida ta meile Tartust saatis, kõige sisukamad ja tõhusamad olid.
Muidugi ei määranud ENE nägu mitte ainult märksõnade valik, vaid palju olenes autorkonnast, ühiskondlikest teaduslikest toimetustest ja ENE toimetajatest, nende vaimsest pagasist ja eluhoiakust. Olid ju ajaloo osakonnas teiste kõrval toimetajateks Tunne Kelam ja Jüri Kivimäe, üldajalooalast tööd kureeris Herbert Ligi ning etnograafia artiklitel hoidis silma peal Ants Viires.
Tahan meenutada ka prof Viktor Masingut, kelle missiooniteadliku tegevuse tulemusel ENE loodusteaduste osa nii laitmatu on ja kellele meie lapsed võlgnevad tänu ENEKEse eest. Samuti tegi ENE heaks palju ära meie märksõnastiku toimetuse juhataja Uno Ussisoo, tänu kellele entsüklopeedia artiklite maht tasakaalustati. Aga unustada ei tohiks ka Semjon Geršbergi, kes meile Moskvast appi saadeti ja kelle korduvad käigud parteikeskkomiteesse asja niikaugele viisid, et ENE-le moodustati osakonnad (teaduslikud toimetused). Ja see, et kõigis liiduvabariikides hakati välja andma oma rahvuslikke entsüklopeediaid, rajanes suurel määral meie eeskujul ja kogemusel.
Muidugi tuli ka laveerida ja vahel mõni julgemgi samm astuda. Kui keskkomitee töötaja Juhan-Kaspar Jürna kärpis minu toimetatud Oskar Looritsa artiklist poole ja keelas tema pildi avaldamise ning kui paar peatoimetaja Gustav Naani käiku J.-K. Jürna jutule tagajärjetuks jäid, andsin ma 1972. aasta suvel lahkumisavalduse ja töötan sealtpeale Keeles ja Kirjanduses kirjandusajaloo ja folkloristika osakonna toimetajana. Nähtavasti hakkas kellelgi kusagil siiski häbi (?) ja Oskar Looritsa artikkel ilmus lühendamata kujul, kuid ilma pildita. Kuigi üldkorra kohaselt oleks doktorikraadiga teadlasel see pidanud olema…
Alates 1972. aastast oled olnud toimetaja eesti filoloogia eliitajakirjas Keel ja Kirjandus. Mida üldse tähendab toimetamine? Kuidas läheneb professionaalne toimetaja tekstile? Kui suures osas on toimetamine nii-öelda kuiv vigade parandamine, kui suures osas loominguline tegevus?
Eks ole see olnud seda ja teist. Hakkasin eesti ilukirjanduse klassikat toimetama juba tudengina ülikooli viimasel kursusel (1952). Kogemuste lisandumisega on toimetamine kindlasti muutunud loomingulisemaks. Mul on kombeks püüda lahti muukida autori “köögipool”, läbi käia see kirjandus, millele autor on toetunud, et veenduda, kas ta on kõigest õigesti aru saanud või on ta loetu endale sobivamaks kallutanud. Ja siis, teadagi, kontrollin ka hoolega tsitaadid ja viited (põhimõttel: usalda, aga kontrolli), parandan õigekirjavead ja, kus vaja, muudan sõnajärge jne. Seejärel saab kirjutaja artiklist korrektuuri. Ning mida aeg edasi, seda kiitvamad on olnud tagasi saadetud korrektuurile lisatud kaaskirjad, mõni isegi küsib, kas ei peaks artikli avaldama hoopis kahe nime all. Aga see selleks.
Kõigist neist tuhandeist toimetamistöö nippidest, mis ma oma kolleegidelt, eriti esimeselt peatoimetajalt Olev Jõelt olen õppinud, esitan ainult ühe näite. Küllalt sageli võisin artiklitest leida sõnastusi: “virisemist loetakse häbiasjaks”, “oma teeneks loen ma”. O. Jõgi tegi mulle varsti selgeks, et see “lugema” on meie keelde imbunud russitsism, mille taga on vene sõna “считать”, ja toimetaja ülesandeks olgu see eestipäraseks parandada: “virisemist peetakse (mitte loetakse) häbiasjaks”, “oma teeneks pean (mitte loen) ma”. Ja see on tänaseni artiklite silumisel mul meeles olnud…