Nende kahe õhtu põhjal lisaksin pealkirjas öeldule veelgi vürtsi: just sellist laulumaailma olen Eestimaale oodanud! See, et tublidele pürgijatele on avanenud terve maailma kõrgkoolide ja laulukorüfeede meistrikursuste uksed, on taganud meile tänase pildi. Kahel õhtul ei ühtki ebaklappi muusikalises ega vokaalses mõttes – kõiges valitses vaimustus muusikast ja professionaalsus. „Bastien ja Bastienne” on ühevaatuseline  Singspiel, kus lamburi-idülli tüüpilistesse raamidesse mahub äärmiselt võluv, päikeseline ja lihtne muusika ning küllaltki kelmikas ja Mozartile nii omane vaimukus vahetekstides. Soome päritoluga, kuid EM TAs Anu Kaalu lauluklassis saadud vundamendi ning nüüd end Šveitsis täiendanud soprani Hartemaa ja meie kuulajale alati heas kvaliteedis tuntud bass-baritoni Jolleri laulukultuur ja fraseerimine sobitusid ülimalt kaunitämbriliselt kammerorkestri  musitseerimisega. Dede (kooridirigeerimise üliõpilane EM TAs) on ilmselt äärmiselt rikka looduseanniga kõrge bariton (õpingute lisandudes vahest tenor?), kelle muusikalises teostuses peegeldub Voces Musicaleses osalemise tulemust. Ettekandele andis äärmiselt võluva lisaväärtuse kostüümide valge värvi ja tegumoe valik (Riina Vanhanen) ning fantaasiaküllane arvutigraafika ja video (Taavi Varm) – see viis kuulaja-vaataja muinasjutuilma, kuhu  lapsgeenius Mozart meid on ju kutsunud!   

Kindlasti vääriks see projekt pikemat iga koolidesse viimise näol ja kui see peaks kellegi rahakoti (sic!) toel õnnestuma, siis julgeksin soovitada lisavaeva teksti selguse lihvimisel.  Galakontserdi siduvaks persooniks oli kutsutud karismaatiline Jarek Kasar, ilmselt osa publiku ligimeelitajaks. Ja see mõte polnud paha, tema sõnaosavus ja omapärane huumor tõstsid kohati tuju. Küll aga söandan veidi norida pealiskaudsuse üle: kavamuutusi pidanuks kindlasti täpsustama ja väikegi vihje võõrkeelsete aariate sisule toonuks esmakuulaja sellele muusikale veelgi lähemale. Rõõm oli kuulda, kuivõrd kontsentreeritumalt  ning suveräänsete kõrgustega kõlas Madiste Turridu (Mascagni „Talupoja au”) kontserdilaval ning kuivõrd ühtses hingamises ja fraseerimise toonuses helisesid Elbi ja Kuusiku hääl duetis Bizet’ ooperist „Pärlipüüdjad”. Kinnitust sai mõte, et Veskus sobituks julgelt igale Euroopa lavale – häälte käsitlus ja kooslus Peeboga Mozarti „Così fan tutte” duetis oli fantastiline. Lokutal ja Liivil on mõlemal suure läbilöögiga karisma, sealjuures on nad  täiesti erinevad. Põnev on esimese pürgimine taas oma hääleliiki – Musetta valss Puccini „La bohème’ist” oli paljulubav – ja teisele tahaks loota ka meie teatrilaval tema võimeid väärivat võimalust. 

Head näited pikast ja lühidast arengurajast suurtele lavadele olid kohtumised kontratenor Posti ja bass Soasepaga. Selleks, et saavutada selline tehniline pagas nagu esimesel, on vaja siiski aastaid, ja selleks, et olla avastatud raja alguses ja saada jõukohaste rollide võimalus Soome Rahvusooperis, peab olema suur annus südikust ja samal määral vedamist. Igal juhul õnnitlen säärase õhtu idee generaatoreid ja tänan hoolitsemast meie laulumaailma tuleviku eest.