Üsna regulaarselt tõstab küsimuse e-õppevahenditest üles ka ajakirjandus. Arusaadav, eks ajakirjanike hulgas on küllalt palju koolilaste vanemaid, kes oma üllatuseks laste kaudu avastavad, et õppevahendid on pahatihti täpselt samasugused nagu inimpõlv tagasi. Aastast aastasse kannavad nad kooli kenakese summa töövihikute eest, mille kohta järgmisel kevadel tõdetakse, et need võib pea puutumatult vanapaberiks viia. E-õppevahendeid nõutakse juhtkirjades, manifestides ja küllap tihti ka lapsevanemate-koolide otsesuhtluses. Aga mida pole, seda pole (õppekava katva süsteemina). Olukord sarnaneb kangesti eestikeelse entsüklopeedia saatusega: infoajastu nõuetele vastavat barjäärideta võrguentsüklopeediat ei suudeta ega suudeta teha, sest eraettevõtluse ehk mõne firma huvid lähevad suurest avalikust huvist jäägitult lahku.
Ka kooliõpikute „turul” valitsevat erahuvi pole tänaseni avalike huvidega kooskõlla osatud suunata. Kui Postimees küsis kommentaari ministri ettepanekutele koolielu paremaks finantseerimiseks, paljastas aastaid ministeeriumi kullavihma nautinud kirjastuse Avita juht Ly Kriiska enda täie sirgjoonelisusega: kuna kirjastus on harjunud gutenberglikul viisil tootma ja kasumit teenima, siis on tal õigustatud ootus kehtiva olukorra säilimisele aegade lõpuni. Kuna e-ajastu õppevahendite valmistamine kahjustaks kirjastuse ärihuve, siis ei tohi Eesti maailma muutumisega kaasa minna. Surm peab olema palk ministrile, kes sirutab käe Avita raha järele. Ime veel, et mõni lindla pole tulnud mõttele müüa haridussüsteemile oma sulgede ülejääki – sest õndsa Forseliuse enda koolis kirjutas õppija ikka sulega ja nii peab see jääma.
Õpetajate streigi päevil kõlas korduvalt väide, et õpetajad pühendavad palju tunnivälist aega õppevahendite valmistamisele. Kui nii, siis järelikult on oskus õppevahendeid teha õpetajaskonnas laialt levinud. Seetõttu ei peakski riigi (ministeeriumi) kui õppekava kehtestaja partner õppevahendite valmistamisel olema mitte kirjastus, vaid aineõpetajate ühingud. Kolme-nelja aastaga poleks sugugi ebareaalne katta kogu kehtiv õppekava e-õppevahenditega, mis valmiksid pedagoogide võrgukoostöös, vajalikud oskused on ju aineliitudes kõik olemas. E-õppevahendid ei ole õpikudtöövihikud, mida võib-olla oskavad teha ka kirjastused. Need võivad olla (ja tõenäoliselt ongi) hoopis suhtluskeskkonna või arvutimängu tüüpi lahendused, mida kirjastuselt iial ei saa. Taas pole küsimus kassi värvis, vaid selles, et ta kogu õppekava täismahu ulatuses hiiri püüaks.
Täielikuks e-õppevahenditele üleminekuks koolis ehk paberivabaks kooliks muutumise juhtimiseks on vaja vaid moodustada korraldav/ koordineeriv/hankiv/toimetav organisatsioon ning kehtestada e-õppevahendite loomises osalema motiveeriv tasu. Toodang peab olema kaitstud vabakasutuse reeglite järgi, sest eeldama ju peab, et e-õppevahendid pidevas arendustöös muutuvad, täienevad ja kasvavad, mistõttu jäik autorikaitse oleks arengut pärssiv tegur.
E-õppevahendid pole asjad iseeneses, vaid osa avaliku huvi vältimatust konkurentsiheitlusest uue põlvkonna ajakasutuse ja tähelepanu pärast. Kui see põlvkond niikuinii veedab x tundi päevas elektroonilisi seadmeid kasutades, siis peab püüdma võimalikult suure osas sellest x-ist haarata mõistliku, kasuliku, õpetava ja hariva tegevusega. Kui võimalikult varases eas tekib lapsel veendumus, et digiseadmed on töövahend, mitte niivõrd jõudeelu tundide täitja, et sealt saab vaimule virgutust (infot, teadmisi), mitte eeskätt meelele lahutust (blokeeringut mõtlemisele), siis ta tulevikus seadmeid nii ka kasutab ja lõpuks väljendub see kõik inimeste heaolu ja rahvusliku rikkuse kasvus. Iga järeleandmine tehnoloogilisele tagurlusele on elamine laste ja tuleviku arvelt hoopis suuremal määral kui mis tahes pangalaenu võtmine. Ja seda karistust lapsed küll ei vääri. Ega talupojale ka ei meeldiks põllule minna, kui seal peaks karuäkkega töötama. Miks peaks lapsele koolis meeldima, kui seal töö käib veidra vanaaegse ja ebatõhusa töövahendi abil?