Eesti kinodesse jõudis äsja „Tundmatu sõduri“ uusversioon,1 mille režissöör on Aku Louhimies (sünd 1968). Soomes mullu oktoobris kinno jõudnud filmist on kiirelt saanud üks kõigi aegade vaadatumaid soome filme juba üle miljoni vaatajaga ehk seda on Soomes näinud umbkaudu 20% inimestest. Seejuures on Soomes seni vaadatuim film olnud „Tundmatu sõduri“ 1955. aastal tehtud esmaversioon,2 mis jõudis linale kõigest aasta pärast Väino Linna raamatu ilmumist. Režissöör Rauni Mollbergi teine filmiversioon3 valmis 1985. aastal. Uus on nagu kaks esimestki peaaegu kolmetunnine film, kuid märksa moodsama filmikeelega, pealegi on Louhimies ise stsenaariumisse vanast ajast kuulsatele episoodidele lisaks sisse kirjutanud ka täiesti uusi lõike, eriti tagalaelu kohta. Üle seitsme miljoni euro maksma läinud film on algusest saati üles kütnud hulga emotsioone, sest nii teadmata päritolu internetitrollid kui ka mitmed kriitikud on seadnud filmi uue versiooni tegemise mõttekuse kahtluse alla. Miljonist vaatajast hoolimata eelistati Soome filmiauhindade määramisel peamistes kategooriates hoopis „Igiteed“,4 mis rahva seas nii populaarne pole. Viimased kuud on aga toonud kaasa täiesti uue pöörde, sest #MeToo liikumise vaimus on mitmed soome näitlejad esinenud avaldusega, et Louhimies on kunagi nendega filmide võtteplatsil inetult käitunud. Süüdistused puudutavad peamiselt vaimset vägivalda. Koostatud on süüdistus- ja vabanduskirju, kogutud on allkirju näitlejate pöördumise ja režissööri toetuseks, avalikult pisaraid poetatud, korraldatud tulemusetu uurimine ja antud lubadusi, et tulevikus kaasatakse filmitegemisel psühholoog. Kohtusse pole keegi pöördunud. Kogu lugu on seltskonnalehtede ja ka tõsisema ajakirjanduse veergudel nii vahtu pekstud, et rekordfilm on pärast talvist edu varju jäänud, kuigi endiselt pole päris selge, kas üritatakse kas või vägisi kuidagi USA filmimaailma raputavas teemas kaasa rääkida või on seal ka midagi enamat taga. Aku Louhimies näitab oma filmides ajaloo hammasrataste vahele jäänud inimesi, aga on nüüd ise saanud samasuguseks tegelaseks meedia ja #MeToo turmtules. Kohtusin režissööriga Helsingis, et rääkida siiski peamiselt filmist, aga ka viimase aja sündmustest.
Sa oled sündinud 1968. aastal. On sul lapsepõlvest või teismeeast seoses Edvin Laine või Rauni Mollbergi „Tundmatu sõduri“ filmiversiooniga ka mingeid mälestusi?
Kooli ajal ei teadnud ma sellest midagi. Esimest korda lugesin Väino Linna raamatut kohustusliku sõjaväeteenistuse ajal. Mollbergi versiooni nägin ilmselt 1985. aasta paiku ja see tundus üsna huvitav.
1980ndate teisel poolel tuli Soomes välja kaks suurt sõjafilmi: esmalt „Tundmatu sõduri“ Mollbergi versioon ja siis „Talvesõda“.5 Neil oli küll üsna palju vaatajaid, kuid Laine tehtud esimese filmi populaarsust siiski ei korratud. Kui palju mängisid toona rolli ka poliitilised põhjused? 1980ndate lõpul olid ju meeleolud teistsugused ja fookus mujal.
Poliitiline olukord on väga oluline. Filmid räägivad ju alati ka sellest ajast, millal nad on valminud. Praegu vaatame neid teise pilguga, pealegi oli Nõukogude Liit siis veel olemas.
Nõukogude Liit oli olemas, aga Gorbatšovi ajal vaadati NSVLile juba teisiti, teatud lootusega. Praegu on ida-lääne suhted jälle halvemad, nii et mõnes mõttes on pinnas sellise filmi jaoks hoopis teine – ehk soodsamgi?
Võib-olla küll. Meie eesmärk oli teha film igaühele, näidata, mis tunne on sattuda sõtta tavalise inimese, mitte professionaalse sõdurina. Eriti siis, kui pole võimalik sellest keelduda. Kriisiolukorda sattumine muudab meid kõiki.
Oled korduvalt öelnud, et pead väga tähtsaks tõde. Mis on üldse ühes sõjafilmis tõde?
Hea küsimus. Ma ei mõtle ehk tõde kui absoluuti, vaid et on tähtis näidata sõda sellisena, nagu see on, et ei näidataks relvi toredate mänguasjade taoliste vidinatena, vaid sellena, milleks need tegelikult mõeldud on – teise inimese tapmiseks. Seda on tähtis meeles pidada. Kui filmis on vägivalda või tapmisi, siis peab käsitlus olema tasakaalus, mitte kuidagi idealiseeritud. Näiteks tuleks mõista anda ja meelde tuletada, et surma saanud tegelastel on vanemad ja perekond.
Kui üht filmi on vaatamas käinud miljon inimest, siis pole tegu ühe kitsa seltskonna filmiga, vaid seda on näinud väga erinevas eas publik. Oskad sa öelda, kui paljud suudavad üldse seda filmi varasemate versioonidega võrrelda ja erinevusi mõista?
Ilmselt ei suudagi. Näiteks, kui mu poeg oli 14aastane, tuli ta minu juurde jutuga, et koolis loeti üht sõjaraamatut ja et kas ma olen sellest midagi kuulnud. Ütlesin, et eks ma olen küll. Talle see päris meeldis ja küsis siis, et miks sellest pole kunagi filmi tehtud. Ma siis seletasin, et on lausa kaks filmi ja isegi ooper, aga tema ei teadnud neist midagi, sest kodus me selliseid filme kunagi koos ei vaadanud. Nii et publikus on päris palju noori, kes ei tea sellest midagi: neil ei ole mingit huvi vabariigi aastapäeval kodus istuda ja mingit vana koomiliste elementidega mustvalget filmi vaadata.
Just. Mind on Edvin Laine versiooni puhul alati imestama pannud kaks asjaolu. Esiteks, kuidas saadi nii suur film vaid kümmekond aastat pärast sõja lõppu ja pisut üle aasta raamatu ilmumisest nii kiiresti nn ohtlikel aastatel filmiks teha. Ja teiseks see, et seal on nii palju lihtsakoelist, peaaegu slapstick-stiilis janti. Kuidas sina sellele vaatad?
Ma arvan, et filmiversioonid ei ole üksteisega vastuolus, vaid oma ajastu toodang. Kui sõjast oli möödas alles kümme aastat, oli kõigil veel olemas isiklik kogemus ja teadmine, kuidas see tervet ühiskonda mõjutas. Kodustele pakkus huvi hoopis see, milline oli elu rindel. Praeguse aja vaataja tahab aga teada, kuidas oli elu ka mujal.
Usud sa, et rindel elu ikka päris nii lõbus oli?
Ilmselt nii lõbus ikka ei olnud küll, osalt võib ka tegu olla katsega huumori abil karmi teemat seedida.
Väino Linna „Tundmatu sõduri“ kärpimata variant „Sõjaromaan“ („Sotaromaani“) ilmus alles aastatuhande vahetusel. Oskad sa öelda, miks sellega nii kaua aega läks, miks ei trükitud seda vähemasti 1990ndate alguses?
See on, jah, pisut veider, aga võib-olla ei olnud tollal selle vastu lihtsalt eriti suurt huvi. Ma ei kasutanud stsenaariumi alusena ainult ühte või teist raamatut, sest kuigi sealt on asju välja jäetud ka poliitilistel põhjustel, on osa puhtalt korrektuuriparandused ega muuda raamatu sisu. Hea, et tal ikka toimetaja oli! Ega mu esimene stsenaariumi plaan töö käigus palju ei muutunud. Kuna tegelasi on väga palju ja tegu on kolmetunnise filmiga, siis pidi plaani väga täpselt ette paika seadma. Aga meil on turgude tarbeks olemas ka erinevad versioonid: peale kolmetunnise on ka kaks tundi ja 15 minut pikk nn Ameerika variant, kus on vähem tausta ja mõned kõrvaltegelaste liinid välja jäetud. [See versioon linastub ka Eestis – toim.]
Sinu filmi üks peamisi erinevusi on tagala ja omaste eluolu näitamine, mida varem pole tehtud. Näiteks raamatus on ohvitser Kariluoto abiellumise kohta üks lause, kuid filmis on see seik ja Rokka perekond üsna tähtsal kohal. Kas n-ö meeste maailmale keskendumine oligi sinu meelest eelmiste filmide peamine puudus?
Omal ajal inimesed teadsid, et kannatasid ka perekonnad, aga oli kahtlus, et enam seda ei mõisteta, ja seetõttu oli oluline uuesti vastav kontekst luua.
Antti Rokka on soome kirjanduses ja filmikunstis tegelaskuju, keda võiks pidada omamoodi kaheksandaks vennaks. Kas tema roll oli algusest peale plaanitud keskseks (või vähemalt senisest suuremaks) või tundus Eero Aho sellesse rolli lihtsalt nii hästi sobivat?
Kuna vaatajatel on kole raske samastuda kellegagi, kui tegelasi on liiga palju, tuli välja valida mõned tähtsamad. Rokka tundus ka sellepärast hea valik, et ta on teistest vanem, tal on perekond ja seetõttu on temal teistest rohkem kaotada. Kui tema sureb, siis see mõjutab paljusid inimesi. Muuhulgas, filmistseen, kus Rokka tapab üksi suure hulga Vene sõdureid, tundub ehk üsna uskumatu, kuid see põhineb päriselt juhtunud lool.6
Milline on olnud tagasiside välismaalt? Kas film on ka näiteks Venemaal kinolinale jõudnud?
Rootsis võeti minu film vastu väga positiivselt ning see on seal nüüd üks vaadatumaid soome filme läbi aegade. Ise nad sõjast osa ei võtnud ning seetõttu on neile kontekst seoses tuttavas looduses toimuva sõjaga väga omapärane kogemus. Kaugemal Euroopas on seda ilmselt vaadatud pigem patsifistlikust vaatenurgast, kuigi Soomes on mõned kriitikud nimetanud seda ka liiga natsionalistlikuks. Venemaal pole see film veel kuskil levisse jõudnud ja oleks väga huvitav teada, milline on tagasiside.
Kas sõjast eemalejäämine on muutnud ehk ka Rootsi filmiajalugu, kuna sõjafilme neil ilmselt ju eriti pole?
Kindla peale! Aga ka Soomes ja Eestis tõlgendatakse ajaloo- ja meediasündmusi erinevalt. Eestlased suhtuvad oma ajaloo tõttu tundlikumalt ühe tõe kuulutamisse, aga Soomes võib kergemalt juhtuda, et on vaid üks hääl ja teda tuleb kuulata.
Soomes äratas tähelepanu, et valdavalt positiivse kriitika kõrval andis üks Helsingin Sanomate kriitik filmile vaid kaks tärni viiest. Kindlasti sa lugesid seda. Milliseid tundeid selline lugu äratas?
Lugesin küll. Tema arvates oli see mõttetu film, kuna ponud tegeletud teatud probleemidega, näiteks paremäärmuslikkuse esiletõusuga. Mõned mu Ameerika tuttavad küsisid, et miks filmis nii vähe mustanahalisi on. Ma sain öelda ainult seda, et ametlikel andmetel osales kogu Talve- ja Jätkusõjas üks mustanahaline, kes töötas autojuhina. Ja minu filmis on see tegelane sees ühe autojuhina, aga see on valdavalt välja lõigatud, nii et enamik märkaks seda ainult stoppkaadrit uurides!
Kes on selles filmis kõige tähtsamad kõrvaltegelased? Nii raamatus kui ka filmides on näiteks Petroskoi tüdruk Vera ja omade sõduri maha lasknud Karjula olnud siiani väga sümboolsed tegelased. Mulle tundub, et oled mõnedele tegelastele oma filmis natuke rohkem halastanud kui teistele, näiteks Hietasele?
Vera tegelaskuju on ka kritiseeritud, aga minu arvates oli väga oluline näidata, kuivõrd Soome sõdurid seda tüdrukut imetlesid. Mul oli hea meel, et saime sinna rolli nii hea vene näitleja Diana Požarskaja, kes päriselt oma tantsuga osatäitjatel karbi lahti võttis. Kuna praegustest vaatajatest ei ole paljud raamatut lugenud, tuleb paljudele suure üllatusena Hietase kurb saatus. Raamatus ei tule Hietase ja Vera armuliinist midagi välja, ta on kättesaamatu, aga filmis on sellele natuke rohkem hoogu antud.
Veel üks suur teema on sõdurite ja ohvitseride omavaheline läbisaamine, mis on filmis väga kehv. Mõnel on seda raske mõista, sest Soomet ei peeta ju seisuseühiskonnaks. Kariluoto on peaaegu ainus õilis või vähemasti normaalne ohvitser. Millest on tingitud selle teema terav esiletõus?
Siin on mitu põhjust. On linnast pärit ohvitserid ja maalt pärit noored. Kõige rohkem oli see ikkagi hariduse küsimus: ühed olid käinud üksnes maal põhikoolis ja teised linnas gümnaasiumis. Pilt oli juba siis üllatavalt kirju, sest armees oli saame, mustlasi, juute, tatarlasi, soomerootslasi, soomepoisse ja emigrante. Vahe oli üsna suur ja ilmselt oli see ka Linnale endale oluline teema.
Meil läks XX sajandi suurte sõdadega erinevalt, sest Eestis Vabadussõda lõpuks ju rohkem ühendas, teil on aga kodusõja verine kogemus. Talvesõda seevastu ühendas teid, meil aga satuti mõlemale poole rinnet. Mis oli Jätkusõjas rahva arvamuste lahknemise taga? Rokka ju ütleb ka, et „Karjala võtame tagasi, aga rohkem pole meile vaja“.
Väga suur osa arvas sama, et võtame kaotatud maa tagasi, aga sealt edasi poleks ehk pidanud minema – aga kes seda ikka oskas siis ette näha, kuidas ajalugu läheb. Eks peale selle on ka teemasid, millest rahvas teadis vähe, ja osa materjali hävitati, näiteks sellised teemad nagu Nõukogude sõjavangide saatus vangilaagrites ja info sakslastega koostööd teinud inimeste kohta.
Möödunud aastal tuli Soomes välja teine suur ajaloofilm „Igitee“, mis räägib peaaegu samast ajast. Mul oli huvitav kogeda, et saalist välja tulnud soomlannad korrutasid, kuivõrd võrratu film see on, aga suurem osa eestlasi olid lõputust emotsiooni väljapressimisest üsna väsinud ja pööritasid natuke silmi selle peale. Mis sina sellest filmist arvad?
See on mulle väga huvitav, sest tükk aega tahtsin ka mina selle Antti Tuuri raamatu põhjal filmi teha. Kirjutasin isegi Tuuriga koos ühe stsenaariumi valmis, aga see takerdus finantseerimise taha. Kui raha leiti, olin mina juba „Tundmatu sõduriga“ ametis, nii et nad vahetasid režissööri. Aga mina olen vale inimene pikemalt kommenteerima, sest eelöeldu tõttu on mul sellest filmist väga kindel oma nägemus. Teema mulle meeldib, sest tegu on unustatud põneva ajastuga: kõik need Nõukogude Liidus ilmunud ingliskeelsed ajalehed, pesapalli populariseerimine ja muu, mis tundub tagantjärele uskumatu. Soomes oli selle vastuvõtt soodsam kui mujal.
Eesti filmi kohta tehakse vahel nalja, et mees peab seisma mere kaldal seljaga vaataja poole ning kõrkjad peavad tuules vaikselt hõljuma. Millised on soome filmi stereotüübid? Viimastel aastatel ühendab meid muidugi hoopis see, et teeme eluspüsimiseks „Klassikokkutuleku“ kohalikke variante?
Kunagi võis stereotüüpe ju olla, aga praegu on soome film ilmselt siiski kirjum ja palju muutunud. Üldiselt on olukord ikkagi selline, et ilma ühiskonna toetuseta ei oleks filmide tegemine üldse võimalik. „Klassikokkutulekut“ pole ma veel pidanud tegema, aga muidugi, mine tea, mis tulevik toob, „Klassikokkutulek 4“ või midagi muud.
Hea sõjafilm võib olla ka patriootlik, aga ilmselt on hea, kui see ei muutu läägelt isamaaliseks. Kust läheb sinu arvates piir?
Väino Linna kirjutab raamatus, et ei taha ilustada sõda, aga tahab näidata inimesi, kes täitsid oma rolli, sest neil polnud valikut. Ühe inimese otsused on suures tragöödias tühised.
Sa oled õppinud kunagi kooli ajal USAs ja ka sinu filmikeelt on kirjeldatud ameerikalikuna. Keda sa pead oma eeskujudeks, kui üldse?
Väga sügavamõtteline vastus oleks kindlasti Tarkovski (naerab), aga ma võin öelda, et olen lugu pidanud näiteks Chaplini filmide puhul sellest, et korraga on nii kurbust kui rõõmu.
Aga praegused? Jaapani või austria režissööride nimetamine on ka alati üsna sügavamõtteline.
Sellist sügavust ma endast hetkel ei leia. Ja Haneke mulle eriti ei meeldi … aga näiteks mõned Terrence Malicki filmid on mulle väga meeldinud.
Kui palju sa eesti filme näinud oled? Eestis on praegu see omapära, et teatud klassikutest ja teemadest tehakse alles esimest versiooni. Mõnikord tundub, et esimene tehakse liiga kindla peale ja huvitavama vaatepunktiga versiooni on alles kunagi hiljem oodata …
Olen ikka näinud. Näiteks „Sügisball“7 mulle meeldis, „Püha Tõnu kiusamine“8 ehk ei tõmmanud mind nii väga kaasa … Olen näinud ka „Nimesid marmortahvlil“ ja „1944“.9 Ma küll ei soovi väga detailselt neid kommenteerida, aga „1944“ stsenaarium oli huvitavalt üles ehitatud. Ma jälgin eestlasi ja Eesti omapärast kultuuri üsna suure huviga ja seetõttu oli mul ka natuke kahju, et ei saanud Eesti produktsiooniga seotud „Igiteed“ teha. Me teeme küll Eesti tegijatega koostööd ning ka „Tundmatus sõduris“ oli üks operaator Ants-Martin Vahur ja Vene ohvitseri kehastas Roman Maksimuk. Versioonidest rääkides pean ütlema, et kui versioon on originaaltekstist liiga erinev, siis publik ei pruugi filmi vastu võtta. Ka minu „Tundmatule sõdurile“ oldi alguses väga tugevalt vastu: küll ei meeldinud lavastaja, küll ei meeldinud osatäitjad. Mõned küsisid, et milleks seda üldse vaja on. Suurem osa eelarvest tuli lõpuks erainvestoritelt, nii et tuli ükshaaval käia raha küsimas. Ma ütlesin küll neile kohe, et nad ei pruugi tegelikult raha tagasi saada, aga neile polnud see rahateenimisprojekt, vaid nad tahtsid seda filmi sündimas näha.10
Eesti tänavune vaadatuim film on olnud „Seltsimees laps“,11 mille režissöör Moonika Siimets teenib leivaraha toiduajakirjas. Sellega seoses on jälle räägitud, et peab justkui muu töö leidma, mille kõrvalt siis kunsti teha.
Jah, aga see on väiksemates riikides igal pool nii. Ega ju Soomeski keegi filmide tegemisest ära ei ela. Meil on väga palju režissööriharidusega inimesi, kellel väljundit ei ole, ja ka need, kes filme teevad, peavad leivatööna tegema midagi muud. Ka mina teen reklaame ja õpetan koolis, see on paratamatu.
Oled teinud filmi nii Soome kodusõjast kui ka Jätkusõjast ning telesarja Iiri ülestõusust. Kas on veel mingeid ajaloosündmusi, mis sulle huvi pakuvad, või tahaksid nüüd ette võtta midagi muud?
Ajaloosündmustest rohkem huvitab mind inimene nende sündmuste keskel. Üks raamat, mis on mul südamel olnud mõnda aega, on David Benioffi „Varaste linn“, mis räägib blokaadiaegsest Leningradist, kus sõdurid peavad kindrali tütre sünnipäevakoogi jaoks mune otsima. Ja on ju hulk vene kirjandusklassikuid, kelle teosed oleks tore filmiks teha. Loen praegu stsenaariume ja raamatuid, et leida mingi huvipakkuv asi. On vesterne, komöödiaid, lastefilme, nii Soomest kui ka mujalt maailmast. Ja „Tundmatu sõduri“ materjali põhjal tuleb ka veel lühisari. Telesarjad pakuvad praegu võimalusi ebakonventsionaalsemateks lahendusteks, mis on ka tegijale põnev.
Sageli öeldakse, et oled väga nõudlik režissöör. Mida selline määratlus tähendab?
Näiteks seda, et „Tundmatu sõdur“ oli tervele reale näitlejatele füüsiliselt ja vaimselt raske kogemus, sest võtteperiood oli väga pikk ja kurnav. Ühtlasi läbisid näitlejad sõdurite baaskursuse, et paremini sisse elada. Kuidas mõista seda, kui keegi kamraadidest sureb sinu kõrval? Või siis see, et kõik näitlejad magasid nädalate kaupa võtteplatsil telgis – seda ühelegi Ameerika näitlejale küll selgeks ei teeks. Aga sellest tekkis ka mõnus ühine hingamine.
Kas vahelduseks on tore ka filmidest rääkida? Viimastel kuudel on ju sinult küsitud peamiselt hoopis muude teemade kohta …
Tõsi. Ma tänan, et eestlased tunnevad huvi ka kultuursema poole vastu.
Oled öelnud, et puhkenud skandaal tuli sulle suure üllatusena. Millest see sinu meelest siis ikkagi algas?
Jah, eks tuli küll üllatusena. Võib ju ka öelda, et selliste teemade esiletõstmine on üldiselt kasulik, nii et loodetavasti on mõned asjad lahti räägitud ja edaspidi paremini paigas. Näiteks Ameerikas pannakse lepingusse selgelt kirja, mida ja millal töötaja tööandja kohta avalikult öelda võib. Kui aga peaks tekkima mingi kaebus, siis tuleb sellega välja tulla kohe, mitte 20 aasta pärast ja siis midagi nõudma hakata. Ka näitleja ja režissöör ei saa rääkida suvalisi asju ja ilmselt jõuavad sellised lepingud varsti mitmete elualadega seoses ka meile.
Kas see võib hakata piirama ka loomeprotsessi?
Pigem arvan, et ei hakka. Vastupidi.
Oled ootamatult optimistlik. Kas kõik toimunu mõjutab ka su tulevikuväljavaateid? Kas halvem on möödas?
Võib-olla on see optimism, aga ühtlasi ka pragmaatilisus. Miks peaks keegi hakkama piirama hea filmi tegemise protsessi?
Kas sul on plaan natuke aega madalamat profiili hoida ja jätkata filmidega siis, kui torm on möödas?
Vaatame. Ma ei tea ise ka. Igatahes tuleb pärast suurt filmi puhata ja siis natukese aja pärast vaatame, mis edasi saab.
1 „Tuntematon sotilas“, Aku Louhimies, 2017.
2 „Tuntematon sotilas“, Edvin Laine, 1955.
3 „Tuntematon sotilas“, Rauni Mollberg, 1985.
4 „Ikitie“, Antti-Jussi Annila, 2017.
5 „Talvisota“, Pekka Parikka, 1989.
6 Antti Rokka väidetav prototüüp Viljam Pylkäs tappis 1942. aasta veebruaris toimunud lahingus üksi 83 Nõukogude sõdurit.
7 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.
8 „Püha Tõnu kiusamine“, Veiko Õunpuu, 2009.
9 „Nimed marmortahvlil“, Elmo Nüganen, 2002; „1944“, Elmo Nüganen, 2015.
10 Seitsmemiljonilisest eelarvest tuli umbes viis miljonit erasektorist, mh kindlustusfirmalt LähiTapiola, Supercellilt jt firmadelt ja ettevõtjatelt.
11 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.