Eesti üht armastatumat pianisti Kalle Randalut seostatakse Eestis sageli Mozarti loomingu interpreteerimisega ning kontserdi tuumiku moodustasidki kaks Mozarti kontserti tema soleerimisel. Kõnesoleva kontserdiga lõppes ühtlasi Randalu ja Kangase mõni aasta tagasi eesmärgiks seatud suurprojekt kanda üheskoos ette kõik Mozarti klaverikontserdid. Klaverikontserdid nr 6 B-duur KV 238 ja nr 8 C-duur K 246 olidki viimased, mis neil veel ette kandmata. Ühtlasi oli tegemist ka Eesti publikule avastuslike Mozarti teostega, sest pole teada, et neid oleks Eestis varem esitatud.
 
Üheskoos läbitud pika tee jooksul sündinud dirigendi ja solisti ühine Mozarti-tunnetus avaldus suurepäraselt kontserdis C-duur KV 246. Teine, aeglane osa oli lihtsalt suurepärane ja klaverisoolo äärmiselt maitsekas. Randalu igast noodist kiirgas väljapeetud lihtsust, kuid ka soojust ja magusat igatsust. Fraasilahendused olid väga loogilised, harmooniakäsitlus peen ja meloodia hästi artikuleeritud. Ka kiired osad olid elegantselt tantsulised või lüürilised, nii orkester kui ka solist suutsid avastada ja orgaaniliselt teostada väga üllatavaid dünaamikanüansse.

Klaverikontsert B-duur KV 238 jättis vähem tervikliku mulje: kui selle lüürilisemad hetked kõlasid tõesti nõtkelt ja läbipaistvalt, siis kiired osad tundusid seevastu kuidagi beethovenlikult kärsitud. Eriti kontserdi finaal tundus ületavat Mozartiga seonduva tasakaaluka rõõmsameelsuse piiri.