Tavalist ainet on universumis väga vähe, ainult neli protsenti, viis korda rohkem on tumeainet, mille olemus on teadmata. Tumeaine on müsteerium, mille struktuuri nähtav aine järgib. Tumeaineta ei oleks meie universum selline, nagu on. Selleski Sirbis on palju juttu vormist, kuid vorm ei ole ega saa olla olulisem sisust. Kõige aluseks on lugu. Lugu võib olla lihtne, kuigi ikka ja alati tahaks, et see lugu oleks suur, lugu meie ainsast ja igavesest elust, kus me võime olla kuningad, võime olla ka parvepoisid.
Oleme nii väike rahvas, et meil pole jõudu isegi oma lähiajaloo lugusid läbi kirjutada, nendib ajakirjanik Kalle Muuli. Inimesi, kes seda võiksid teha, on lihtsalt nii vähe ja sündmusi palju. Lugusid, mis ootavad kellegi pilku, on tulvil Dénes Farkasi näituse „Ilmne paratamatus” raamatukogu, presidendivalimistest Transnistrias jutustavad Meelis Muhu ja Kristina Norman dokumentaalfilmis „PMR”, kandes meid justkui meie endi kahekümne viie aasta tagusesse minevikku. Kuid läbi võõrituse prisma: aeg ei püsi kuidagi paigal, mälestustes püsiv nõukaaeg on tänaseks väändunud, piltlikult öeldes on pioneerist saanud prostituut.
Oma lugu on jutustada nõukogudeaegsel Ameerika unelmasse uskujate põlvkonnal. Kuivõrd sellesse unelmasse uskujate disko-teksapõlvkond hoiab siiani käes valitsemistüüri, on põhjust küsida, kas oleme üle võtnud vaid välise vormi või oleme alla neelanud kapitalismi „kõik on võimalik” unelma kogu täiega.
Pāvs Matsins lisab „Sinises kaardiväes” oma vaate sellesse loosse, tuues mängu kõige õilsa vaenlased – kottpüksid ja kottpüksluse. Kottpüksid vastanduvad kannikatele liibuvatele teksastele vaid vormiliselt, kottpükslus on siniste tööpükste olemusega hingeliselt lähedane. Siingi pole paslik passida vormi, vaid keskenduda sisulisele: kotid on samamoodi kui liibukad kantud standardiseerimise ja kontrollimise püüust.
Kuid kas kõik on püütav ja müüdav ning kas kõike saab õigustada pragmatismiga? Kui kaugele saab ulatuda pragmatism? Kas raskolnikovlikud argumendid on universaalsed?
Küsitav. Eesti jazziliidu kümnenda sünnipäeva lugu on ühtlasi lugu sellest, millist vabadust me täna naudime, vabadust luua, vabadust ise ennast aidata, kui keegi teine ei aita.