Paradoksaalselt iseloomustab ka Eespere kammermuusikat oratooriumilaadne tähendusrikkus – selles peegeldub otsekui elu „suur plaan”, see õpetab, hoiatab ja lohutab. Iidseid õpetussõnu jagavad plaadil kolm vokaal-kammerteost ühenimelisest sarjast. „Epigramm” III (baritonile ja klaverile) räägib X sajandi  teksti kaudu inimliku lootuse petlikkusest. „Epigramm” VI (sopranile, flöödile ja kitarrile) õhutab Ovidiuse teksti vahendusel elama, sest aeg ei oota. „Epigramm” VII (baritonile ja klaverile) kiidab Martialise suu läbi mõõdukat elu. Eespere instrumentaalmuusika järgib dramaatilise kõne loogikat. Motiivikordustes on veenmisjõudu. Katkestused mõjuvad nagu ärevad – või mõtlikud,  sisekaemusest kerkivad – küsimused. Lineaarpolüfoonilist või heterofoonilist tekstuuri hingestavad pingelised või kõhklevad sekunditunglevused. Kvardiintervall konstruktiivse või piirdeintervallina kehastab tahtekindlust ja lootust, aga ka ahistust. Muusika on läbi imbunud ajaloolise ristimotiivi variantidest. Pealkirjadest aimub suuri sümboleid ja topelttähendusi ning need räägivad inimene  olemisest – hingamisest ja mängust, piiridest ja kahetsusest. CD nimilugu „Februarium” (kahele tšellole ja klaverile) viitab rituaalse enesepuhastuse ajale, mis rooma traditsioonis kuulus veebruarikuusse. „Tres in unum” (kolm ühes; flöödile, viiulile ja kitarrile) – kas kolme instrumendi kooskõla või ka viide pühale kolmainsusele? „Immutatio” (ld üleminek, asendumine;  kitarrile) – kompositsioonivõte või teoloogilise tähendusega üleminek lihalikust olemisest spirituaalsesse? „Flatus III ” (ld puhumine, hingamine; puhkpillikvintetile) – mängutehnika või hingamine kui elu märk? „Ambitus” (ld piir; kuuele instrumendile) – kas füüsiline piir või ängistav ja igavesti ületamatu tunnetuse piir?

Otsekui ahistava piiride piirini jõuab ka muretu kõlamänguna algav  klaveriteos „Ludus tactus” (ld puudutuse mäng). Ja siiski on „Februa” muusika tulvil õrnust ja lootust. Sellest kõneleb ka helge lõpupala, mille pealkirjaks on „Locus amoenus” (ld veetlev paik; sopranile ja klaverile) – kõnekujund, mis keskajal tähendas Eedeni aeda, aga mis sama hästi võib tähistada leppimist, tasakaalu ja olemisrõõmu inimhinges.