„Tuljak” läbi nüüdistantsu prisma

4 minutit

Suvise päikselõõsa eest oli mõnus Kuressaare jahedasse kuursaali peitu pugeda. Atmosfäär saalis oli mahe ja hubane ning mitte miski – isegi mitte punane tapeet seinal või lavaava ümbritsev punane kangas – ei viidanud revolutsioonile ega vihjanud kuidagi sellele, mis hakkab edasi saama. Olin lugenud, et lavastus koosneb seitsmest plokist, igal on oma alateema. Alateemad (märkamine, flirt/tutvumine, väljakutsumine, tüli/leppimine, armastus, igapäevarutiin, võimumängud) ei olnud niisama valitud, vaid need tunded ja lood on kätketud „Tuljakusse”. Lavastuse alateemasid siduvaks paelaks olid rahvarõivad. Pea märkamatu ja väga nutikas lahendus, mis jäi nii mõnelgi vaatajal esimese hooga tabamata. Tantsijad, kes etenduse alguses olid tavalistes riietes, kandsid lõpuks rahvarõivaid. Rõivavahetus ei toimunud aga äkitsi, vaid rahvarõivaste elemendid lisandusid salamisi, tasapisi.

Lavastuse iga alateema oli eriilmeline ja haaras omal moel kaasa. Vaatamata sellele, et kõik teemad ja jutuvestjad olid erilaadsed, oli tervikuna tegemist ladusa looga. Küll aga oli plokkidevaheline üleminek kohati ehk liiga järsk. Kui mõned üksikud välja arvata, kus üleminek ühest teemast teise oli märkamatu ja sujuv, mõjus lavastus erilaadsete piltide näitamise-vaatamisena. Kogumuljet see õnneks ei nurjanud, kuna alateemad olid loogiliselt seotud ja järjestatud.

Koreograafia ja erisuguste emotsioonide edasiandmiseks kasutatud lahendused olid põnevad ning venitasid nii mõnelgi korral suu kõrvuni. Tantsijate loodud tantsuseaded andsid selgelt edasi plokkide alateemasid, mis joonistusid tantsupildis välja ka neile, kes neist eelnevalt midagi ei teadnud. Koreograafiliselt domineeris lavastuses nüüdistants, millesse oli osavalt pikitud rahvatantsu elemente. Rahva- ja nüüdistantsu oleks võinud ehk veelgi julgemalt kokku segada, tantsijate esitatu tõestas, et see on täiesti võimalik ja silma ei riiva.

Meeldivalt üllatas tantsijate ühtlane tase. Ehkki Uppsari trupp koosneb nii elukutselistest tantsukunstnikest kui ka harrastustantsijatest, ei torganud keegi eriliselt silma oma oskuste (puudumise) poolest. Kogu trupp esines professionaalselt ja silma jäid peaasjalikult tantsijad, kellele lavastaja(d) olid sellekohase ülesande andnud.

Et aga lavastuse pealkiri oli oma töö teinud, ootas hing kogu aeg midagi revolutsioonilist. Pilt pildi haaval analüüsis mõte nähtut. Revolutsiooniline? Ei või jah? Ei-vastused kuhjusid, revolutsiooni ei paistnud aga kusagilt, seda ei tulnud ega tulnud. Mõnel korral küll lootus tärkas – seda näiteks lõigus, kus mehed seisid ringis, hoides teisi mehi süles tugevas embuses ning naised seisid välisringis ja vaatasid. Stiliseeritud rahvarõivastes, mis on tugevad traditsioone kandvad sümbolid, oli see väljakutsuv ja mõneti revolutsiooniline. Ent see pilt kadus ja ununes kiiresti üldpildis, mis küll kurameeris siin-seal uudsete lahendustega, segades põnevalt nüüdis- ja rahvatantsu või sidudes rahvarõivaid tangoga, kuid oli muidu kindlalt ja turvaliselt traditsiooniline ja etteaimatav. Ühel hetkel sugenes hinge kartus, et mingit revolutsiooni ei tulegi. Kartus, et revolutsioonilisus seisnebki vaid julguses võtta ette „Tuljak” ning põimida seda nüüdistantsuga. Uudne lähenemine on see küll, ent kindlasti mitte revolutsiooniline.

Ent siis saabus lavastuse kulminatsioon. „Tuljak”. See traditsiooniline, Anna Raudkatsi seatud „Tuljak”. Ehkki seda on elu jooksul vaadatud lugematu arv kordi, oli tunne, justkui näeks esimest korda. Võib-olla oli asi selles, et varem olengi seda lihtsalt vaadanud, süvenemata, mida see tants endas kätkeb. Armastus, tüli, leppimine, võimumängud ning muud emotsioonid, mida eelneva tunni jooksul oli nüüdistantsu keeles väljendatud, kangastusid nüüd hämmastava selgusega rahvatantsukeelses „Tuljakus”, andes nii sellele tantsule täiesti uue hingamise. Revolutsioon, mida olin oodanud ja otsinud kogu etenduse vältel, tabas mind ootamatul kujul ja kohas, kus seda üldse oodata ei osanudki.

Arvestades, et tantsukompanii Uppsar tantsijatele oli sellisel kujul tantsulavastuse loomine ja etendamine esmakordne kogemus, on tulemus kiiduväärt. Lavastuse mõningad konarused said kompenseeritud trupi tohutu energiaga. Kuivõrd trupil on julgust ja nüüd ka kogemus teha midagi teistmoodi ja suuremalt, on põhjust eeldada, et järgmised lavastused tulevad veelgi paremad.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp