Teavad seda, millised on seal teiste õppejõudude ja teadlaste palgad peale professorite. Minu oma pole näiteks kunagi tõusnud Eesti keskmise palgani. Ja Tartu ülikoolis on filoloogide palgad teiste kohtadega võrreldes veel kõrgemad. Huvitav, kas need tulijad tehakse kohe kõik professoriteks? Või hakatakse neile maksma kolm korda rohkem kui teistele?
Teavad seda, milline on töökoormuse ja palga suhe. Tõsi küll, endine rektor ja nüüdne kaitseminister Aaviksoo kuulutas midagi sellist, mida sai tõlgendada ainult nii, et tegelikult tehakse tööd ikka väga vähe. Ta jättis küll ütlemata, kas peaks vähendama veel palka või tõstma töökoormust.
Teavad seda, milline on poliitikute irvitav suhtumine teadlaste ideedesse, ja seda, milline on bürokraatia võim ja akadeemilise personali üha suurenev mõnitamine. Minu viimane võimas kogemus pärineb mõne nädala tagant, kui tuli käsk sisse skannida ja ETISesse oma teadustööde külge riputada kõik viimaste aastate teadusartiklid. Tervikuna. Ainult nii võib olla kindel, et teadlane ei valeta. Vanasti müüdi turul vahetevahel jäneseliha tervete loomade kujul. Neil pidid olema käpaotsad koos karvadega alles, sest ainult nii võis olla kindel, et inimesed jänese pähe kassi ei müü. Nende lihakehad olevat nimelt väga sarnased. Jään huviga ootama järgmist astet, sest siit edasi saab jõuda ainult selleni, et tuleb esitada ka kõik monograafiad. Tervikuna. Teavad seda, millise jampsini on jõudnud Eesti teadusbürokraatias teadusartiklite kastidesse jaotamine. Isegi Mart Laar sai aru, et midagi on mäda. Ta nimelt kirjutas, et midagi on väga viltu teadusartiklite hindamises, kui oluline ja väärtuslik ajalooartiklite kogu kuulub kõige alamasse liiki. See on mu jaoks kriteerium. Laar oli see, kes majanduskriisi ajal teatas, et tema on nüüd aru saanud, et töötuse põhjuseks ei olegi ainult inimese enda laiskus ja lollus. Tal ei läinudki selle taipamiseks kauem kui kakskümmend aastat turumajandust. Muuseas, vahepeal kuulsin uuest tasemest, mille kohta ei tea siiani, kas tegu on ametnike või teadlaste endi saavutusega.
Nimelt sain teada, et keegi Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas olla keelanud viidata minu artiklitele ajakirjanduse kohta. Pole akadeemilised asjad. Võib öelda, et selles kõiges pole ju midagi uut. Ja poliitikud ja juhtametnikud teavad seda kõike. Ja asjaga tegeldakse. Asja viiakse paremuse poole. Ainult ma kuulen seda juttu juba aastaid. Ja mida aeg edasi, seda vähem ma nende juttu usun. Minu jaoks on teaduse keskne väärtus loovus. Ja kogu teaduspoliitika peab olema suunatud sellele, et see loovus saaks võimalikult hästi avalduda. Eesti teaduspoliitika on olnud täpselt vastupidine: teha kõik, et loovust võimalikult maha suruda, teha kõik, et loovust bürokraatia kastidesse toppida. Ja see suund jätkub üha suurema hooga. Ühesõnaga, kokkuvõte on lihtne: kutse koju ei tähenda kutset koju. Eesti teadusametnike ja poliitikute kutse tegelik sisu on teine: hävitage oma teaduslik karjäär ja tulge Eestisse, et me saaksime teid mõnitada. Me ootame …
PS Ma küll ei usu, et ükski teadusbürokraat või poliitik seda lugu loeb, aga siiski. Mul on nimelt soovitus. Seni on ainult teadlaste artiklid ja monograafiad saanud sildi, mis märgivad tekstide sotsiaalset klassi (1.1. või 2.1. jms). Et tagada eesti akadeemilise elu tõusmine enneolematult kõrgele tasemele, tuleks edaspidi ka iga VIIDATAVA töö juurde märkida, millisesse kategooriasse see töö Eesti teadusartiklite klassifikatsiooni järgi kuulub. Esiteks tagaks see, et Eesti uurijad loevad ja viitavad ainult tõeliselt väärtuslikele töödele. Ja see tõstaks tugevalt artiklite endi taset. Teiseks võimaldaks see kontrollivatel ametnikel veel täpsemalt määrata ilmunud artikli kategooriat. Näiteks võib kehtestada reegli, et kategooria 1.1. saamiseks peab 62% viidatud artiklitest kuuluma samuti 1.1 kategooriasse. Ja et ametnik saaks kontrollida, ega neetud teadur ei ole valetanud, tuleb ka kõik viidatavad artiklid skannida täies mahus sisse – ja lisada oma artikli juurde.
