Üks moodsa maailma vähem arutatud hädasid on asjaolu, et me ei hinnasta õigesti. Kliimamuutus on tõenäoliselt suurim kulu, mida inimkond lähitulevikus kandma peab. Ääri-veeri on ühiskonnad ja riigid seda hakanud mõistma ja keskkonnakaitse kergitab üha rohkem pead. Siiski mõtleme vähe sellest kui kulust, mida peaksime hakkama juba praegusele majandustegevusele lisama.
Laias laastus on valida kahe stsenaariumi vahel: kas Pariisi kliimakokkuleppe ja sellega seotud Euroopa Liidu kliimamuutuste leevendamise meetmeid täidetakse või ei täideta. Kui oleme keskkonnahoidlikumad, siis kliimamuutuse mõju on väiksem ja meile tulevikus vähem kulukas. Tõenäolisem on siiski, et neid kokkuleppeid eiratakse ja kliimamuutusest saab meile rängem koorem, kui praegu adume. Seda, et kliimamuutust saaks praegu veel tagasi pöörata, ma ei usu.
Seega on küsimus hinnas. Riigikantselei on tellinud ELi kliimaeesmärkide rangemaks muutmise eeldatava mõju analüüsi, aga see tundub kasutu, kui kõrval ei ole kliimamuutuse enese hind meie majandussüsteemile ja ühiskonnale. Võin kõva raha peale kihla vedada, et kliimamuutuse mõjust kujuneb meile ja läänelikule majandussüsteemile rängem koorem kui selle leevendamise ja ärahoidmise meetmed.
Siit tasub korraks hüpata majandusfilosoofiasse. Nüüdisaja kõige levinumates majandusmudelites ja majandusmõtlemises on kliimamuutuse mõju ja kaasnevad riskid tihti eksogeensed, s.t neid ei arvestata majandustegevuse analüüsis. Endine börsikaupleja ja riskiteoreetik Nassim Taleb on toonud välja, et teenitud jõukus, mis ei arvesta tulevast riski, on valesti hinnastatud. Näiteks kui headel aegadel on spekuleeritud kahtlastel aktsiaturgudel ja järsku tuleb välja, et need aktsiaturud on õigustatult kahtlased ja spekuleerimisega kogutud jõukus on haihtunud, sest konkreetse turu riskidega ei oldud arvestatud, siis kas hävingut ootav jõukus oli üldse jõukus?
Praegune majandussüsteem on kliimamuutusega samas olukorras – kaugeleulatuvalt ei ole see konkurentsi­võimeline ja võib paljuski olla meile kahjulik, kuna süsteem ise toodab riski ja tulevasi kulusid. Targemad investorid on sellest ammu aru saanud ja näiteks mõnigi USA suurpank ei investeeri enam fossiilkütustega tegelevatesse ettevõtetesse – mitte sotsiaalse õigluse ega avaliku arvamuse pärast, vaid lihtsalt see ei tasu enam ära.