Euroopa disainifestivali rahvusvaheline konverents „Disaini haardes“ („Beyond Design“) toimub laupäeval, 18. juunil Kultuurikatlas. Seal uuritakse, milline on disaini tulevik ja millega tegelevad disaini eri suunad. Vaatluse all on disaineri amet ja tööülesanded. Osaleda saab töötubades, aruteludel ning luua valdkonnaüleseid visioone. Disainikonverentsi üks peaesinejaid on disainer ja tulevikustsenaariume kavandav Angela Oguntala disainistuudiost Greyspace.
Innustava kõnepidajana tuntud Angela räägib Tallinnas, kuidas näha ilu nägelemises ning kuidas peaksime paremini oma tulevikku kujundama, sest tulevik ei ole täpselt see, mis meiega juhtub. Ta on veendunud, et meil kõigil on oma võimalus kaasa rääkida maailma loomises.
Disainistuudio Greyspace sõnastab oma klientide soove ning õpetab, kuidas soovid täide viia ning ihaldatud tulevikuni jõuda. Oguntala on tegutsenud mitmes sektoris alates haridusest ja poliitikast kuni tervishoiu, rahanduse ja moetööstuseni.
Teid tutvustatakse sageli kui futuristi. Mida see täpsemalt tähendab? Kuidas futuristiks saadakse ja milline on selle ameti karjääriredel?
Ütleksin, et kavandan disainiga tulevikku. Me kipume uskuma, et tulevik on midagi seksikat: klanitud, õnnelikud inimesed, sujuvalt töötav tehnoloogia, kõik probleemid on mingil moel lahendatud, aga pole päris kindel, kuidas. Tahaksin selle idealistliku kuvandi taha piiluda ja seda pisut realistlikumalt käsitleda, sest tulevik on täpselt sama sassis kui tänapäev.
Mu enda teekond disainimaailmas algas arusaamast, et paljud praeguse aja probleemid ja jätkusuutmatud otsused on seotud kiiruse kui kinnisideega. Tundsin, et tahan liikuda aeglasemas rütmis, aga ei suutnud leida ametit, mis sellele ootusele oleks vastanud. Olen alati uskunud, et rahulikum suhtumine tuleb kasuks, kui on vaja näha suurt plaani, ennustada tagajärgede tagajärgi või sõnastada, millist tulevikku soovime. Hakkasin otsima kohti, kus saaksin aeglast mõtlemist rakendada, aga ei leidnud suurt midagi, see lihtsalt ei olnud ligitõmbav teema. Selle asemel nägin palju ehita-kohe-ja-mõtle-hiljem suhtumist.
Keegi ei tahtnud aeglust, keegi ei tahtnud pikka planeerimist, sest kui lühikesed tähtajad on norm, siis mida üldse peale hakata tuleviku väljavaatega, miks peaks mõtlema, mis juhtub aastate või aastakümnete pärast, kui präänikuid jagatakse selle eest, et mõeldakse minutites, nädalates, kuudes ja kvartalites.
Lõpuks leidus inimene, kes ütles, et mu paljud küsimused puudutavad ju hoopis tulevikku ning ma peaksin hoopis sellele pühenduma. Nii sain teada, et on terve tulevikule pühendunud valdkond ja mu ees avanes maailm, mille olemasollu olin alati kirglikult uskunud, kuid ei olnud seda varem leidnud. Usun, et parim, mis otsingutel ligimese heaks teha saab, on juhatada ta teeotsani.
Disainikonverentsil astute lavale ettekandega „Positiivsest hõõrumisest unistades“. Mida see tähendab?
Paljud meist on uskuma jäänud juttu, et peaksime püüdlema õmblusteta ühiskonna poole, kuigi see pole ju üldsegi tõsi. Niisiis näeme palju vaeva, et omavahelisi nääklusi alla suruda või välja juurida.
Peaksime hoopis keskenduma sellele, kuidas lahkarvamusi sallida ja otsima viise, kuidas seisukohtade vahele sillad ehitada. Minu meelest on kompromissid vägagi head hõõrumiste leevendamiseks. Peame endalt rohkem küsima, milliseid kompromisse teha, et jõuda turvalisema tulevikuni. Paljud hõõrumised on siiski vajalikud ja soodustavad edasiliikumist. Me peame nendel teemadel rääkima!
Kuidas seda teha?
Tuleb muuta tülitsemisest rääkimise viisi. Nägelemisel ei ole hea kuvand, sellest püütakse iga hinna eest hoiduda, kuid konflikt toob üldjuhul esile teemad, millega on vaja tegeleda, annab võimaluse ehitada sildu ja teha kompromisse.
Me peame rohkem rääkima elukesksest disainist, mille keskmes pole üksikisik, vaid süsteemid ja suhtevõrgustikud. Peame leidma viisi, kuidas tabada, millised muutused toimuvad nende süsteemide ja võrgustike äärealadel. Tulevikust mõtlejad teavad, et peame vaatama maailma uutmoodi. Seega peame endalt küsima, millised teemad jäävad tavapäraseid tooteid ja teenuseid disainides tähelepanuta, tekitavad hiljem konflikte ja nägelemist. Peame neisse siis tunnustavalt suhtuma ning käsitama neid kui edasimineku võimalust.
Greyspace’is viite kokku disaini ja innovatsiooni. Mida see tähendab, kuidas te seda oma klientidele selgitate?
Meie töö on väga laia profiiliga alates trendide analüüsimisest ja stsenaariumide kirjutamisest kuni ürituste disainimiseni, kus keskmes on tulevikust unistamine ja selle sõnastamine. Viimastel aastatel oleme palju kokku puutunud klientidega, kes tahavad, et õpetaksime neile tuleviku kavandamist, kuidas mitte jätta tulevikku juhuse hooleks.
Koos klientidega uurime, mida nad tulevikust arvavad, mida ootavad ja miks. Miks tahetakse disainida just seda toodet või teenust. Enne kui hakkame mõtlema innovatsioonist või lahendustest, aitame klientidel juppideks lahti võtta nende ettekujutuse ja arutleme, kuidas nad selleni jõudsid.
See hetk, kui nähakse, mis on mingi reaktsiooni või soovi taga, võib olla imeilus. Kui kliendid meie juurde jõuavad, ei ole nad endale alati aru andnud, mis on nende tegevuse ajend. Jõudmine kohast, kus nad pelgalt mõtlevad, mis on uus ja mis edasi juhtub, kohta, kus küsitakse endalt, mis on soovi taga, miks unistatakse just sellisest tulevikust, võib muuta väga palju. Mõnikord viib tulemuseni väga keeruliste küsimuste esitamine.
Lõpuks peaksime neile andma kindluse, et kui nad hakkavad oma sõnastatud tuleviku poole liikuma, astuvad nad teadlikke samme ning teavad, miks, mida ja kuidas teha. Selle kõige juures on imetabane, et kõik meie ümber on ju kellegi disainitud. Niisiis, kui sulle ei meeldi see disain, tee ümber!