Toivo Tulevi autoriõhtu järel valdas tunne, nagu oleksin olnud osaline vaimulikus palvuses, rituaalis või protsessioonis. Muusikakuulamise kogemus on iga kord subjektiivne ja erinev, sõltudes peale emotsioonide ka mitmetest objektiivsetest asjaoludest, esituspaigast, aastaajast… Või ka valgest äsja sadanud lumest nagu seekord. Nii olen ka Tulevi teoseid kogenud intensiivsemate, isegi valuliselt eksalteeritutena. Näiteks eelmisel kevadel, kui Nigulistes toimus Tulevi autoriplaadi esitluskontsert, oli saadud energialaeng märksa ekspressiivsem. Küllap ka Niguliste kontserdipaigana aitab selle aura loomisele kaasa, vähemalt nii autor ise lootis ja toonitas korduvalt.
Mitut teost Tulevi autoriõhtult olin korduvalt kuulnud, neist teost ?Du, ewig Du? (flöödile, klavessiinile ja t?ellole) vist suisa neljal või viiel korral. Muusikateose ajaline kulg erineb puht tajumuslikus plaanis, seekordsest olen kuulnud ka ajaliselt pisut kompaktsemaid esitusi, kõnealuses ettekandes oli lõpuosas kaastegev samuti Vox Clamantis.
Autoriõhtu üks oodatumaid hetki oli kindlasti flöödikontserdi ?Deux? esiettekanne, mis on instrumentaalkontserdina pisut erandlik selles mõttes, et flöödisolisti (Monika Mattiesen) kõrval on väga olulises rollis sopran (Kädy Plaas). Flöödisolist kord sulandub, kord tõuseb orkestri helikaskaadist rohkem esile, kuigi väga ?eraldi seisva? ja solistlikuna tervikpildis ometi ei mõju. Tavalise, piccolo- ja altflöödi kõrval on teoses kasutatud ka bassflööti, mille madal sahisev tämber on tänu võimendamisele selgelt eristatav. Sopran sosistab põhiliselt fraase de Foucauld? palvetekstist, tulemuseks müstiline ja sugestiivne tervik.
Teose ?Teine kallas, vaikuses hommikune vihm? esmaettekannet sattusin kuulma eelmisel NYYD-festivalil, sellega võrreldes tundus kõlapilt pisut teine ? eriti, mis puutub fonogrammide helimaterjali. Helire?issöör kasutab siin lisaks ka live-elektroonikat, nii võibki kõlaline lõpptulemus iga kord varieeruda. Fonogrammi algmaterjaliks on aga tuulekellad ja tiibeti laulvate kausside helid.
Fonogrammide kasutamine on viimase aja kontserdielus üsna sageli esinev võte. Võiks öelda, et elektroonilisemat laadi üritustel on sellest saanud suisa õhtu n-ö kohustuslik osa, millega siduda ?auke? lugude vahel ja ?aplausikohti? üheks tervikuks või anda akustilisele helipildile avaramat atmosfääri. Nõnda toetab ja seob fonogramm seda akustilist materjali, mis jääks muidu võib-olla kõlaliselt hapraks. Ka siin.
Küll aga istusin ma kontserti kuulates üsna kehva koha peal, peaaegu ühe kõlari kõrval, nii et seda teost kuulates oli esiplaanil hoopis kõlaritest kostev fonogramm ja muusikud kusagil kaugel ?ees? ? nii ei saanudki tervikut adekvaatselt tajuda. Surround-heli puhul aga on kuulamiskoht üpriski oluline. Fonogrammi tuulekellakõlinad varjutasid lavalt kostva akustilist heli.
Tulevi enda filmitud videopilt ilmus autoriõhtu jooksul vaid üksiku hoolikalt kalkuleeritud aktsendina ?Teise kalda…? lõpuosas. Seega polnud seda efekti, et kui juba ekraan on üles riputatud, toimuks seal kaleidoskoopiline mustrite vaheldumine, mis oleks tõmmanud tähelepanu olulisimalt (st muusikalt) kõrvale. See on aga märkimisväärne pluss Tulevi autoriõhtu lakoonilise visuaalse külje kasuks. Aeglaselt voolav jõgi, kollakas kuma, võsa, vaiksed sademete ringid, mis arenevad peagi vihmaks. Video jätkub ka autoriõhtu lõpuloo ajal, hajub, hääbub peaaegu märkamatult. Autoriõhtu ava- ja lõpulugu (?Der Herr ist mein getreuer hirt? I ja II) moodustasid justkui raami kogu autoriõhtule: sarnased, pisut jõululikud, koraale meenutavad muusikalised mõtted erinevas väljenduses ja esituses.