Pea nädal tagasi saabus uudis, et Viljandi päästjad said linnavalitsuselt loa hakata linnaserva uut komandomaja ehitama ning riikliku kaitse alla võetud praegune päästehoone jääb tühjaks ja müüakse peagi maha.¹ Muinsuskaitsealune, 1977. aastal valminud Toomas Reinu projekteeritud tuletõrjedepoo ei vasta päästjate sõnutsi tänapäevastele tingimustele ning seda on kallis ülal pidada. Taas juhtub nii, et kesklinna tugevdamise ja mitmekesistamise asemel voolab elu niigi kahaneva linna servadesse ja üks hoone jääb kasutuseta. Põhjuseks tuuakse punasest tellisest päästehoone muinsuskaitsealust staatust ning sellest tingitud piirangud. Linna äärde projekteeritakse Kuu arhitektide tüüplahenduse alusel uus hoone.

Selle uudise valguses on paslik depoo ainulaadsest arhitektuurist taas rääkida. Masinlik-monumentaalne Viljandi tuletõrjedepoo on üks silmapaistvamaid selle hoonetüübi esindajaid Eestis ning oma sihvaka-futuristliku torniga oluline maamärk. Karin Paulus toob raamatus „101 Eesti Nõukogude aja ehitist“ välja, et 1970. aastatel rajati tuletõrjedepood üldjoontes silikaattellistest garaažidena, mistõttu tõuseb Toomas Reinu kavandatud Viljandi depoo grandioossuse ja eraklikkusega eriti eredalt esile.

Omas ajas, omas kohas

Kuigi depoo võeti muinsuskaitse alla 2014. aastal, on tegemist hoonega, mille arhitektuuri pole hakatud väärtustama tagantjärele, seda peeti Mulgimaa üheks arhitektuuripärliks juba valmimise järel. Näiteks kiidab Toomas Reinu hoonet 1978. aastal Sirbis ja Vasaras Leonhard Lapin, kui toob välja tuletõrjedepoo kohaspetsiifilisuse, mis toonases tüüpehituses, mis paiga vaimule ja ümbritsevale tähelepanu ei pööranud, oli üsna erakordne.² Lapin sõnab, et tuletõrjedepoo väljendusvahendid erinesid märksa teistest Toomas Reinu hoonetest, depooga polevat arhitekt kaasa läinud üldlevinud praktikaga, kus kõik hooned, olgu seal restoran, tootmine või büroo, näevad üsna üheülbalised ja sarnased välja. „Toomas Rein läheneb igale projektile hoone otstarvet, ümbritsevat keskkonda, ehitusvõimalusi, kohalikku ehitustraditsiooni arvestades, aga ka üha uusi, puhtarhitektoonilisi probleeme püstitades, mistõttu iga tema teos on originaalne ja kasutatav ühekordselt teatud kohas,“ kirjutab Lapin. Omas ajas oli erakordne ja ainulaadne ka hoone plastiline, Lääne arhitektuurist inspireeritud vorm, mida sõjajärgsel ajal üldiselt tahukatega ei kombineeritud.

Sellest, et tegu on erilise eriprojektiga, kõneleb ka asjaolu, et Toomas Rein lasi depoo tarbeks eraldi kumerad tellised toota. Rein meenutab kunagises Sirbi vestlusringis maja saamislugu nii: „Kui Viljandisse tuletõrjedepood tegin, siis mõtlesin lekaaltellise välja. Mul oli Viljandis vaja kumerat pinda. Kumer pind vastas tuletõrjeautode esteetikale, punane tellis oli omane Viljandile. Rääkisin tuletõrjevalitsuse meestega, neile mu mõte meeldis. Et õiget tunnet kätte saada, lasksin isegi tuletõrjetoru mööda alla, 22 sekundiga pidi auto välja sõitma. Elasin igati ainesesse sisse. Toru tuleb dispetšeriruumi, kuid autorool on paremal, aga tuletõrjes kiputi viina võtma. Kuid kui torust korraga alla sõideti, siis võis üks mees teiste alla jääda. Tellise kumervorm oligi tingitud sellest, et teha vähem ohtlikke ruume. Läksime siis major Rinnega tuletõrjevalitsusest Tallinna keraamikatehasesse. Nad ei tahtnud seda tootmisesse võtta, sest see oli liiga keeruline töö. Major Rinne arvas, et ta hakkab siis hoolega keraamika­tehase tuletõrjenormidest kinnipidamist uurima, ja võib-olla tuleb tehas hoopis sulgeda. Mäletan, et jõululaupäeval näidati mulle valmistellist: oli kumer ja ühtegi pragu ei olnud.“³

Nõukogude aja kehvast ehituskvaliteedist on räägitud legende ning ega see Viljandi depoodki mõjutamata jäänud. Hoone hakkas lagunema kohe pärast valmimist, arhitekt oli hädas depoo töötajate isetegevuse ning valmis ehitamata detailidega. Lapin kirjutab, kuidas ehitaja on hoone lõpetamisse hooletult suhtunud, sest müüriosad, mis pärast valmimist lagunema hakkasid, asendati oskamatult, kaldkatused tehti inetud, sissesõitude betoonbarjäärid valati halvasti ning krundi heakord ja haljastus ei vastanud üldse projektile. Arhitekti ette nähtud punased aknaraamid ja uksed värviti esialgu hoopis valgeks, pruuniks ja punaseks nii, et Rein pidi ise need üle värvima. Ka osutab Lapin laialdasele hoolimatusele, sest depoo valdaja jõudis ühe aastaga lõhkuda peatrepi, osa uksi, aknaid ja arhitektuuridetaile.

Vaatamata kõigele esitati Viljandi tuletõrjedepoo Moskva üleliidulise noorte arhitektide konkursile, kus see jäi silma sisu ja vormi orgaanilise põimimisega, autori peene tunnetuse, sügava elamustaju ja tugeva vormikultuuriga.⁴ 1977. aastal sai Toomas Rein Viljandi depoohoone eest Sirbi ja Vasara arhitektuuri­preemia.

Erootikapood või muuseum?

Karin Paulus toob välja, et tuletõrjehoonete ehitamine hoogustus laiemalt XX sajandi esimeses pooles, sest siis tekkis ühtlasi vajadus organiseeritud tuletõrje järele.⁵ 1940. aasta alguseks oli Eestis 330 tuletõrjehoonet, nõukogude perioodil ehitati kokku 68 tuletõrjehoonet. Peagi töötati välja depoode tüüpprojektid. Viljandi depoo eristub teistest omataolistest just selle poolest, et tegu on originaallahendusega.

Sellele viidates võeti depoo 2014. aastal ehitismälestisena kaitse alla. Käskkirjast võib lugeda, et tegu on Eesti 1970. aastate ühe silmapaistvama hoonega, mille kujunduses on lähtutud kohalikest ehitustraditsioonidest (materjaliks punane tellis) ja tuletõrjeauto esteetikast (hoone ümarad nurgad), see on üks nõukogude perioodi väheseid utilitaarseid hooneid, kus on poetiseeritud tehnoesteetikat ja antud hoonele sümboli kanduvus.

Depood on tegelikult kogu aeg olnud üsna praktilised hooned, mille projekteerimise aluseks on võetud vajaliku tehnika mõõtmed, torni maht sõltus voolikute pikkusest. Nüüd on voolikute kuivatamise vajadus kadunud ning masinate mõõtmed ja hulk muutunud. Vaatamata sellele võiks nii erakordse hoonetüübi kui ka tuletõrjedepoo potentsiaali maamärgina ka nüüdisajal paremini ära kasutada ja selle linnakoes ruumiliselt esile tõsta. Nii ajalooliste kui ka uute hoonete puhul.

Viljandi depoo plaanib riik maha müüa. Moderniseerumise tuules on aja jooksul oma algse funktsiooni kaotanud nii mõnigi ajalooline tuletõrjedepoo. Paljud on üsna kiiresti leidnud uue, kuid mitte alati just väärikama funktsooni, näiteks tegutsevad neis nii ööklubi, erootikapood, kasiino, alkoholikauplus, autopesula kui ka valgustipood. Mõni seisab niisama tühjalt, mõnes tegutseb raamatukogu, muuseum või käsitööpood. Kõigi arhitektuurisõprade uue aasta soov võiks nüüd olla see, et Viljandis läheb hästi, ainulaadne hoone leiab targa omaniku ning saab väärika uue funktsiooni.

1 Marko Suurmägi, Päästjad vahetavad arhitektuurilise erakordsuse praktilisuse vastu. – Sakala, 23. VII 2022.

2 Leonhard Lapin, Arhitektuuriturnee. – Sirp ja Vasar, 15. XII 1978.

3 Reet Varblane, Eesti kolhoosiehituse fenomen. – Sirp, 22. II 2008.

4 Noorte arhitektide konkursi laureaadid. – Sirp ja Vasar, 11. V 1974.

5 Karin Paulus, Tuletõrjedepood ja pritsikuurid Eestis. Koostaja Eve Arpo. Eesti Tuletõrjemuuseum, 2016.