Artikli keskne väide on, et suur hulk ressursse saab peagi otsa, kui majanduskasv on majanduses jätkuvalt peamine eesmärk. Kindlasti on selline suundumus olemas, kuid kui kiiresti see juhtub, on raske ennustada. Terve hulk tegureid aeglustab ressursside lõppemist, esmajoones vähendatakse erinevate ressursside vajadust uute tehnoloogiliste lahenduste abil. Näiteks Euroopa Liidu majandus („vanad” ehk EL 15 riigid) kasvas ajavahemikus 1993–2005 2 kuni 3 protsenti aastas, kuid nafta tarbimine sellel perioodil jäi 1993. aasta tasemele ehk majanduse energiamahukus langes mitu korda. Analoogilised protsessid peavad toimuma hakkama ka Hiinas, Indias ja teistel kiire majanduskasvuga arengumaadel. Pigem ei ole näiteks nafta veel praegu üldse nii napp ressurss,  et oleks tõsine surve uute lahenduste väljamõtlemiseks. Juba aastaid räägitakse sellest, et naftat piisab vaid 30–40 aastaks, ent on avastatud järjest uusi maardlaid ja kõik on siiani jätkunud. Muidugi ei peata ressursside kasutamise tõhustamine ja uute maardlate avastamine täielikult paljude ressursside kahanemise protsessi. Siin peaks jälle appi tulema inimkonna nupukus – uued materjalid, uued lahendused, millele varem pole  tuldud.     

Nõustun põhimõtteliselt artiklis esile toodud ressursside kahanemise tendentsi väitega, kuid tahan lisada midagi, mis puudutab meid kõiki. Majandus ei asu ega toimi väljaspool inimesi, kaupu ja teenuseid tarbivad inimesed loovad selle. Seega tuleb muuta inimeste kui majanduse põhiliste osalejate väärtushinnanguid, see on aga  erakordselt raske. Kui tunnistame, et ressurssidega on lood kehvasti, siis peaksime olema väga rahul valitsuse kõigi nende sammudega, mis sunnivad meid vähem tarbima (näiteks kütuse aktsiisimaks peaks olema mitu korda suurem jne). Kuni inimesed ei ole valmis piirama või loobuma tarbimisest, pole ka jätkusuutlik majandus võimalik.