Ajalooliseltki on sotsialistid pääsenud tavaliselt võimule pärast parempoolsete pikemat valitsemisaega. Taasiseseisvunud Eestil oli seljataga mitmekümneaastane periood, kus räägiti palju sotsialismist, nii et see sõna oli minetanud igasuguse sisu ja muutunud pigem sõimusõnaks.

Seega oli loomulik, et 1990. aastate alguses hakati riiki üles ehitama parempoolsuse lipu all ning vasakpoolsus oli mõistena sisuliselt tabu (suurem osa toonaseid pahempoolseid eelistas ennast määratleda eufemismide toel). Ilmselt oli parempoolne poliitika õige valik, sest praegune sotsiaaldemokraatia peatõstmine võlgneb vaieldamatult palju eelmise kümnendi valitsuste saavutustele ja tegematajätmistele.

Mulle meenub üks mu prantsuse tuttav, kes 1990. aastate keskel Eestit külastades tunnistas, et kuigi Prantsusmaal on ta veendunud pahempoolne, siis Eestis elades hääletaks ta ilmselt parempoolsete poolt. See oli talle endalegi kaunis jahmatav tõdemus ja veenis mindki poliitilise ilmavaate sotsiaalses tingituses. Kuigi sotsiaaldemokraatia eelistab oma lipukirjana rõhutada solidaarsust ja õiglust (seda kinnitab ka näiteks 5. VIII EPList loetud Jaan Kaplinski arvamuslugu), siis sisuliselt eeldab nende kahtlemata vajalike väärtuste elluviimine siiski tugeva majandusega riiki. Sotsiaaldemokraatide universaalne eesmärk heaoluriik ei tähenda ju riiki, kus kõigil on tingimata hea olla, vaid riiki, kus sotsiaalset ebavõrdsust vähendatakse vara ümber jagades. See aga eeldab paratamatult piisava vara olemasolu, mida oleks võimalik ümber jagada.

Ma leian, et praegune Eesti on jõudnud oma arengujärgus vaieldamatult niikaugele, kus taasiseseisvumisaegsed poliitilised prioriteedid on võimalik ringi vaadata ning asuda suure ülesehitustöö käigus tekkinud sotsiaalseid lõhesid ja ebavõrdsust vähendama. Ma ei tea, kas selle tööga saaksid kõige paremini hakkama sotsiaaldemokraadid (nende valitsemiskäitumine minevikus sunnib mind selles küsimuses ettevaatlikuks), ent vähemalt programmiliselt on neil selleks kõige paremad eeldused.