Eesti meedias on aeg-ajalt meenutatud Saksamaa luteri pastor Martin Niemölleri 1946. aasta luuletust „Kõigepealt tulid nad“ („Zuerst kamen sie“). Selles laseb pastor silme eest läbi lähimineviku, kus kõigepealt tuldi kommunistide järele, kuid ta oli vait, sest tema ei ole kommunist. Siis tuldi sotsiaaldemokraatide järele ja jälle ta oli vait, kuna tema pole sotsiaaldemokraat. Siis tuldi ametiühinguliikmete järele ning taas oli ta vait, sest ei ole ametiühinguliige. Seejärel tuldi juutide järele ning ta oli vait, kuna ta pole juut. Viimaks tuldi tema enda järele ega olnud enam kedagi, kes selle vastu oleks saanud protestida.
Loo mõte on siin see, et kordagi ei protestitud ühegi nimetatud rühma tagakiusamise puhul, sest vastav rühm oli ühiskonnas laialdaselt taunitud. Kuid kui lõpuks tuldi „meie“ järele, siis keegi ei saanud appi tulla, sest ükshaaval olid kõik rühmad elimineeritud. Seega, lastes mingisuguseid vähemusi eemale tõrjuda, alla suruda neid aitamata või isegi kiusamisega kaasa minna, jõuame lõpuks olukorda, kus järg on meie käes. Järgnevalt juhiksin tähelepanu kahele tühistamiskultuuri tagajärjele. Esiteks: sellele, kes on saanud hakkama või väidetavalt saanud hakkama millegi taunitavaga, ei julgeta üldiselt appi minna. Teiseks: tühistamiskultuuris on kogukonda või rühma kuulumise üks alus ühine kriitikaobjekt, kuid kui see objekt juhtub olema oma rühma liige, siis ei leita õiget tegutsemisviisi. Mõlemad tagajärjed on pikas perspektiivis ohtlikud.
Tühistatavat ei toetata
Kui keegi kasutab praegusel ajal sõna „tühistamine“, siis sageli nähakse ütlejas kedagi, kes on tagurlik. Kedagi, kes on progressi, vabaduse ja emantsipatsiooni vastu, kes on traditsioonides ja stereotüüpides kinni. Kuid eri maailmavaateid on alati olnud, mõned neist on tulevikku suunatud, teised olemasoleva säilitamisele orienteeritud või isegi vaatega minevikku. Alati on olnud uute ideede eestvedajaid, alati on olnud ka muudatuste vastaseid. Olgu see tehnoloogiline areng, nt aurumasinad ja nende vastu võitlejad, või poliitilised muudatused, nt naiste valimisõigus. Kuid tühistamine ei ole lihtsalt poolt või vastu olemise küsimus. See on küsimus sellest, et keegi tuleb üldse ja täielikult kõrvale heita, kuna on saanud hakkama millegi taunitavaga. Mis see taunitav on, ajas muutub, nagu nägime Black Lives Matter liikumise haripunkti ajal mõne aasta eest, kui maha võeti kunagi suure au sees olnud isikute kujud, kuna nad olid omal ajal olnud seotud orjapidamise, kolonialismi ja muu sellisega.
Need on muidugi üpris selged näited taunitavatest tegudest, kuid isegi need on tekitanud palju vaidlusi. Eestis on olnud hulgaliselt analoogilisi debatte, mis ei ole nii selged. Kui jätta kõrvale see, kas kunagiste NSVLi poolel võidelnute kujud või Punaarmee võitu tähistavad sümbolid tulnuks maha võtta juba kolme aastakümne eest või järk-järgult, või midagi ikkagi alles jätta, siis on meil üsna erinevaid nn tühistamiskultuuri kuuluvaid juhtumeid. Meil on olnud sportlasi, keda on avalikult kritiseeritud, kuna nad ei võtnud Ukraina-Venemaa sõja küsimuses selgelt „meie“ poolt. Meil on muusikuid, kes käisid Venemaal pärast selle sõja puhkemist ega osanud või tahtnud samuti poolt võtta. Aga meil on ka maailmavaate pärast tühistatuid, olgu tegemist neoliberalismi pooldajate, paremäärmusluse propageerijate või hoopis vasakpoolsetega. Juhan Smuuli küsimus on olnud tähelepanu all, kuna ta töötas kommunistide heaks ja aitas inimesi küüditada.1 Praegu on meil vaatluse alla sattunud Debora Vaarandi juhtum, keda süüdistatakse enam-vähem samades pahategudes, ning ühelt Tallinna majalt eemaldati tema mälestustahvel.2
Seega meie ühiskonna puhul ei saa öelda, nagu oleks „tühistamine“ kasutuses valdavalt siis, kui kõne all on paremäärmuslikud teod või sõnad, aga mitte vasakpoolsete teod või sõnad. Kuid kõigil neil juhtudel on üks ühine joon: kui minevikutegelased kõrvale jätta, siis praeguses ühiskonnas elavatel nn süüalustel reeglina toetajaid ei ole ja kindlasti ei paista need toetajad avalikkuses silma. Näib olevat välja kujunenud hirm, et juhul, kui hakata neid inimesi toetama, siis äkki see kuidagi nakatab, hakatakse mindki nendes tegudes süüdistama, kaassüüdlaseks pidama. Või vähemalt kellekski, kes ei võta selliseid tegusid tõsiselt. Pigem olen vait. Seetõttu torkaski silma Peeter Helme juhtum, kelle raamatuesitlust külastas pärast nn pedofiiliaskandaali õiguskantsler. Ning saanud tugeva kriitika osaliseks, õiguskantsler hiljem kahetses esitlusel käimist.3
Tühistamiskultuuri puhul on maailm must-valge. Tühistamiskultuuri ajastul inimesel vigu olla ei tohi. Täpsemalt öeldes, muidugi mitte minul, vaid teisel inimesel ei tohi olla vigu. Kes on hukka mõistetud, teda võib ja tulebki rünnata ja kritiseerida.
Kuid mitte toetada või isegi suhelda. Muidugi ei ole must-valge maailmapilt omane vaid tühistamiskultuurile. Ka populismi puhul ei ole tähtis maailmavaate sisu, mida seda kasutades edendatakse, vaid selgepiiriline ühiskonna jaotus kaheks. Lihtsustatult on see ühiskonna jagamine heaks rahvaks ja halvaks eliidiks. Kuid must-valge maailm piirab inimese vabadust. Kogu aeg pead jälgima, mida sa ütled. Ja jätad igaks juhuks paljugi enda teada. Endine president Kersti Kaljulaid märkis presidendi roosiaia vastuvõtul 20. augustil antud intervjuus väga õigesti, et kui me sildistame ja solvame inimesi ega aruta ideid, siis me ei mõista neid ideid ega saa aru, mida inimesed mõtlevad.4 See on omane ka tühistamiskultuurile. Ennekõike on see oht sõnavabadusele. Ning suuresti läbi enesetsensuuri. See omakorda tekitab olukorra, kus mõistlik dialoog puudub. See on nii, isegi kui sama argumenti kasutavad need, kes ise on väga kaugel eri vabaduste võimaldamisest, sh paremäärmuslased ja konservatiivid, ning kes just ise õigupoolest must-valget maailmapilti kultiveerivad.
Enesetsensuuri võimendab risk, et praegu sobiva käitumise või väljaütlemise eest võidakse sind kunagi karmilt karistada, sind võidakse „tühistada“, kui arusaam sobivast ja mittesobivast ajas muutub. Millega põlu alla satutakse, seda ei saa ennustada. Veel vähem sõltub inimesest endast, kuhupoole olud liiguvad. Näiteks Nõukogude okupatsiooni ajal võis Eestis endale ebameeldivat inimest, ütleme kirjanikku, süüdistada kodanlikus natsionalismis. Ja tema käekäik võis selle tagajärjel tõenäoliselt kõvasti kannatada. Hiljem, kui omariiklus taastati, oli eesti rahvuse ja kultuuri arengu esiplaanile tõstmine just, vastupidi, kiidetav. Võiks öelda, et omaaegne õhkkond Eesti NSVs, kui natsionalismisüüdistus hävitas karjääri või kui ei läinud veel hullemini, oli tühistamiskultuuri sarnane. Ennekõike oli ka sellele omane, et üldiselt ei julgenud keegi põlu alla sattunuid avalikult toetada.
Tühistamine ja identiteet
Tühistamiskultuuriks (ingl cancel culture) on nimetatud viimase tosina aasta jooksul väga palju kõneainet pakkuvat nähtust, siis kui avalikus debatis, tavaliselt meedias või ühismeedias, kedagi diskrediteeritakse ja kritiseeritakse tegude või väljaütlemiste pärast, mida tajutakse ebakorrektsena, kedagi solvavana või ebaõiglasena. Kutsutakse üles neid inimesi boikoteerima, oma ametist tagasi astuma, rahvast neid avalikult hukka mõistma. Kui nii läheb, siis öeldakse, et see inimene on „tühistatud“. Ühelt poolt on tegemist õige sooviga vähendada ebaõiglust, ebavõrdset kohtlemist, ahistamist, stereotüüpset mõtlemist jne, kuid teiselt poolt võidakse hukka mõista liiga kiiresti, teemasse süvenemata või millegi pärast, mis ei pruugi olla kooskõlas reaktsiooni tugevusega. Võib öelda, et eesmärgid on asjakohased, kuid meetod nendeni jõudmiseks sisaldab ohtusid. Muidugi kannatavad rünnaku alla sattunud inimesed, keda võidakse ebaproportsionaalselt karmilt karistada. Kui karjäär on läbi, siis ei saa väita, et isikule oleks antud võimalus end muuta, kogetust õppida. Nii halvasti ei pruugi alati minna, kuid see on võimalik. See pole ainus tagajärg, vaid mõju on ühiskonnas laiem kui ühe inimese saatus.
Kuigi termin „tühistamiskultuur“ pole laialdaselt kasutusel olnud kuigi palju aega, on sellesarnaseid boikoteerimise vorme mõistagi varemgi eksisteerinud. Ent tühistamine on selgemalt kui varasemad analoogiad seotud identiteediküsimusega. Sellega kaasaminek, s.o mõne inimese, liikumise, nähtuse või stereotüübi vastu võitlemine, mida sinuga sarnaselt mõtlevad inimesed samuti teevad, on ühtlasi nendega ühte kogukonda kuulumise kinnitus. Isegi kui seda kogukonda või rühma seob ka palju muud.
Kuid mis juhtub tühistamiskultuuri tingimustes siis, kui hoopis „meie“ inimene saab millegagi hakkama, mida me teiste puhul ei salli? See tekitab kindlasti palju nõutust. Selline näide on meil just hiljaaegu esile tõusnud. Kui tekkis nn idavedude skandaal, siis kindlasti olid Reformierakonna toetajad nõutud. Kuidas jõudis see, mida me alati taunime, meie juurde? Kuidas selline asi saab üldse juhtuda? Hukka mõista me ise seda muidugi ei saa, kuid kuidas reageerida? Äkki see ei vasta tõele? Või kui vastabki, siis ehk see on andestatav, kuna muidu on oht „teiste“ võimule saamiseks? Seda laadi kaalutlusi on ühismeedias olnud palju näha. Sellist küsimust ei saaks tekkida, kui see ei oleks identiteediküsimus. Kriitikat peaministri suhtes on suuresti eest vedanud meie ajakirjandus. Ühtedele on see ainuvõimalik, poliitikute silme all hoidmine ongi meedia ülesanne. Teistele, s.o omadele, on tegemist ajakirjanike poolt kiusamisega, mille põhjus on minevikus. Näiteks selles, et ajakirjanduse käibemaks tõuseb.5 Must-valges maailmas ei saagi see teisiti olla. Pole üllatav, et peaminister kasutas olukorda kirjeldades sõna „nõiajaht“.6 On täiesti enesestmõistetav, et kui Reformierakonna toetaja oleks silmitsi samasuguste kahtlustega mis tahes muu erakonna juhtfiguuri puhul, ta mõistaks selle selgelt ja pikemalt kaalumata hukka. Aga nagu öeldud, must-valges maailmas ei saagi see teisiti olla.
Olulisem siin on siiski muu. Me ei näe ka seda, et Kaja Kallast kuigivõrd selles olukorras toetataks, kui Reformierakonna enda inimesed välja jätta. Seda toetust ei ole näha olnud muidu erakonda üldjuhul soosinud arvamusliidrite poolt. Nende poolt, kes muidu „teiste“ puhul eksimusi alati ühismeedias või tavameedias valjult kritiseerivad. Siin võib selgitus vähemalt osaliselt olla mainitud identiteediküsimuses. Sest niipidi identiteet, kuuluvustunne kogukonda või rühma, tühistamiskultuuris ei kinnistu. Kuuluvust ei tugevdata selle kultuuri kontekstis „omade“ toetamise kaudu, kui need on sattunud mõne teo või ütlemise pärast „tühistamise“ ohu alla. See kinnistub vaid ühise vaenlase, ühise kriitikaobjekti kaudu. Mõistagi on pikemas perspektiivis ohtlik see, mis puudutab rühmade ja kogukondade sisemist usaldust. Meil on selle kohta tabav ütlus, et „sõpra tunned hädas“, mis ei tähenda siiski seda, et sõbra vigu ei nähta või neist ei saa rääkida.
Kas tühistamiskultuur on tingimata halb? Väidetakse, et tühistamiskultuuril on ka tulemusi. Näiteks võimaldab see vähem võimu omavatel inimestel sekkuda, aitab marginaliseeritud inimestel paremal positsioonil olijaid vastutusele võtta, kui õigussüsteem ei toimi. Nii leitakse, et nn tühistamine on aidanud ühiskonda paremaks muuta. Sellega võib paljudel juhtudel nõustuda. Loomulikult, kui meie enda kohalike teemade juurde naasta, on ahistamine, pedofiilia, Venemaal esinemine või seal kauplemine, ebavõrdset kohtlemist põlistavad stereotüübid halvad. Pedofiilia ja ahistamise vastu tulebki võidelda. Mõned teised juhtumid on võib-olla vähem selged. Kuid miks ei peaks siis selliste ülesastumistega seotud isikuid ruttu ja valjult hukka mõistma, kogukonnast välja heitma, ametist kõrvaldama ja neid boikoteerima? Miks üldse toetada kedagi, kes ilmselt on midagi laiduväärset teinud?
Kuid selles just asi ongi. Kui tegemist oleks ühiskonnas suure au sees oleva isikuga, siis kui suurt julgust nõuab tema toetamine? Mitte mingisugust. Aga avalikult hukka mõistetud inimese toetamine nõuab tühistamiskultuuris erilist julgust. Pikas perspektiivis on see ennast õõnestav. Kui loo algust meenutada: me tunneme end süütuna, me ei sekku, kui keegi kõrvale heidetakse, kuid ka meile ei tulda hiljem appi, kui me ise tähelepanu alla satume. Hukka mõista on lihtsam, või õigem oleks öelda, et ohutum, ning see ühtlasi liidab, sest meil on ühine vaenlane. Kuid kokkuvõttes tühistamiskultuur õõnestab nii sõprussuhteid kui ka usaldust inimrühmades ja kogukondades. Sellised on tühistamiskultuuri tagajärjed.
1 https://kultuur.postimees.ee/7759046/kas-jaab-seinale-eesti-kirjanike-liit-langetas-juhan-smuuli-bareljeefi-osas-otsuse
2 https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120229777/tallinnas-eemaldati-majalt-debora-vaarandi-malestustahvel-ja-asendati-uuega
3 https://www.err.ee/1608448313/oiguskantsler-helme-raamatuesitlusel-kaimine-oli-viga
4 https://www.postimees.ee/7838116/videointervjuu-kersti-kaljulaid-peaksime-vahem-sildistama-ja-solvama-ning-rohkem-arutama-ideesid-et-nendest-aru-saada
5 https://www.err.ee/1609015109/ajalehed-avaldasid-uhise-protesti-ajakirjanduse-kaibemaksutousu-vastu
6 https://www.ohtuleht.ee/1091435/kaja-kallas-noiajaht-minu-abikaasa-aripartneri-tottu-on-uletanud-taluvuse-piiri