Suurtel sõdadel on varanduslikku kihistumist tasandav tagajärg, on tõdenud Thomas Piketty. Loogiline, sest hävingus jäävad ilma need, kellel enne midagi oli, aga mitte need, kel ei olnud. Ajaloos on see käinud ennekõike sõja purustava jõu vahetute sündmuspaikade kohta, kus maatasa on tehtud linnad, tööstus ja taristu. Nüüdisaja üleilmses majanduses võivad vara kaotajad asuda üle ilma, kaugel sõjatandrist ja pommidest, sest teatavasti on maailma jõukaim miljard inimest otsustanud pidada sõda eeskätt majanduslike vahenditega, sekkudes enneolematult ulatuslike sanktsioonidega. Üleöö liigitusid õigeks ja valeks terved ärisuunad, väärtpaberid ja turud. Kel vara ei ole, saab kaotada ainult töö, aga isegi sel juhul on vaene rikkale arvestuslikult lähemal kui enne. Siiski, ega see teadmine vaesele erilist õnnetunnet tekita.

Rikaste riikide seninägematu ulatusega majanduspoliitiline aktsioon nõuab ka Eestis tavatult suurt ja kiiret lühi- ja pikaajaliste plaanide ülerehkendamist. Kas uutes oludes (ajalugu kinnitab, et sanktsioone kehtestada on hoopis lihtsam kui neid hiljem kaotada) ikka on mõistlik ja võimalik teha kõike seda, mis varem otsustatud? Kas avalike kulude väljakujunenud proportsioon peab jääma samaks või sunnitakse kõik muud, tihtipeale niigi juba aastaid alarahastatud, eluvaldkonnad oma osast midagi sõjakassasse ära andma, nagu nõuab praegu lõkkele löönud hurraapatriotism? Poliitiline arutelu ei ole selle üle publiku ehk kodanikkonna ees veel alanud ning poleks ime, kui puhke­päevadeta üleilmset julgeolekukriisi lahendavat valitsust tabaks vajadus riigieelarvet koostada ka tänavu sama suure üllatuse ja ootamatusena nagu sõda ise.

Et olukord majandusliku kihistumisega ei ole Eestis roosiline ning avaliku võimu sõna ja tegu ei lange alati kokku, võis aimata ja kuulda juba enne sõda. Sel nädalal esitas statistikaamet selle kohta ka veenvad tõendid, mis peaks igaüht panema mõtlema, aga otsustajaid ka vastutama. Amet võrdles ja analüüsis ligikaudu 300 000 palgasaaja sissetulekuid 2020. ja 2021. aasta IV kvartalis, et vastata küsimusele „Palgaralli! Huvitav, kellel küll?“.*

Ligikaudu pooltel (51,5%) uuringuga hõlmatutest brutopalk kasvas, veerandil (26,7%) jäi enam-vähem samaks, kuid paraku-paraku tabas enam kui viiendikku töötajatest palgakaotus. Kuu sisse­tulekust kaotas 50–200 euro jagu 11,7% ning enam kui 200 eurot 10,2% palgasaajatest. „Suurem palgatõus on märgatav ametirühmades, kus palgad ongi üldiselt kõrgemad. Kolmandikul juhtidest ja 36% tippspetsialistidest oli 2021. aasta neljanda kvartali keskmine töötasu üle 200 euro võrra suurem kui 2020. aasta samas kvartalis,“ nendib amet.

Detailsemas vaates on võitjate kõrval ka kaotajad. Juhtide ametirühmas on ülekaalukalt enim palgas kaotanud juhte lastehoiuteenuste alal (52%), neile järgnevad juhid haridus- ja koolitusalal (30%) ja juhid vanurite hooldusteenuste alal (26%). Nagu öö ja päev võrreldes juhtidega tervishoiuteenuste alal, kellest tervelt 77% tabas palgatõus ning palgas kaotajaid olid kokku vaid 14%.

Pilt on samalaadne ka tippspetsialistide kategoorias, kus edetabeli pärapidajad ehk suurimad sissetulekus kaotajad on eripedagoogid (38%), kutseõpetajad (37%), üldhariduskooli vanema astme õpetajad, lasteaiaõpetajad ja muusikaõpetajad (kõik 36%), alghariduse õpetajad, audioloogid ja logopeedid (35%) ning kunstiõpetajad (31%). Kuidagi ühte väravasse kipub see pilt sel maal, kus elab põliselt haridususkne rahvas ning selle üle ilma parimaid PISA teste sooritav noorsugu ja kus valitseb aegadeülene poliitiline konsensus „hariduse väärtustamisest“. Meenutan, et üldise veendumuse kohaselt koormasid kaks pandeemia-aastat meedikute kõrval enim just kõigi astmete ja erialade pedagooge, seda nii töökorralduse (kaugõpe) kui ka laste vaimse tervise järsu allakäigu tõttu. Sõda on juba toonud tuhandeid ja toob sügiseni lasteaedasse-koolidesse veel teadmata hulga võõrkeelseid pagulaslapsi, kelle õpetamise ja kasvatamisega peavad pedagoogid toime tulema kiirenenud inflatsiooni ning valdavalt kahaneva sissetuleku tingimustes.

Kas need faktid väärivad kobarkriisi lahendava valitsuse silmis ka kriisi nime ja kas see on kriis, milles haridusministri meelest tasub elada, kui tuletada meelde tema kunagise ülemuse surematuid sõnu? Jah, need on eelmise aasta andmed ning vähemasti kirjade järgi said pedagoogid uuest aastast palgaraha juurde, kuid ei ole selge, kelleni ja kui palju on sellest ka päriselt jõudnud. Kas ootame aastakese, kuni statistikaamet teeb järgmise analüüsi, või peaks hakkama kohe tegutsema?

Avaliku sektori rahast kõneledes näeb kauaaegne poliitiline tava ette, et kes tahab kulutada, peab näitama ära ka katteallika. Lihtne lahendus oleks maksusüsteemi muutmine nii, et võetaks rohkem neilt, kellel rohkem on, aga praegusest valitsuskoalitsioonist ei paista küll ühtki märki mingigi maksu­reformi plaani kohta. Maksude alal asendavad plaani juhuslikud, süsteemitud ja lisatulu mitte tootvad uitalgatused nagu elektrišoki võitmise kuulsusrikkad lahendused.

Aga on veel lihtsam lahendus, mis peaks uudiseid lugedes pähe torkama igaühele. Südalinna kultuurikeskuse ehitamine läheb maksma ligi 100 miljonit eurot ning selle rajamine lükkub vähemalt kahe aasta võrra edasi, teatas Tartu linnavalitsus. Iga viies investeering tuleb maha tõmmata, sekundeeris võimsaim ja rikkaim omavalitsus Tallinn. Kuid suurim kinnisvara- ja taristu­investor on teadagi valitsus, mille plaanidesse ei ole sõda veel ametlikke korrektiive teinud, kuigi peaks, sest kui miski on kindel ja pikaks ajaks, siis see, et Venemaaga aastaid, võib-olla aastakümneid mingit äri ei aeta.

Esmajoones puudutab see juba ennegi hullumeelset megaplaani ehitada valdavalt võõra, kuid osaliselt ka me oma raha eest uus raudteetrass Rail Baltic. Selle omaaegsest ilustatud tasuvusarvutusest, kus oli kirjas, et tervelt kolmandiku vedudest annab kaubavahetus Venemaaga, ei tohiks enam alles olla rohkem kui tolm. Juba räägitaksegi üsna varjamatult, et uuel raudteel on ainult riigikaitse tähtsus, sest ainult seda mööda jõuavad meie idarindele liitlaste tankibrigaadid ja moonaeše­lonid. Kui nii, siis ehk peakski Rail Balticu kohe kaitseministeeriumile sõjaraudteena üle andma. Enne võiks siiski kindral Heremilt küsida, kas see rööpapaar mahub tema ja NATO kaitseplaanidesse ja kui vältimatu vajadus see on.

Neljarealiste maanteedega on sama lugu. On pikaks ajaks, kui mitte igaveseks, kindel, et Tartu maanteelt kaovad seda ummistanud Venemaale suundunud Mercedeste voorid ja riigi põhimaanteedelt kõik muud transiidikoormad. Lisagem mootorikütuste kallinemisest tingitud erasõitude vähenemine ning vastus saab olla ainult üks: suured uusehitused maanteel tuleb viivitamatult peatada ning kõik, mis pooleli, konserveerida.

Vastuargument võiks olla, et Eesti ehitussektor on suur tööandja ja maksu­tulu tootja. Kui kängub ehitus, kängub eelarve. Kui aga silmas pidada, et Venemaa mõõtmatute sõjakuritegude tõttu saab Ukrainast lähiaastateks hiiglaslik ehitustanner, mida rahastavad heldelt globaaldoonorid, siis kiire ja nutika tegutsemise korral leidub seal oma nurgake tervele Eesti ehitussektorile, mis loodetavasti juba on kolimisplaani sepitsemisega algust teinud. Kui minna, siis koos ja suurelt, et mitte jääda muu ilma suurkorporatsioonide haledaks ja nööritud allhankijaks.

Ärge siis, kallis valitsus, sel korral head kriisi maha magage, sest vastasel korral loevad teie lapselapsed (kui nad üldse lugeda oskavad) kunagi tulevikus 2022. aasta kohta, et kui Arno oma uue ukrainlasest sõbraga koolimajja jõudis, olid õpetajad juba nälga surnud.

* Kadri Rootalu, Palgaralli! Huvitav, kellel küll? – Statistikaamet 15. III 2022. https://www.stat.ee/et/ uudised/palgaralli-huvitav-kellel-kull