Mõni aeg tagasi sattusin Niguliste muuseumis vaatama „Nelja monoloogi Püha Jüri asjus“. Ehk kõrgetest ootustest tingitult, aga tulin pärast esimest vaatust tulema, kuna tekst hajus löövidesse ja võlvide alla. Meelis Oidsalu ütleb kiitvas arvustuses leebelt, et „Monoloogid“ eeldavad vaatajalt kannatlikkust ja „teadlikku pühendumist“ (Sirp 24. VIII 2018). Küllap mul siis sellist kannatlikkust ei olnud – kartsin, et kunagine lugemiselamus lahtub. Kiitust väärib aga nn lavastatud kavaleht, mis ka Sittowi-võhikule, kes Krossi novelli kunagi lugenud pole, probleemi kenasti pulkadeks lahti võtab. Selles vestleb säravalt tüütuks mängitud agar lavastaja kunstiajaloolasega ja püüab mõista, mis kogu Krossi-Johanseni sittowiaanas tõele vastab.

Lavastaja nõuab ajaloolaselt: „Teie peate ju tõe välja selgitama!“ Ajaloolasel on lavastuses justnagu karmi pilguga loodusteadlasel ülesanne leida konkreetne vastus küsimusele, milline oli Sittowi (utreerime lusti mõttes) impulss ja asukoht, ehkki kumbagi ei ole võimalik täpselt määrata. Milliseid pilte lavastaja kasutada võib, kas me ikka saame olla kindlad, et Sittow on antud maali teinud, ja miks on alust arvata, et ühel maalidest on ta kujutanud ennast?

Seevastu kunstnik – olgu ta kirjanik, maalikunstnik, tantsija või turundusosakonna alkeemik – asub nagu Janus usu ning teaduse vahel. Ta vaatab teaduse poole, et omandada tõsikindlad teadmised, teda ei rahulda, et hüpoteesi tõestus on ainult osaline. Aga looma peab ta teose, mis ainuüksi usul põhinebki. Me tahame uskuda, et laval nähtav on tõene. Mida osavamad on lavastaja ning näitlejad, seda kindlam on vaatajate usk. Dan Browni võib mitte pidada kirjanikuks versaalis K-ga, kuid ka kümme aastat pärast tema „Da Vinci koodi“ maania lahtumist tunglevad Louvre’is kergeusklikud turistid, romaani pehmete kaantega väljaanne ühes ja märkmed teises käes.

Teaduslikuks meetodiks võib ilmselt nimetada hüpoteesi kontrollimist empiiriliselt ja teoreetiliste väidete abil. Näiteks hüpoteesi „Kaur Riismaa on teadlane“ lükkab juba eelmise lause ebakindel sõnastus ümber. Justnimelt selline pidev ebakindlus iseloomustab minu meelest teadust, paljukest ma sellega kokku olen puutunud: kuni meil ei ole tõestust, seni on kõik lahtine, ja kui me millegi tõestame, siis võib ilmneda uusi fakte või on vaatlusvahendid täpsemad ning me peame oma seisukohast loobuma. On ka võimalik, et tõesed on vaat et vastandlikud väited, nagu juhtus isa ning poja Thomsonitega, kellest esimene sai 1906. aastal Nobeli auhinna elektroni kui osakese avastamise eest, teisele määrati 1937 Nobeli auhind elektroni kui laine tõestamise eest. Siit lähtub ka kolmas asjaolu, mida teaduse puhul märkima peaks: väga harva avastatakse midagi ainuisikuliselt. Enamasti loob üks seltskond tingimused, mille teine ümber lükkab või kinnitab. Näiteks Einsteini üldrelatiivsusteooria kinnitasid Arthur Eddingtoni vaatlused.

Usk seevastu, kuigi inimesed moodustavad kogudusi, on inimese enese asi. Nii nagu me kuuleme, näeme, haistame või tunneme valu erinevalt, me ka usume erinevalt. Ma ei pea silmas religioone, vaid protsesse ajus, mis mingil kombel uskumise tekitavad. Kahel inimesel, kes kuuluvad samasse kogudusse, usuvad sama Jehoovat ning tema poega, võivad olla ajus erinevad ühendusteed, erinevad mälestused, mõnud ja hirmud, mis selle usu on tinginud. Küllap samamoodi, nagu me tajume värve ja kuuleme helisid erinevalt.

Miks aga usule on võimatu vastu argumenteerida, teaduslikultki? Erinevalt teadusest allub usk ainult faktidele: inimene võib leida usu millessegi mingi sündmusega seoses, kui „keegi nagu hoidis“. Samamoodi saab usk sündmuse järel kaduda: 1755. aasta Lissaboni maavärin pani aluse suisa uuele ajastule. Hüpoteese, kahtlemist usk ei salli. Isegi kahtlus on ususündmus: puhtalt kahtluse alusel, näiteks jumala motiivides, saab usk ainult kinnitust. „Eloi, Eloi!“ saab hüüda ainult keegi, kes on hinge tagumise tagakambrini temas kindel.

Kunstnik, teaduse ja usu vahel, võtab esimeselt ebakindluse ja seda tehnilise võttena kasutades loob isiklikku laadi usulise kogemuse: juba avades raamatu (sisenedes galeriisse, teatrisse jne), satume olukorda, milles me oleme täielikult üksi. Me näeme kas või kirja šrifti erinevalt, visuaalselt kõneleb tekstipind minuga erinevalt kui sinuga. Edasi üksindus ainult süveneb.

Mis puutub ebakindlusesse kui tehnilisse võttesse, siis lugegem näiteks lõiku romaanist „Kolme katku vahel“: „Kes võib iial täpselt ütelda, miks mõni kahvatu ja otsustavailmeline noormees, kes just viimasel ajal on kuidagi naerukamaks muutunud ja isegi tempore lectionium mingisuguseid landsknehtilaulusid vilistama kipub, äkki colloquinum’il tummaks osutub kui nui? Kes võib iial teada, miks ta ülikoolist ära kaob ja oma professori eest kõrvaltänavasse põikab ja enese heast peast eksmatrikuleerida laseb ja läheb, apostlid ja kolm grammatikat pampu seotud, auklikud saapad jalas ja kepp käes, maanteele või laevale, et sõita kurat teab kuhu. Ja miks ta minnes kramplikult mõnest kõrge viiluga kaubahärramajast mööda vaatab, kus õuepenid urisevad ja raske kardin mõnel ülakorruse-aknal õrna käe puutel hetkeks näib liigahtavat.“

Olen seda lõiku sageli kasutanud krossiliku vingerpuslemise kuldnäitena: nimetet noormees, Panis Quotidianus on meile eelmises lõigus tuttavaks tehtud. Nüüd lüüakse meie usk uppi, tundub, et isegi autorit ennast ei või me usaldada. Kui tema ei tea, kes siis veel teadma peaks? Lugejale visandatakse noormehe välimus, saame üksikute detailidega väga mõjusa pildi, ent samal ajal: kuhu ta läheb? Maanteele või laevale, „kurat teab kuhu“ … Kohe seejärel tuletab Kross miks-küsimust meelde ja loob imelise oksüümoroni: ehkki temagi ei tea, miks Panis laevale või maanteele läheb, kirjeldab ta minekut väga täpselt, selleni välja, et penisid on mitu ja kardin rasket riidest. Kross toimib siin nagu geomeeter, kes peab vajalikuks oma loengule kolmnurkadest lisada, et tema räägitu peab paika ainult eukleidilises geomeetrias, ja äratab sellega uudishimulikus tudengis soovi rohkem teada. Me ahmime lehekülgi, sest ehk ta jutustab sellest õrnast käekesest veel! Võte, mida thriller’i-kirjanikud, näiteks toosama Brown, usinalt kasutavad.