Temale omasel kombel läheb Udam tagasi päris asjade algusesse ehk kõige varasemate turgi hõimudest pajatavate kirjalike allikate ja pärimusteni. Lugeja leiab raamatust olulisemad loomismüüdid ja legendid, aga ka neil põhineva turgi kirjanduse lätete tutvustuse. Küllaltki suure osa turgi rahvaste varasema ajaloo käsitlusest pühendab ta nende maailmapildi ja religioossete veendumuste tutvustamisele, vaadeldes nii turgi šamanismi (lk 23–28) kui ka varase islami eripärasid (lk 45–50). Ühest küljest annab see aimu ida vaimukultuuri ühe parema asjatundja huvidest, kuid selline käsitlusviis on ka igati õigustatud, sest ühiskonda, kus üleloomulik ja maine on põimunud lahutamatuks tervikuks, ei ole võimalik mõista vaid materiaalse ajaloo tundmaõppimise kaudu. Niisugune lähenemine iseloomustab kogu teost: poliitilise ajaloo vahele on pikitud religiooni ja kirjandust kajastavaid peatükke, kusjuures erilist tähelepanu on pälvinud Türgile eriomase dervišite vaimuliku traditsiooni mõju kultuurile ja poliitikale (lk 85–99, 106–111).

Raamat on oma stiililt esseistlik ja ladus lugemisvara, iga perioodi puhul on välja joonistatud peamised iseloomulikud jooned ja neid lühidalt analüüsitud. Seesugune lähenemisviis nõuab visandlikkust ja väljajätmisi. Kui arvestada, et autor tundis ennast rohkem kodus vanema ajaloo ja traditsioonilise ühiskonna kajastamisel, siis ei ole imestada, et uuemat ajalugu käsitlevad peatükid, eriti alates XIX sajandist, on mõnevõrra pealiskaudsemad. Sellele vaatamata on suudetud sultan Abdülmeciti reformid, noortürklaste liikumine ja Atatürki poliitika Türgi ümberkujundamisel sekulaarseks rahvusriigiks avada teose üldmahtu silmas pidades piisava põhjalikkusega. Keerulisem on küsimus armeenlaste massilise hukkumisega 1915. aastal, selle eel- ja järellooga. Neid sündmusi on mainitud vaid kolmel leheküljel (lk 157, 159, 166), kuid teema päevakajalisust ja politiseeritust silmas pidades nõuab see pikemat ja põhjalikumat käsitlust. Haljand Udam on eelistanud genotsiidi asemel rääkida armeenlaste küüditamisest, mille käigus suur osa neist eri põhjustel hukkus või tapeti. Kuna selline lähenemine on kooskõlas Türgi ametliku ajalookäsitlusega, mida üldiselt läänemaailmas ei tunnustata, oleks siin vaja nii rohkem viiteid kui ka üldlevinud vastuargumentide esiletoomist. Olukorras, kus Prantsusmaa, üks Euroopa suurriik, on juba armeenlaste genotsiidi eitamise kriminaliseerinud, tuleks ära kasutada iga võimalus selle teema erapooletuks ja objektiivseks kajastamiseks.

Kahjuks lõpeb tänapäeva ajaloo käsitlus 1990. aastatega. Põhjus on lihtne – autori esialgne käsikiri valmis 1998. aastal ja enne surma ei tekkinudki tal muu töö kõrvalt võimalust seda täiendada ja toimetada. Nii on käsitlemata jäänud põnevaim periood Türgi uusimas ajaloos ehk islamistliku Õigluse ja Arengu Partei võimuletulek 2002. aastal, sellega kaasnenud uued geopoliitilised ambitsioonid ja paralleelne ühiskonna varjatud (taas)islamiseerimine, aga ka vaevalised liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga. Viimase kümmekonna aasta sündmused Türgi ühiskonnas on olnud niivõrd pöördelised, aga ka nii värsked, et võibolla peakski neid täna analüüsima veel pigem politoloogi kui ajaloolase pilguga.

Mööda ei saa minna ka Udami isikupärasest keelekasutusest. Kõige olulisem on siin ära märkida tema eelistus kasutada „turgi” asemel läbivalt sõna „türgi”, nii keelte kui ka rahvaste osas, ning nimetada neid keeli ja rahvaid uurivat teadusharu „turkoloogia” asemel „türkoloogiaks”. See uuendus pürgib turgi keeltes levinud kasutusviisi poole. Tõsi, kasutame ju nüüd eesti keeles ka „Turkmeenia” ja „turkmeenide” asemel sõnu „Türkmenistan” ja „türkmeenid”, kuid kaugemale pole keeleuuendus jõudnud. Ei saa ka nõustuda toimetaja väitega, et u-tähega vorme on sunnitud kasutama ainult need keeled, kus häälik „ü” puudub (lk 188) – eesti keelele ajalooliselt kõige lähedasem teaduskeel saksa keel kasutab samu vorme ja tõenäoliselt pärineb meie mõistete kimp just sealt. Udami ettepanekut tasub kindlasti kaaluda, kuid ilma siinsete turkoloogide ja keelekorraldajate konsensuseta seda tavakasutusse üle võtta ma ei soovitaks.

Kuivõrd tegemist on sisuliselt lõpetamata jäänud käsikirjaga, ei saa alahinnata toimetaja rolli. Artur Laast on ära teinud suure töö, millest lugeja saab aimu eelkõige korraliku saatesõna ja kokkuvõtte, tehtud sisuliste märkuste ning oluliselt täiendatud kirjandusviidete kaudu. Kui midagi häirivat üldse esile tõsta, siis ehk vaid seda, et autori ja toimetaja kirjandusviited ei ole alati selgelt eristatavad muu kui aastaarvu põhjal; toimetaja on lisanud rohkelt tekste, mis ilmunud alles pärast käsikirja lõpetamist ja autori surma. Populaarteadusliku teose puhul on ajakohase ja ammendava kirjandusviida pakkumine lugejale siiski selge prioriteet, mistõttu väikeste vormiliste puuduste osas võib ka silma kinni pigistada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et teos võimaldab umbes 200 leheküljel läbida Türgi ja türklaste ajaloo kiirkursuse ning pakub põhjaliku kirjandusnimestiku kaudu võimaluse liikuda kitsamate võõrkeelsete käsitluste juurde. Teedrajava teosena on see igati sobilik mälestamaks Haljand Udamit, kes oleks lõppeval aastal tähistanud oma 75. sünnipäeva.

1 Esimese reisikirjana ilmus: Jaan Lintrop, Türgi enne ja nüüd. Noor-Eesti, Tartu 1930. Käesoleval ajal värskeim Türgit käsitlev reisiraamat pärineb eelmisest aastast: Brigitta Davidjants, Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia. Go Group, 2010. Türgi reisijuht on eesti keeles ilmunud 2003. ja 2008. aastal.

2 Näiteks: Christopher Tyerman, Jumala sõda: ristisõdade uus ajalugu. Varrak, 2010; Rudolf Pörtner, Ristisõjad (1095–1187): legendid ja tõelisus. Kupar, 1997; Vera Mutafčieva, Sultan Cemi juhtum. Eesti Raamat, 1991.