Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Karlo Funk.Erakogu
Eesti Filmi Sihtasutuses (EFS) on üht-teist muutunud. Lisaks sellele, et hooajaliselt vahetuvad filmiplakatid tubade ustel, istuvad uste taga ka uued inimesed. Pidanud ametit kuus aastat, andis peaekspert Jaak Lõhmus juunis teatepulga mulle üle. EFSi rahvusvahelisi suhteid juhib alates juunist Lili Pilt, aprillikuust toimetab tegevjuhina Marge Liiske.
Rahvuslik nägu ja maailmaturg
Uute inimestega koos oodatakse ikka muutusi. Ja eelarvamused nende suhtes seostuvad sellega, kes muutusi tervitab või ei tervita. Filmitegijal on loominguline vabadus teha, mis ta soovib. Rahastajal on toetamise õigus, kuid ka piirangud, kuidas riigi raha kulutada. Vaataja valib, mida ta vaatab, hoolimata filmitegija loomingulisest vabadusest ja rahastamise piirangutest.
Kõiksuguse audiovisuaalse toodangu hulk on plahvatuslikult kasvanud, nagu ka seda vahendavate kanalite ja andmekandjate hulk. Originaalne teema, loomingulisus, traditsiooni tundmine ja värske lähenemine on need omadused, mis endiselt eristavad euroopalikku filmitraditsiooni muu maailma audiovisuaaltoodangust. Vaataja, kes selliseid filme hindab, ei ole ka Eestis kuhugi kadunud.
Murrangulisi muudatusi ei ole Eesti filmindusele praegu kindlasti vaja. Erinevaid lähenemisi ja mitmekülgsust küll.
Viimaste aastate kogemus näitab, et Eesti publik hindab kõrgelt kohalikke lastefilme. Tōkyō lastefilmifestivali preemia “Ruudile” kinnitab, et tugeva filmi kultuuriline eripära ei lähe kaotsi ka teekonnal kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusele. Eesti filmi vaatajaskond ei ole lõppude lõpuks vähemalt teoreetiliselt enam piiratud ainult oma riigi territooriumiga.
Kuid meie filmide teadvustamine maailmale või isegi ainult Euroopa filmiprofessionaalidele sel tasemel, et nad teaksid peast meie tegijate nimesid või saaksid nimetada mõnd nähtud filmi, võtab aega veel vähemalt kümme-viisteist aastat.
Eesti film koostöövõrgustikus
Juba praegu seovad laiemale avalikkusele nähtamatud, aga siiski tugevad niidid Eesti filmitootmist programmi MEDIA ning Eurimages’i toetuste kaudu Euroopa filmindustavade ja mõtteviisiga. Riikide liidu hea poliitilise tahte kõrval on vaja ka kohalike filmitegijate ja Eesti riigi võrdväärselt head tahet, et luua oma kultuuri piirest välja kasvavaid teoseid, mis kõnetaks vaatajat ka kodust kaugemal. Rahvusvahelise koostöö rõhutamisest, mis siinkohal loogiliselt järgnema peaks, olulisem on siiski see, et kerkiksid esile filmitegijad – režissöörid, stsenaristid ja neid toetavad produtsendid, kes suudavad oma kultuuri piiridest kaugemale vaadata.
Viimastel aastatel on tehtud mitmeid koostööfilme, kuid paradoksaalselt on just välisturgu silmas pidades loodud žanrifilmid osutunud lonkavaks kompromissiks teise riigi tootmisraha jagajate, tegijate loomingulise motivatsiooni ja eeldatava sihtpubliku maitse vahel.
EFSi ees on valik. Ühelt poolt tahetakse Eestis filmida suure eelarvega projekte, milles Eesti tootjal on vähemusosalus, puudub sisuline seos Eestiga, kuid Eestis kulutatakse märkimisväärne rahasumma. Teiselt poolt soovitakse siin filmida väikese eelarvega rahvusvahelisi projekte, kus siinsele tootjale kuulub Eesti finantspanusega proportsionaalne loominguline kontroll. Mõistagi kuulub piiratud ressurssidega filmifondi eelistus teisele, sest see tutvustab rahvuslikku filmitegemist rahvusvaheliselt paremini. Soome-Hollandi-Hiina-Eesti koostoote, AJ Annila “Igavese armastuse sõdalase” linastamine oktoobris näitab, mis määral võtab Eesti publik omaks žanrifilmi, milles Eesti osalus on ekraanil suhteliselt nähtamatu, ehkki paljud olulised episoodid filmiti siin ja kõrvalosas teeb kaasa Elle Kull.
Roheline tuli eksperimentidele
Uusi või seni vähe kasutatud võimalusi ei paku üksnes rahvusvaheline (ja kulukas) koostootmine. Tänapäeval on võimalik filmi teha üha odavamalt, kui keskendutakse kitsamale sihtgrupile. EFS ei sea eraldi eesmärgiks toetada eelistatult madala eelarvega filmide tootmist, kuid hea lugu ei vaja alati tingimata kõrgeimat pildikvaliteeti. Eksperimenteerimist kohtab Eesti filmis suhteliselt harva – kui tegijatel on edastada tähtis kunstiline sõnum, saab kiirusest ja mobiilsusest eelis. Mitmekesisus tuleb Eesti filmindusele ainult kasuks.
Ilmselt luuakse toetuste eraldamise eeskirja uues redaktsioonis toetuseliik, mis julgustaks tegema katsetusi, mida muidu kunagi ei sünniks.
Rohkem lugusid kaasajast
“Hea lugu” on filmitööstuses müütiline sõnapaar. Häid lugusid ei ole kunagi piisavalt, kuigi maailmas valmib aastas tuhandeid filme ning kõiki vaadata pole ühelegi inimesele jõukohane. Lisaks produtsendi arvamusele, et hea lugu laseb teha filmi, mida saadab kassaedu, on ka teistsuguseid arusaamu heast loost.
Autorifilmi maksimalistlikus nägemuses on “hea lugu” midagi, millest üksnes režissöör aru saab. Dramaturgia reeglid on küll kokkuleppelised abivahendid, ent nii nagu inimteadvuse toimimine allub teatud kindlatele reeglitele, on paikapidavaks osutunud ka loo jutustamise seaduspärasused.
EFSi võimuses on üksnes kaasa aidata stsenaristide harimisele ning loota, et stsenaristide ja tootjate koostöös leitakse intrigeerivad ja klišeevabad lood.
Eesti filmide teemavalikus on ajalugu olnud sedavõrd olulisel kohal, et kaasaeg kipub kahe silma vahele jääma. Samal ajal ainuüksi Eesti ajakirjandus suudab vahendada piisavalt lugusid, milles on rohkem kui pelk uudisväärtus.
Seetõttu olekski paras lõpetuseks kutsuda Eesti filmitegijaid üles panustama mitte niivõrd tublisse käsitöösse, mida eestlane loomuomaselt niigi hästi valdab, vaid mõtlemisse ja uute ideede otsingusse.
